Christiani esimene samm

Christian on meie neljas laps! See tähendab, et vahet pole, millal tal hambad tulevad... ja kui lõpuks 4 kaupa tulema hakkavad, siis ei ehmata palavik ja muud lisanähtused. Vahet pole, et 8-kuuselt ei oska akent ja ust näidata, kui ma tema käest seda küsin. Arvata võib, et 1,5-aastaselt lobiseb meid surnuks, nagu ta õde-vennad seda on teinud. Vahet pole, kui on mõnikord hoiul kauem kui see tundide arv, mis tema vanuses teooria järgi võiks emast eemal olla. Mõne pikema äraoleku tõttu ei kao meievaheline usaldus ja armastus kusagile.

Ja vahet pole, kui ei ole 9-11-kuuselt kõndima hakanud, nagu õde ja vennad tegid. Eriti kuna issi tuli koju tagasi alles veidi enne Christiani esimest sünnipäeva. Eks teiste lastega ongi ka Herlend olnud see, kes neilt esimesed ammud välja meelitab. Christian käib asjade najal ammu ja on korduvalt ennast näiteks midagi süües püsti seisma unustanud. Nüüd aga issi-käimistreeningu tulemusena tuli ära ESIMENE SAMM! Ja seda üks päev enne aastaseks saamist.

Selle asemel, et rõõmustada... oli see aga ka veidi nukker hetk. Vähe sellest, et meil majas ühtegi tittbeebit enam pole, nüüd kõik kõnnivad ka... No ma püüan aru saada, et see on asjade loomulik käik, aga varasemalt on laste pealt näha olnud, et pisike võetakse suuremate poolt endasuguste hulka hetkel, kui ta käima hakkab. Siis võetakse väiksem enda mängu kui kaaslane, mitte kui tittbeebi. Kui me kõik oleme lugenud, et inimese eelis on mõtlemisvõime, siis lapsed näitavad, et inimeseks saadakse kõndimisoskuse kaudu :) Nii et teretulemast inimeste sekka, armas Christian!