Kõik lambad on täitsa lambad

Eile õhtul jooksime Herlendiga nagu lambad. Lammastega koos. Vahepeal oli naljakas ka, aga varsti enam kohe üldse mitte ei olnud.

Ehk et meie pere poiste-meeste ühistööna valminud uus lammaste aed sai valmis ning aedik ka. Lambad said eelmisel nädalal oma ussi- jms rohud ja olid nüüd valmis uude koju minema. Vanad ussid jäeti loodetavasti vanale karjamaale. Kui tuleb samasugune suvi-talv, nagu eelmisel aastal, siis ei hävi ju talvel ka mingid parasiidid. Nii jäidki loodetavasti need ikka maha.

Lambalaskmine ehk lammaste uude aeda laskmine nägi välja siis selline:

Herlend püüdis vanas laudas lambad ühekaupa kinni, Mathias valvas seal aia juures ja lasi nad välja ning Herlend jalutas lambaga uude aedikusse. Väiksemad tassis ka süles. Kuna meil on ikka veel karjas mitu kihnu maalammast, siis väiksemaid oli päris mitu.

Otsustasime tükk aega tagasi, et kihnu maalammastega lõpetame ja paneme nad müüki. Sel suvel aga ei jõudnud lambapügajate järg mitte kuidagi meieni, nii et nii nad müümata on. Aga kui kellelgi on huvi kihnlaste vastu, siis teate, et meil on päris mitu utte saadaval.

Üks nende müümise põhjus on, et lambapidamisega jätkates soovime suuremaid tõuge, et neist ka rohkem liha saaks. Kui kümme lammast olid uues aias, siis Herlend enam ei arvanud, et meie lambad väga väiksed oleksid.

Meie korjasime väiksematega samal ajal uues aedikus (mis enne oli hobuste koppel) kokku elektrikarjuse lindi, sidusime selle kokku ning panime puukuuri uusi karjatatavaid loomi ootama. Elektrikarjuse lindi korjamise ajal oli mul aga keset uut lambaaeda kogu aeg üks pisike mää-mää:

Christian (1a4) pole oma talveriiete üle üldse õnnelik, sest kui ta pikali kukub, on väga raske nendega üles saada. Konarlikul põllul ta aga kukkus pidevalt. Suur õde Maria (3a) käis teda siis aitamas. Kuna ta venda üles tõsta ei jõudnud, siis ta aitas lohutamisega:
"Noh, mis on pisike Krissuke! Kukkusid või? Pole hullu midagi!"

Maria on viimased kuud pidevalt üks suur hellus ise. Ma ei tea, kas see on seotud ta haiguse ja sellest parannemisega (loe: Maria haiguslugu Soome haiglas ) või on vanus selline, aga nii palju kallistamisi-musitamisi-paitamisi ja ilusaid sõnu pole ükski mu laps mulle varem öelnud. Pisike Christian saab vendadest kõige rohkemate helluste osaliseks, kuida ka suuremad saavad oma osa.

Jah, Maria käest saab kõige rohkem kuulda ka solvumist, protesti ja muid selliseid emotsioone, aga enamasti on nende põhjuseks see, et ta tahab olla iseseisev, ise hakkama saada, aga tal ei lasta seda teha. Karistatav initsiatiiv. Nii õpingi iga päev jätkuvalt oma tütart ja poegi tundma. Enamasti on nii, et kui midagi ära taban ja milleski neist aru hakkan saama, siis kõik muutub. Ja nii käibki elukestev õppimine.

Kui päris lambad kõik uude aedikusse jõudsid, viisin oma isehakanud määd sealt ära. Riisusime õues veel veidi lehti, kuid täitsa pimedas kippusid lapsed pidevalt ära kaduma, nii et kaua ei viitsinud. Huh, kuidas mulle ei meeldi, et päevad nii lühikesed on. Hea mõte on muidugi ka see, et maja otsas võiks ka üks õuelamp olla ja päev oleks kohe pikem.

Paari tunni pärast oli aga häda-häda: mõned lambad suutsid ennast uuest aiast läbi suruda ning tahtsid ööseks vanasse koju minna. Nii arvas Herlend, et peaksime nad uude lauta sisse saama. Hakkasime siis heausklikult ajama... aga lambad umbusklikult ei tahtnud kohe sugugi minna.

See tähendaski, et hakkasime neid siis ühekaupa püüdma. Mingil hetkel hakkasime varitsusi üles seadma- mina seisin heinapalli taga ja Herlend ajas lambad minu juurde aianurka... aga see kukkus mõne korra läbi, sest mul oli nii naljakas, kui ma heinapalli tagant nagu hunt lambakarja sööstsin... Kui ma aga ka mitu korda üle karjamaa neile järgi jooksma pidin, siis lõpuks enam väga naljakas polnudki.

Suure töö tulemusena saime neli lammast kätte. Need olid uues laudas väga rahul. Krõmpsutasid heina ja õunu ning nautisid uut hotelli täiel rinnal. Siis andsime alla- kui lambakari nagunii aru ei saa, et me ajame neid taga puhtalt vaid nende enda huvidest lähtuvalt, siis las jääb. Kuna mitmed lambad olid nüüd uues kodus käinud, siis lootsime, et ehk suudavad nad teised ka sinna meelitada.

"Lambad on ikka lambad!" oli igatahes lause, mida tol õhtul kõige rohkem kuulsin.

Ma ei teagi nüüd, kas see peaks lohutama või hirmutama?

Staarblogijate kummaline ajastu

Olen viimastel päevadel püüdnud staarblogijate staatusele pihta saada. Sellele mõistele olen varemgi mõelnud. Mingil hetkel jagati mingeid blogijate auhindu (see oli minu teada enne, kui ma selle blogiga alustasin, nii et ei kiunu ma siin sellepärast, et mina sellest jagamisest kuidagi osa ei saanud), erinevate teemade juurde hakkasid ilmuma arvamused, et "staarblogija... arvas". See on minu jaoks sama, nagu Kroonikas on pildiallkirjadeks inimese nime juures ka amet ja mõnel on selleks seltskonnadaam.

Möh??? Et inimese amet on seltskonnas daam olla?

Üks viimaseid asju oli see, et minu blogisse hakkasid jõudma suured hulgad lugejaid Perekoolist. Tuli välja, et seal oli mingi postitus blogija Mallukast ja keegi oli seal minu blogi maininud. Lugesin seda veidi. Mitte mingit teemat nagu polnudki, aga see oli mingil perioodil üks populaarsemaid kohti, kust inimesed minu blogisse jõudsid.

See kinnitas küsimust: kust saavad inimesed oma lugemissoovitused ja kuidas blogidesse jõuavad?

Olen nüüd neid nö staarblogisid järjest lugenud ja... paljudes ongi kuidagi selline läbimõeldud PR jutt, millega ei öelda tegelikult midagi. Siis ei ole üllatus lehe servast ka avastada, et blogijal ongi PR-firma, mille teenuseid ta samal ajal müüb.

Ma ei ole ise eriti mingeid blogisid jälgida suutnud, ma ei jõua pidevalt telekat vaadata, et kõige seal toimuvaga kursis olla jne. Nii ma äkki elangi mingis teises inforuumis, sest neist blogidest jääb mulje, et kõik on näinud samu eilseid saateid, lugenud samu tänaseid postitusi, testinud samu tooteid, vaatanud samu live chat´e... Kust see aeg? Ja kaua jätkub huvi, kui jutt on kuidagi nagu üks ja sama.

Rääkimata sellest, et enamus neid nö staarblogisid on nii kõvasti reklaami täis, et lugeda on väga raske. Kogu aeg sõidab külje pealt mõni reklaam sisse. Paned ühe kinni ja juba hiilib järgmine.

Jah, minugi blogis ilmuvad varsti esimesed nö tootepostitused kogemustest, mis ma olen saanud mõne toote või teenusega. Rääkimata sellest, et näiteks loetud raamatute (toodete!) kohta olen täitsa eraldi blogi teinud- Mida Heli luges. Aga need annavad lugejale vabaduse see reklaam lahti teha või mitte. Küljelt pidevalt sissehiiliv reklaam väsitab ja mina küll ei jõuaks selliseid blogisid pidevalt lugeda. Nii võin kinnitada, et oma blogi eluruumi ma niiviisi kunagi maha ei müü ja reklaam hakkab olema eraldi postitustena, mida võib siis soovi korral avada või mitte.

Arusaadav on ka see, et kui aastaid blogi pidada, siis äkki tõesti polegi midagi enam rääkida. Seda mitmed blogijad ka ise kirjutasid. Seda enam on kummaline, et lugejad hordidena käivad lugemas korduvaid postitusi sellest, kuidas enam pole midagi blogida.

Ma siin jätkan oma uurimustööd "Tunne Eesti (staar)blogimaastikku!" ja olen valmis selleks, kuidas nüüd paljud ei saa aru, kuidas ma nii arusaamatu olen.

Aga seletage- milleks käia pidevalt lugemas blogi, kus viimased postitused räägivad sellest, kuidas millestki rääkida ei ole? Kas see on nagu raamatutega, et mõnda blogijat peavad kõik armastama, sest kõik ju teevad seda ja kui sa aru ei saa, siis on asi sinus endas ja on targem pigem vait olla?

Töövaidluskomisjon tegi otsuse

Kirjutasin hiljuti oma negatiivsest kogemusest töövaidluskomisjoniga, kui tuli välja, et tööandja võibki omavoliliselt vähem palka maksma hakata. Ja kui sa selle kohta kohe kirjalikult märkust ei tee, siis oled muudatusega nõus olnud.

PÕhjenduseks toodi riigikohtu lahend!

Minu arvamus Postimehes: tööandja tegevust kahtluse alla seades võid hoopis kirjutada alla oma lahkumisavaldusele

Siin lehel tigetsesin nii: Lepingute allkirastamine on mõttetu!

Nüüd on töövaidluskomisjoni ametlik otsus käes- määrati maksimaalne hüvitis ehk 3 kuupalga ulatuses hüvitist! Kusjuures palgaks võeti töölepingus olnud summa, mitte see poolik summa, mida tööandja igakuiselt üle kandis. Maksmata palka tööandja selle otsuse järgi tagant järgi maksma ei pea.

Mis nii viga tööjõurendi firmat pidada!!!

Nüüd ongi meil mõtlemiskoht, et kas minna kohtusse või uskuda, et selline ongi Eesti seaduste õige tõlgendamine ja tööandja võib sellise ülbe käitumisega pääseda? Parim on see, et isegi selle praegu määratud summa maksmine pole ju kindel, sest tööandjal on nii suva, et töövaidluskomisjoni materjale ei võetud isegi mitte vastu. Kui nad tähtaja jooksul määratud summat ära ei maksa, peab ikka mõtlema hakkama, et kuidas edasi.

Alati võib ka loota, et tööandja ise tuleb selle peale, et "oi, ma olen ülekohtune olnud ja kavatsen nüüd oma vea parandada ning maksmata palga tasuda!"

Peame siin targematega veidi aru, aga veelkord tuletan meelde- vinguge tööandja kallal alati kirjalikult (ja enamasti seda siis juba koos lahkumisavaldusega)!

Heli Kirjastus hakkab nüüd tööle

Ma olen tööjõuturul taas saadaval!

Christian hakkab 1,5-aastaseks saama, vanemahüvitis lõppeb ja nii liitun mina taas töötegijate ridadega. Nii lihtne see ongi!

Ametlikult käisin tööl umbes-täpset 7 aastat tagasi, kui töötasin ühes Pärnu suurettevõttes personali- ja kommunikatsioonijuhina. Need aastad on nelja lapse sünnitamise ja kasvatamise kõrval aga enda täiendamiseks andnud palju aega. Olen inimesena viimaste aastate jooksul palju kasvanud ja ennast paremini tundma õppinud. Rääkimata sellest, et selle aja jooksul sain magistrikraadi (ehk et käisin paar aastat ülikoolis selleks õppimas ka), kirjutasin 6 raamatut (millest 5 on praeguseks avaldatud), sain kutsehariduse ja püüdsin olla igati nii aktiivne kodanik, nagu 1-4 lapse emad ikka on.

Täna lugejatega kohtudes just rääkisin taaskord, kuidas minu jaoks on elu üks põhiline oskus iseenda tundmine. Kui sa saad aru, kes sa oled, miks sa asjadele nii reageerid, kuidas oma halbu tundeid juhtida ja negatiivsed emotsioonid õigesse kohta suunata, siis on elus hulga lihtsam hakkama saada. Samuti on lihtsam sinu kõrval olevatel inimestel. Kes ikka viitsib kaua suhelda inimesega, kes ennast ise ei tunne. Mina ei viitsi. Samas ei ole ma kindlasti unustanud seda teed, mis ma olen endas käinud, et jõuda siia, kus ma praegu olen. Ikka on meeles.

Tänasel Haimre rahvamajas toimunud kohtumisel sain vist viimase aja parima komplimendi:

"Uskumatu, et "Homme on ka päev" on nii noore inimese kirjutatud! Selles on nii palju elutarkust ning võimet erinevaid inimtüüpe läbi näha, nende käitumist ette ennustada ja kirjeldada."

Ma ei hakanud enda, ega selle toreda proua tuju rikkuma arusaamisega, et ega see alati hea oskus ei ole. Tegelikult teeb tihti kurvaks, kui sa näed ja tead, kuidas inimesed käituma hakkavad... ja kui nad täpselt nii lõpuks ka teevad. Nii et ma võtsin seda komplimendina.

Jah, ma olen viimased umbes 18 aastat jooksvalt ennast iseenda alal täiendanud. Ikka otsinud iseennast ja enda kohta elus. Usun, et nüüd olen jõudnud punkti, kus suudan suht hästi ignoreerida inimesi, kes endaga hakkama ei saa ja püüavad seda mulle kaela keerata. Arenemisruumi veel on, sest ikka tahaks aegajalt vihastada (ja aegajalt seda teengi), kuid loodetavasti saan varsti ka praegusest punktist targemaks.

Samuti olen lõpuks selgeks õppinud tarkuse, et aidata saab vaid inimest, kes tunnistab probleemi ja abi tahab. Ehk et niisama pole mõtet ennast teiste eludesse (aitamise eesmärgil!) jagada. Kui pole vaja, siis pole vaja. Ennast tuleb kasutada sinna, kus sind tahetakse ja vajatakse. Nii lihtne ongi! Ole seal, kus sind tahetakse ja kus ise tahad olla!

Viimase aasta jooksul mõtlesin lõpuks ka selle välja, kelleks ma saada tahan? Igihaljas küsimus. Mul on terve elu olnud see mure, et ma tean, et kõik on võimalik. Ma võin teha kõike, mida ma tahan...kui ma vaid suudan välja mõelda, mida ma teha tahan. Ma ei ole piiratud aja, ega oskustega, vaid ainult enda väljamõtlemistega (ja ärge rääkide, et ma baleriiniks ju ikka ei saa, sest seda pole ma mitte kunagi ka tahtnud. Üks mu "viga" on, et ma ei muretse asjade pärast, mida ma nagunii ei taha! Ma ei muretse sellepärast, mida ei ole juhtunud ja ei mõtle kõiki võimalikke hulle variante välja, et ikka saaks ennast haigeks mõelda. Eelistan elus olla!).

Kirjutada ma tahan!

Kirjutada ma saan!

Üle 30 lugejatega kohtumise viimase aasta jooksul, pidevad kirjad või otsekontaktid kinnitavad, et mu kirjutatu loeb! Mis sellest, et kõik mu teoseid ei loe. Ei peagi. Peaasi, et need, kes tahavad, mu raamatuteni jõuaksid.

Tegelikult meeldivad mulle veel mitmed tööd inimestega. Nii olen mõelnud, et võiksin tegelikult teha oma ettevõtte ka personaliotsingu alal (eriti kuna olen sellega aastaid ju personalijuhina töötades tegelenud ja ülikoolist sel alal ka hariduse saanud) ning samuti korraldada erinevaid koolitusi... aga praegu olen need mõtted veidi kõrvale jätnud.

Praegu asutan oma kirjastust- Heli Kirjastus!

Tegelikult olen selle nime alt praeguseks juba kaks raamatut välja andnud: Minu ilus elu maal ja Tähtajaline elu 1.osa.

Ametlikult tegutsen alles firma Kuuse Farm Oü alt, mille lõin kunagi küülikufarmi pidamiseks. Kui eelmiste aastate majandusaasta aruanded saavad korda, siis aga läheb firma nimi muutmisele ja selleks saab ametlikult Heli Kirjastus OÜ. Personaliotsingu ja koolituste jaoks... äkki kunagi... varsti... tuleb siis midagi muud.

Heli Kirjastus OÜ jätkab minu enda raamatute kirjastamist. Praegu täpsustame Kati Saara Vatmanniga koostöö võimalusi. Samuti on käigus sarja "Minu ilus elu..." loomine. Sarja esimeseks raamatuks jääb mu enda raamat "Minu ilus elu maal", kuid järgmised läbirääkimised on juba välismaistel teemadel.

Siinkohal üleskutse: kui oled elanud huvitavat elu mõnes välisriigis ja usud, et võiksid sellest riigist, linnast, osariigist põnevalt kirjutada, siis võta minuga ühendust helikunnapas@gmail.com ja arutame koostöö võimalusi.

Läbirääkimised käivad ka paari kogumiku koostamisega. Üks jätkab ikka minu liini ehk siis sellesse tulevad erinevate Eesti perede lood. Täpsemalt sellest plaanist siis, kui lood on selgemad.

Minu enda raamatutest on järgmistena tulemas Tähtajaline elu 2.osa (elu Chicago lähedal ning tagasi Eestisse saabumine), nooremale koolieale mõeldud fantaasimaailma ulatuv "Kolme pärna saladus" ja veel üks noorteromaan, mis seisab praegu ühel teisel laual. Südames on ka üks suurem triloogia, millega astuksin veel suurema sammu ulme maailma. See räägiks tänapäevasest maailmast... varsti. Segane jutt, aga see on jah selline suurem töö, mille kallale saan asuda alles siis, kui mul on tõesti konkreetsemad tööajad ja rohkem tööaega.

Üldse on poolikute teoste nimekirjas aga ligi 20 nimetust. Nende seas on nii laste-, noorte-, kui ka täiskasvanute raamatuid. Jah, mul endal on ka põnev ja väga raske on elada teadmisega, et neid raamatuid veel pole. Igal juhul tahan aga iga oma raamatuga tegeleda just nii kaua, kuni tunnen, et mu kallike on valmis maailma minema parimal võimalikul moel.

Kirjastuse tegemistes on üks järgmistest sammudest kodulehe loomine, kus on olemas ka ostukeskkond. Praegu otsin inimest, kelle käest kodulehe tegemisel abi saaks osta. Kui sul on soovitusi, anna teada (aadress ikka helikunnapas@gmail.com ).

Nii olengi viimase aasta jooksul üha selgemaks saanud, et tööjõuturule soovin naasta kirjastuse kaudu ning annan endast parima, et see nii ka läheks. Kellel on sel teemal mõtteid või koostööpakkumisi, siis kuulan hea meelega.

Üheks suureks ülesandeks sel teel on muidugi välja mõelda, kuidas nelja lapse kõrvalt töötada. Oma kirjastuse loomise üks mõte on, et saan ise tööaega valida ja laste ajagraafikuga kohanduda. Sellegi poolest on asju, mis on kokkulepitud ja kohtumisi, mis on lubatud ning millest ma ei saa ära öelda. Kui ma lastega perede kohta olen viimaste aastate jooksul midagi õppinud siis seda, et sul peab olema varuplaan. Ja siis igaks juhuks sellele ka veel varuplaan.

Selline varuplaanitamine on väga väsitav, sest pidevalt oled pinges ja valmis hüppama...ja vajadusel teises suunas hüppama (ma juba kuulen klassikalisi näägutajaid ütlemas, et "sul pole ju vaja laste kõrvalt midagi teha" ja ma kuulan heal meelel selliste inimeste ideid, et kust siis minu lapsed süüa ja katust peaks saama, kuni mina laste kõrvalt mittemidagi teen?). Ma lohutan ennast sellega (või hirmutan?), et praegused aastad on minu elus kõige lasterohkemad. Mu lapsed on praegu kõige töömahukamad lapsevanemluse mõttes. Kuigi tegelikult on juba praegu võrreldes eelmise aastaga hulga lihtsam. Nii kui Christian sai aastaseks ja Mathias ees hakkab juba seitsmeseks saama, siis läks kuidagi hulga lihtsamaks. Aga täna käisin lugejatega kohtumas ikka koos üliväsinud Mariaga... ja saime ka hakkama! Nii et jätkuvalt- kõik on võimalik!

Maria õppis paar tundi, kuidas emme tööd teeb- ikka rääkides! Tänane kohtumine oli eelnevatest kuidagi hoopis erinev. Mööda saali lauldes ringi tantsav Maria polnud ainus erinevus (jah, ma pole Mariaga varem kohtumistel käinud, ega teadnud, mida oodata... Joosepiga pole siiani). Me põhimõtteliselt lihtsalt istusime ja lobisesime. Kuna kohal olid enamasti eakamad ja elukogenumad daamid, siis kuulasid nad osavõtlikult mu päevamuresid ja rääkisid kaasa. Nii et rääkisimegi elust. Sellest samast, millest mina ja teised kirjutame.

Ja nüüd tahan sellest ka teha oma töö- iseomaenda elust! Elust minu ümber!

Teretulemast tööjõuturule, Heli!

Teretulemast kirjastamismaastikule, Heli Kirjastus!

Täisring tahab sündida raamatuna

Kati Saara Vatmannil on valmimas raamat "Täisring- indiaanlane mõisavalitsejaks". Raamatu valmimist saab praegu Hooandjas toetada ning seega endale näiteks 10€ eest teatripilet või 20€ eest raamat soetada. Kati kirjutab nii:

Hea sõber,

12.novembriks peame koos kokku saama kolmeosalise raamatu „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ koostamise ja kirjastamise raha 5510 eurot. Hooandja-keskkonna põhimõte on selline, et kõik või mitte midagi. Kõik! Kindlasti kõik!

Etendust „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ nägi suvisel 21 etendusel nii mitu tuhat inimest, et juba teatakse: see on lugu 21.sajandi Eestisse põgenevast indiaanlasest, kes püüab end veenda, et ta on vaba ja vaimne – ent tegelikult õpib vabadust ja vaimsust hoopis näiliselt lõksus mõisahärralt. Nende kaksikleegitsevat naljakat ja traagilist kaksainsust ilmestab seitse naisekuju, keda lavastuses kehastab Pirjo Levandi.

Kati Saara Vatmann lõi selle loo koos Maria Indira Murutariga. Selleks, et Lauri-Kare Laos, Meelis Sarv ja Alo Kurvits saaksid eestlastele neid endid peegeldada. Puudutab. Nii sügavalt, et Kati täidab oma kohust ja jäädvustab loo raamatusse.


Täisringi-raamat on kolmeosaline.

Esiteks indiaanlase-juhtumi romaaniversioon.

Teiseks lugu näidendi saamisest, lavastuse loomisest ja turneest, mille järel mitte miski ega keski polnud enam endine.

Kolmandaks näidendi käsikiri koos kommentaaridega – et seda lugu saaks kodus järele teha :)

Töö on suur ja kaunis ning selle vormimine vajab 5510 eurot. Aitäh juba ette – õnnistatud olgu meie ühine külluse tee!

Annetajatele on loogiliseks motiks

Täisringi raamatud

Pääsmed Täisringi talvistele etendustele

Orgranics-sarja gluteeni-nisu-piimavabade toodete kinkepakk Siwira Tradingult


Eriti heldeile hooandjaile teeme indiaani higitelgi tseremooniameister Lauri-Kare Laose, väestaja-palvehelme Indi Murutari ja teenijaemand Kati Saara Vatmanni sooritusel.

Etendus Täisring läheb talvel jätkutuurile 12 mängupaika üle Eesti ning Lauri Kare Laos, Pirjo Levandi ja Meelis Sarv mängivad kaks ja pool tundi teatrites-kultuurimajades sedasama lugu.
100 eurot: puhastavad ja laadivad higitelgi tseremooniad toimuvad pööripäeviti ning rahvakalendri pühadel, ühendades põlisrahvaste palvetamise ja tänamise tavad Kati ja Indi Soone talus allika kaldal - erinevalt teistest Eestimaa higitelkidest asub meie oma hobukopli kõrval ning hobused armastavad olla nii kivide kütmise, riituse kui järgneva pikniku ligi.
1000 eurot: puhastav ja laadiv higitelgi tseremoonia saab just teile sobivaim ja õnnestunuim, kui korraldame selle teie oma seltskonnale - kümmekond sõpra mahub telki ning on Katile-Indile ja meister Karekale kenasti hallatavad.

3000 euro eest saab hoo andja nii etenduse kui higitelgi tseremoonia.

Hooandja keskkonda saab hooandmiseks siseneda siit:

Koos Sinuga tuleme sellest ettevõtmisest au ja mitmekülgse võiduga välja.

http://www.hooandja.ee/projekt/taisring-indiaanlane-moisavalitsejaks



Kati Saara Vatmann

Maria Indira Murutar

5107709

www.aabramihobulausujad.ee

Kus on sinu surnud?

Viimasel ajal on mu noorteraamatut "Lõpupidu" pidevalt meelde tuletatud. Tänasel päeval tuletan meelde, mida ma seal siis kirjutasin. Neid mõtteid sobib illustreerima mõned päevad tagasi Mustvees pildistatud Leinav Neitsi:

"Lõpupidu", Heli Künnapas, 2011a,kirjastus Tänapäev, lk 130-132:
Raili tundis poisi sõrmede soojust oma sõrmedel. Teise käe peitis ta sügavale jope tasku põhja, sest väljas oli päris jahe.
Raili oli just trennist koju jõudnud, kui ema teatas, et talle on külaline. Roomet! Poiss kutsus ta jalutama ja nüüd olid nad juba mitu ringi Oodverele peale teinud. Hmm, sellises väikeses kohas polegi see eriti aeganõudev tegevus.
„Lähme sinna,“ ütles järsku Roomet ja näitas käega surnuaia poole.
Pimedas alevis torkas surnuaed täna eriliselt silma, sest see säras küünalde valgusest.
„Surnuaeda?“ polnud Raili kindel, kas ta sai õigesti aru. „Öösel? Pimedas?“
Tüdruk tundis, kuidas hirmuvärinad üle ta selja jooksid.
„Ei ole ju pime,“ püüdis poiss julgustada. „Pigem on see tänu küünaldele täna Oodveres kõige valgem koht.“
Tüdruk naeratas ja noogutas nõustumise märgiks.
„Aga miks seal täna nii palju küünlaid on? Veel ei ole ju jõulud,“ sattus Raili segadusse.
Poiss vaatas talle otsa püüdes aru saada, kas tüdruk teeb nalja või mitte.
„Kas sa tõesti ei tea?“
„Ei,“ kinnitas Raili.
„Täna on hingedepäev.“
„Siis me kohe kindlasti sinna ei lähe, sest see kõlab nagu päev, kui hinged ringi rändavad.“ Raili tundis äkitselt jälle õudust kõigi surnute ees.
„Tule! Ära karda,“ kutsus poiss ja Raili järgnes talle, ise samal ajal õudusest õlgu võdistades ja edasi hädaldades:
„Sa ikka tead, et seal on surnud inimesed. Kui me neid segame, siis tulevad nad meid kummitama. Lapsena me sõbrannadega ikka proovisime neid erinevaid mänge, kus sai vaime välja kutsuda ja ma mäletan, et vanemad kogu aeg hirmutasid, et me ei tohi seda teha, sest mõned vaimud võivad pärast seda siia ilma jääda ja meil järgi käima hakata. Ja öösiti ei julge ma peeglist ka mitte kunagi mööda minna, sest kunagi üks sõbranna rääkis, et kui keskööl peegli ees seisad, siis näed seal mõnda vaimu. Nii et kui nad juba peeglis ja igal pool mujal ringi jalutavad, siis surnuaed on ju vaimude kodu ja siin on neid kindlasti kohutavalt palju.“
Poiss ei teinud tüdruku hädaldamisest välja ja nad liikusid muudkui edasi. Varsti astusid nad surnuaia väravatest sisse.
„Kas sa tõesti tahad seda uskuda?“ küsis Roomet.
„Mida?“
„Et surnud inimesed on surnuaias, mädanevad selles hauas, kuhu nad pandi?“
Tüdruk jäi segaduses näoga poisile otsa vaatama.
„Kui sa tahad mulle nüüd rääkima hakata, et surnud polegi oma hauas ja sealt välja tulevad, siis see on selleks natuke vale aeg ja koht,“ vastas tüdruk järjekordselt õudusest õlgu võdistades.
„Ei, ma mõtlen, et kui sa tahad oma surnutega rääkida, siis kus nad sinu arust on? Kuidas sa nendega suhtled?“
„Oma surnutega?“ ei saanud Raili aru.
„No sinu lähedaste inimestega, kes on surnud,“ selgitas poiss.
Raili jäi mõttesse.
Nad jalutasid mööda teerada, millest mõlemale poole jäid hauad. Paljudel põles küünal. Mõnel mitu. Mõnel mitte ühtegi. Puude all eemal asuvad küünlata pimedad platsid tundusid Railile päris hirmutavad.
Peale hetkelist mõttepausi vastas tüdruk:
„Kui aus olla, siis mul polegi ühtegi lähedast ära surnud, aga ma usun, et kui inimene on hauda maetud, siis ta peaks ikka seal hauas olema. Vanavanaemade ja vanavanaisade hauad on küll siin surnuaias ja jõulude ajal viime alati koos vanematega sinna küünlaid.“
„Aga miks?“ küsis poiss edasi.
„Mis miks?“ ei saanud tüdruk aru.
„Miks te nende haudadele küünlaid viite?“
„No ma arvan, et selleks, et neid mälestada,“ pakkus Raili. „Ja kindlasti on neil seal külmas hauas vastik ja paha ja siis on ju ikka tore, kui vahel külalisi käib,“ püüdis tüdruk veidi nalja teha, sest tundus, et teema läheb juba väga tõsiseks.
Roomet muigas, pööras pea veidi viltu ja vaatas Railile mõtlikult otsa.
„Minule meeldiks küll mõelda, et see, mis meist hauda jääb, on vaid inimese keha, aga et tema vaim läheb peale surma taevasse. Ussid võivad ju siin hauas laipa järada, aga ma loodan küll, et mõtlev ja tundev osa inimesest on selleks ajaks kehast lahkunud.“
„Sa hirmutad mind. Mina küll ei taha teada, et siin praegu mingid surnud hinged ringi liiguvad,“ võdistas Raili jällegi õlgu.
„Jah, aga minu arust kõlab küll lohutavalt see mõte, et peale surma saavad hinged taevas kokku. Mitte see, et peale surma saavad maa all kokku need inimesed, kes kõrvuti on maetud.“

Kõik andsid alla!

Tänane hommik algas ühise allaandmisega: mina andsin alla kilomeetritele autoroolis. Nii palusin Herlendil minuga Tartusse kaasa tulla, sest ma ei jõudnud enam sõita. Auto ise andis alla Aresse jõudes. Nii alustasimegi hommikut sellega, et sõitsime kiirelt koju tagasi, võtsime teise auto ja kurvastasime selle üle, et jõudsime liiga vara õigel ajal kodust välja saamise üle rõõmustada. Kohale jõudsime õnneks siiski õigel ajal.

Tartu Karlova-Ropka raamatukogu on kõige paremini peidetud raamatukogu kogu Eestis! Kuigi raamatukogu juhataja Laili seletas mulle eelnevalt ilusti ära, kuhu ma pean minema, siis ümber maja tiirutades helistasin ikkagi abitult talle uuesti. Ja postkastide juures seistes. Ja esimesest uksest sisenenult. No igatahes mõnus äraarvamismäng oli küll.

Mulle õudsalt meeldib alati kohtuda inimestega, kes päriselt mu raamatuid loevad ja veel blogi ka. Ja millegi pärast on see jätkuvalt suur üllatus, kui seisan vastamisi võõra inimesega, kes ütleb, et jälgib pidevalt mu blogi. Nii armas kogemus. Sellised kohtumised annavadki motivatsiooni kirjutada ja sel moel olemas olla.

Väga armas oli, kuidas raamatukogu töötajad olid kohtumise ettevalmistanud ja küsimused ning vestlusteemad välja mõelnud. Korralik kodutöö oli tehtud! Suured tänud!

Minu noortekas "Lõpupidu" sai ka korduvalt positiivset tähelepanu. Sellise tagasiside üle olen ka alati tänulik. "Lõpupidu" pidavat olema igati tänapäevane ja käsitlema noorte reaalseid probleeme.

See andis veelkord julgustust plaanile teha "Lõpupidu" kordustrükk. Paljud on seda küsinud.

Koduteel see juhtus: ma jäin magama! Autos! Pilgutasin suuremate pööramiste peal silmi, kuid see oli ka kõik.

Sellega sai tunne-Eestimaa-raamatukogusid-nädal selleks korraks läbi!

Peipsi-äärne teine õhk

Ma pole kunagi varem Vändrasse jõudes tundnud, et olen juba kodus. Täna Vändra tanklas kohvipausi tehes aga just selline tunne oli. Kui ühe jutiga Peipsi äärest tulla, siis nii ju oligi! Kuigi sealt sõitsin edasi Pärnusse ja alles sealt koju.

Täna oli taas raamatukogudes lugejatega kohtumise päev. Seekord jälle koos Margit Petersoniga. Margit kirjutas meie tänasest päevast siin: Esinemine Elistveres!

Selle nädala eelmistest päevadest oli autole ette tiksunud juba üle 500 kilomeetri. Hommikune negatiivne avastus oli, et meil pole õrna aimugi, kuhu me läheme. Minul nutikat ei ole ja läpaka aku tuksis. Nii töötab arvuti vaid otsapidi seinas olles. Margit oma nutikal aga netti ei kasuta ja nii me olimegi ootamatult gps´ita. Aga polnud hullu- hakkasime umbes Peipsi poole sõitma.

Arvestades minu kõrgtasemel orineteeriumise oskust (kõik tihedamad lugejad tunnetavad tohutut irooniat selles lauses), jõudsime üllatavalt probleemideta peaaegu Jõgevale. Siis olime aga peata. Helistasin Herlendile. Tema otsis oma nutikast kaardilt, et kus me oleme ja seletas mulle telefonis, kuhu minna. Nii jäime aga ka täitsa hätta. Mina olin ühel ristil kindel, et tee läheb edasi Jõgevale sisse, Herlend teatas, et me ei pea Jõgevalt läbi sõitma. Herlendil oli õigus, sest kui lõpuks mööda teed edasi läksime, tuli välja, et kaugemalt ainult tundus, nagu tee läheks Jõgevale sisse.

Varsti parkisimegi vastavalt raamatukogust saadud juhistele Elistvere loomapargi parklasse. Soojapilguline Heli juba ootas meid raamatukogu nurgal ja viipas õige suuna kätte. Jah, neil on seal oma Heli ja tõesti väga elurõõmus ja särasilmne inimene. Taaskord sai kinnitust, et väikestes maakohtades on inimesed soojad ja armsad. Ruum oli taas huvilisi täis. Väiksesse tuppa mahtus pea paarkümmend kuulajat. Tõsiselt vahva ja armas kohtumine. Inimesed olid meie teoseid lugenud, avaldasid oma arvamust, kiitsid ja toetasid. Ei tahtnudki nagu ära tulla, sest tõesti oli hea koos olla. Rääkimata sellest, millise võileivatordi ja koogi ning kohviga meid kostitati. Mmmmm!!!

Mina tean, et Elistverre lähen kindlasti varsti koos kogu perega. Loomapark ja mängumaa on mõnusalt raamatukogu kõrval. Loodus ilus. Ja tegelikult on see kõik meist vaid mõne tunni sõitmise kaugusel.

Kuna järgmine kohtumine ootas, tuli lahkuda. Ikka veel gps´ita teises Eestimaa otsas. Margit pildistas, kuidas Helid omavahel tipptasemel orienteerumist planeerivad:

Helide keskendunud nägudest on näha, et tegemist on olulise ülesandega. Hea, et teistelgi kõrval lõbus on.

Täitsime aga Heliga ülesande edukalt, sest tema juhiste järgi jõudsime edukalt Pala raamatukokku. Ühest teeotsast sõitsime küll mööda, sest ma rääkisin samal ajal telefonis Fredyga ja ei suutnud seega keskendunult mõelda, et kas 3 km pärast tulema pidanud teeots võiks tulla ka 2,2 km pärast? Õnneks sai varsti jälle keerata ja kohal olimegi.

Palal oodati meid sama innukalt. Margit pildistas, millise patsi ma endale hommikul pähe teha suutsin:

Kohtumise algul seisin püsti, sest selleks hetkeks oli kolme päevaga umbes 1000 km sõidetud ja ma tundsin, et hakkab tunda andma. Kohtumine kujunes taaskord aktiivseks. Mulle nii meeldib alati, kui inimesed kaasa räägivad ja arvamust avaldavad. Raamatukoguhoidja Anu hoolitses meie eest igati, nii et peale kõige muu lahkusime lõpuks kommide-küpsiste kotiga.

Kui kevadel Margitiga raamatukogudes käies oli meie pisike Christian kõikjal kaasas, siis nüüd oli hoopis Margitil poeg kaasas. Koos tegime pilti ka:

Anu oli veel nii tore, et päästis meie päev- ta andis meile peale kõige muu Jõgevamaa kaardi. See tähendas, et Palalt kodu poole me küll ei läinud. Ikka Peipsi poole. Varsti olime teeristil:

Järgmisel päeval ootas mind ees kohtumine Tartus. Mina aga keerasin hoopis Mustvee poole... sealt koju... ja järgmisel hommikul tagasi Tartusse... sest mulle nii meeldib mööda Eestimaad rännata....

Mööda Peipsi äärt Mustvee poole sõites ronisin autost välja, vaatasin Peipsi järve ja hingasin. Oeh, teate, seal on hoopis teistmoodi õhk. Müstika! Maalane, nagu ma olen, fännan kõiki veekogusid. Peipsi järv igatahes oma lillakas-roosa värvusega mõjus kuidagi ebamaiselt. Mustvee samuti:

Pimedas tagasi orienteerudes peatusime veel vaid Laiuse linnuse juures. Ma ei julge kodus lastele öeldagi, et käisin seal, kus Jänku Jussi raamatus on tehtud lugu "Tuhat aastat". Nii et käisin Jänku Jussi raamatus järelikult. See on üks koht, mida mäletan, sest lapsepõlves käisime seal perereisil. Meil oli komme igal suvel perega paariks päevaks ühte Eestimaa osasse sõita. Peipsi ääres käisime ka. Ega ma sellest reisist väga palju muud ei mäleta, kuid Laiuse linnuse varemetel ronimine on meeles. Järelikult läheme meie lastega varsti sinna ka. Aga päevavalgel. Mitte nagu öised siilid udus:

Varsti oli mul superhea meel, et meil hommikul ühel ristil segadus tekkis. Kuna ma hommikul seal kaks korda ringi ja tagasi keerasin, siis jäi meelde, milline tee ei lähe Jõgevalt läbi, kuigi tundub, et ta läheb. Tänu sellele teadsin õhtul, kust peame tagasi minema, kuigi muidu oleksin õhtul seal õnnetult seigelnud.

Üle 500-kilomeetrine päev... kolme päevaga üle 1000 kilomeetri....

Kodune tunne oli õhtul Vändra tanklast kohvi osta!

OÜtamine halb, töölepingu rikkumine hea = elu Eestis

Enne eilset blogipostitust kirjutasin ka Postimehe lehele artikli sellest, kuidas ettevõtlike inimeste OÜtamine Eestis on halb, aga tööandja poolt poole palga mittemaksmine on õigustatud.

Edasi loe siit:

Heli Künnapas: tööandja tegevust kahtluse alla seades võid hoopis kirjutada alla oma lahkumisavaldusele

Lepingute allkirjastamine on mõttetu

Tänase päeva kogemus pani küsima, et kelle jaoks on tehtud seadused? Vähemalt meie tööõigus?

Istusin kõrval ja vaatasin, kuidas otse öeldi välja, et tööandja võib teha mida iganes! Renditöötajaid vahendaval firmal oli töötajaga palk kokkulepitud. Esimesel palgapäeval maksti palgast pool palgana ning teine pool päevarahadena (kuna töötaja oligi lähetatud, siis päevarahade maksmine on seaduses ettenähtud ja peale palga maksmise oleks neid nagunii pidanud maksma).

Töötaja suulisele küsimisele vastas firma esindaja, et kui ei sobi, otsi uus töökoht. Kui lihtsalt ja kiiresti teie täna uue töökoha leiaks? Eriti kui sa juba teed tööd, mis sulle väga meeldib?

Järgmisel palgapäeval jätkus samamoodi. Nii peaaegu aasta aega järjest. Kuni haiguslehe ajal lasti töötaja üldse lahti. Niisama. Ei mingit etteteatamist, ega põhjendamist. Rääkimata eelnevatest hoiatustest.

Nüüd aga väidab töövaidluskomisjon, et töötaja on ise süüdi. Oleks pidanud varem ja kirjalikult oma palka küsima. Nii et tagantjärgi polegi firmal enam mingit kohustust töötajale palka maksta, sest kui töötaja on mitu kuud pooliku palga vastu võtnud, siis järelikult on ta sellega nõus ja see ongi nüüd tema uus palk!!!!!!!!!

Missss mõttttes?????

Ma olen Sisekaitseakadeemias igasuguseid õiguse aineid õppinud ja personalijuhina tööõigusega kokku puutunud rohkem, kui vaid nuusutamise tasandil. Esmane mõte on alati olnud, et õigus on pigem nõrgema poolel. Töövaidluses on nõrgem pool tavaliselt töötaja.

Renditöötajaid vahendava firma esindaja ei tulnud isegi kohale. Töötaja väiteid, et suuliselt on valesti makstud palgast teavitatud, ei arvestatud, sest oleks töötaja sõna tööandja sõna vastu. Aga kui tööandjat pole, siis järelikult keegi ju vastu ei vaidlegi... Nii et töövaidluskomisjon eeldas, et tööandja, kes kohale ei ilmunud, vaidleks vastu...

Ma tõesti istusin ja mõtlesin, et kas ma kuulsin õigesti?

Kas tänases Eestis on võimalik, et tööandja lihtsalt jätab allkirjastatud lepingu täitmata ja meie kõigi raha eest ülalpeetav ning nõrgema poole kaitsega tegelev organ ütleb, et ise oled süüdi?

Kuhu ja kelle poole pöördub meie riigis inimene, kellest seaduseauke tundvad ülbikud üle sõidavad?

Ja kus on see seaduseauk, mis lubab poolikut palka maksval firmal kuulutada, et nad soovivad saada suurimaks renditööjõudu vahendavaks firmaks Eestis? Kas ma saan seista kõrval ja vaadata, kui sellised asjad juhtuvad? Kas sina saad?

Või see ongi normaalne?