Kuidas mu lapsed laval närvi ajada?

Nägin siis lõpuks ka selle ära, et kuidas mu lapsed laval ja enne sinna jõudmist närvi saab ajada. Jah, see on mõne puhul neist midagi erilist. 

Nädalavahetusel toimus taaskor Halinga Puhkpillifestival. Põhimõtteliselt võib öelda, et see on üritust, millelt 6 aastat tagasi meie teekond Tallinnasse ja tõsisema muusika poole algas, sest selle ürituse järel oli esimene kord, kui poiste praegune õpetaja Mathiase eelduste kohta esimesed positiivsed sõnad ütles (hoolimata sellest, et esimest korda laagris ööbinud (=mitte maganud) Mathias kontserdi ajal suure trummi kõrval magas ja õpetaja torkimise peale oma mõned üksikud noodid vahepeal ära mängis ... ja eeldus, et kõva muusikaga saad magada, on ilmselt trompetimängija jaoks tõesti oluline ...). 

Nende aastate (ja eriti viimase aasta jooksul) on mu lapsed esinenud igasugustel lavadel ja igasugustes koosseisudes. Niisama kontsertidel, konkurssidel jne. Olen korduvalt neid lavale minemas näinud. Aga seekord ...

See oli esimene kord nende aastate jooksul, kus kuulsin poistelt, et neil käed ja jalad värisesid. Lood tulid ka muidugi vastavalt välja. Kuigi ikkagi oli ilus kuulata, siis me ise teame, kui ... mitte hästi need tegelikult välja tulid. 

Mis siis teisiti oli? 

Need olid siis kodulava rõõmud. 

Üks lastest ütles, et see koht oli nii suur ja sellepärast ajas närvi. Hmm ... tegemist oli Pärnu-Jaagupi rahvamajaga, kus inimesed istusid peaaegu esinejatega koos.

Pärast lapsega pikemalt rääkides saimegi aru, et asi oligi selles, et muidu esinevad nad enamasti lavadel, kus rahvas on kusagil ... kaugel ... enamasti veel pimedas saalis, nii et sa ei näe neid. Seekord said aga pingutamata inimestele otsa vaadata. Jällegi omaette kogemus. 

Sellest olulisem oli aga, et lapsi olid kuulamas mitmed inimesed, kes nende teekonda pole toetanud. Tuli välja, et lastel on sellest kõigest ikkagi selline pinge ja vajadus tõestada, et valitud tee oli õige, et nad tahtsid seetõttu väga hästi esineda. 

Välja tuli aga see, et üks lastest ütles, et enne esinemist pusserdas nootide noodipuldile panemisega, sest käed lihtsalt värisesid nii kõvasti. Päriselt - ma pole MITTE KUNAGI sellelt lapselt midagi sellist kuulnud. Hoolimata sellest, et mina olen üritanud enne iga esimenist talle rääkida, et "kuule, hakka nüüd natukenegi närvi minema, sest sda lähed lavale! Ära mine nii tuimalt lavale!" Tavaliselt on ta siis minu arust tuimalt lavale läinud ja ... kindla ning ilusa esinemise ära teinud. 

Ja see oli kurb ... sest ma pole aru saanud, et lapsed tahaksid ennast tõestada neile, kes nende teekonda pole toetanud. Loomulikult on ok, et nad tahavad, et need inimesed näeksid, et neil läheb hästi, aga kurb on see, et milline pinge see tegelikult on lapse jaoks, kui ta ootab ja loodab heakskiitu sealt, kus tema  teekonda ja pingutusi halvustatakse või lihtsalt ei märgata, ega väärtustata. 

Eks oleme oma ümber palju kuulnud lugusid inimestest, kes terve elu keskenduvad mõne inimese heakskiidu tagaajamisele ning unustavad ümbert teised inimesed, kes nende tegemisi tunnustavad. Lisaks ka iseenda. 

Seega oli seekordne festival meie pere jaoks murdepunkt. Hea, et selle koha ära nägin. 

Halinga Puhkpillifestival toimus 17.korda ja ma usun, et olen suurel osal neist osalenud. Ka enne puhkpillilaste vanemaks saamist. Mul on ülimalt hea meel, et seda jätkuvalt edasi veetakse ja korraldatakse ning et inimesed Pärnu-Jaagupis ikka järjepidevalt puhkpillimuusika kontsertidele tulevad. 

Loodan, et kohtume taas järgmise aasta festivalil. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kuidas kohus seekord meie lapsed siis ära jagas?

Ma tean ise ka, et mul on siin juba nagu lahutusblogi, aga no ... ajad on sellised. Lisaks on mu postkast ka nagu lahutusnõustaja postkast, nii et lihtsam on otse siin suuremad teemad lahti kirjutada, kui kõigile ühe kaupa samadel teemadel nõu anda. Küsimused on lihtsalt kõik samad. Mõistetav. Samas ka kurb. 

Lubasin aga siis rääkida, et milline oli meie viimane kohtuotsus. See jõustus nädal aega tagasi, aga ma pole kirjutamiseni veel jõudnud. 

Kõik oli võimalik

Eelmisel nädalal astusin Harju Maakohtusse siis teadmisega, et kõik on võimalik. Olin terve nädala oma lastega täielik nõid olnud ja endaga samuti. 

Suur osa naisi, kes mulle kirjutavad, ütlevad, et püüavad kohtusseminekut vältida. Julgustan neid seda mitte kartma, sest kohtuotsus annab tulemuse, mida kiusliku suhtlemise korral omavahel saavutada ei saa. Samas- nädal aega tagasi sain aru, mida nad mõtlevad. Enne kohtuistungit istusin ühe lastekaitse kõrval ja soigusin, et "ma ei taha siin olla" ja "tahan koju ära minna". Ta arvas, et ma ei saa lahkuda ja mind nagu natuke oleks seal kohtuistungil vaja. Ma siis jäin. Aga see oli kõige vastikum tunne kõigist kohtuistungitest, kus siiani olen käinud (ja praeguseks on neid olnud ikka mitmeid). 

Mis siis seekord teisiti oli? See, et kõik oli võimalik. Laual olid taaskord KÕIK laste hooldamise ja elukorraldusega seotud teemad- koolid, elukoht, asukoht. Ehk et võimalik oli, et kohtust oleksime lahkunud teadmisega, et kõik, mida viimase aasta jooksul oleme üles ehitanud, lammutatakse uuesti laiali. 

Mis oli eelmise kohtuotsusega valesti?

Laste elukoha, hariduse, viibimiskoha ja osaliselt välismaal käimise osas oli meil tehtud kohtuotsus eelmise aasta septembris. Ehk et aasta aega tagasi. Selle järgi oli mul ainuõigus:

- otsustada laste elukoht

- otsustada laste viibimiskoht

- valida lastele kool ja muu haridustee

- lubada lapsed kooliga seotud välismaareisidele

Hoolduskorra osas otsustati, et lapsed peavad olema 2 nädalavahetust ning pooled koolivaheajad isa juures. 

Rahu see kohtuotsus meile ei toonud, sest vaidlusi tekitas laste transportimine- mida ikka tähendab kohtuotsuses see, et "pooled kannavad transpordikulud võrdselt ja kui isal pole transporti, siis ema sõidutab". See oli lause, mille tõttu lapsed suure osa viimasest aastast neid nö kohustuslikke kohtumisi ei saanud. 

Miks uus kohtuasi? 

Uue kohutasja algatasin mina ise. Nimelt andsin märtsis sisse avalduse, et soovin õigust ka lastega välismaale minna. Proovisin kokkulepet saada kohtuväliselt, aga see ei olnud võimalik. Nii oli loomulik käik avaldus kohtule. 

Sellele vastaski isa vastuavaldusega, kus nõudis KÕIGI eelnevate kokkulepete uuesti ülevaatamist ja et lapsed läheksid täiskohaga tema juurde elama. Või siis vähemalt väiksemad. Plaaniks oli, et kui kõik lähevad, siis suuremad saavad Tallinnas koolis edasi elada, aga hakkavad siis õpilaskodus elama. 

Kõige selle taustaks on muidugi elatise kohtuasi, milles tehti otsus jaanuaris ning mille järgi määrati laste isale minimaalne elatis. See oli arvestusega, et lapsed on tema juures kuni 6 ööpäeva kuu jooksul. 

Kohtumistest rääkides oligi põhjenduseks pidevalt, et elatis on määratud KUNI 6 ööpäevaste kohtumiste osas, seega see võib tähendada ka 0 kohtumist kuu jooksul. 

Teoreetiliselt ju õige. 

Ärakuulamisest sai kohtotsus

Eelmisel nädalal algas kohtuistung siis infoga, et tegemist on ärakuulamisega ja pärast räägib kohtunik ka lastega jne. Kohtuistung kestis 2 tundi (esialgses kavas oli kirjas tund aega). Lahkusime aga kohtuotsusega. Kuna me mõlemad loobusime edasikaebamise võimalusest, siis hakkas otsus järgmisest päevast kohe ka kehtima. 

Usun, et üheks oluliseks asjaoluks oli see, et üks lastekaitsetest ütles, et näha on, et neid lapsi on juba nii palju üle kuulatud nende kohtuasjade raames. Lapsed teavad, et "tuleb järgmine tädi, kes tahab meiega koolidest ja elamisest ja emmest ja issist rääkida". Samas on lapsed alati kõigiga hea meelega rääkinud ja kõigi osapoolte arvamustes on ilusti kirjas, et lapsed oskavad oma arvamusi avaldada. See aga ei tähenda muidugi, et see lastele lihtne, ega hea oleks, et nad kõiges selles niiviisi osalema peavad.  

Seepärast oli ülimalt hea, et arutelude käigus kujunes nii, et jõudsime otsuseni ning see lugu pikemaks ei veninud ning lastega rohkem ei räägitud. 

Asi pole ainult lastes. Kui laste uus advokaat mulle kevadel helistas ja ütles, et on laste esindajaks määratud, siis küsisin mina: "Millises kohtuasjas?" Ehk et ka enda jaoks on seda jama päris palju. 

Langenud koorem

Kohtusaalist tõustes ei saanud ma tükk aega aru, et mis siis nüüd täpselt juhtus. Koorem oli langenud. Kerge oli olla. 

Kõige olulisem oli minu jaoks, et kohtunik ütles korduvalt välja mitmed asjad, mida ise tundsin, kuid minu sõnad ei lugenud: 

1) kohtuotsus jms ei saa sundida teist poolt oma ÕIGUSI kasutama - ehk et kui teine pool loobub oma VÕIMALUSEST lastega koos olla, siis ma ei saa seda sundida. Jah, see tähendab mulle lisakoormust nii ajaliselt kui rahaliselt, aga lapsed saavad sellest aru ja sellega kahjustab teine pool ISE enda ja laste suhteid. See pole minu vastutus. 

2) mõnikord tulebki asju veelgi täpsemalt reguleerida, et asjad toimiksid - ma ise kartsin ühte osa, mis nüüd ikkagi selliselt reguleeritud sai. Seisin sellele tükk aega vastu, kuid lõpuks olin nõus ja praegu tunnen, et tegelikult oli see ikkagi hea. Nimelt siis nädalavahetuste täpne jagamine. 

Milline oli viimane otsus? 

Kahetunnise kohtuistungi tulemuseks oli, et suures osas jäi aasta tagasi tehtud otsus kehtima ja ME SAAME LASTEGA SAMASUGUST ELU JÄTKATA! Lapsed saavad edasi käia koolides ja lasteaias, millesse tulemise võitlesime eelmisel aastal samuti välja kohtus. Me võime jätkuvalt elada seal, kus ise otsustan ja mida suudan meile korraldada. 

Lisaks sellele on mul õigus lastega minna välismaale, kui ise tahan. Reisi pikkuseks kuni 3 kuud. Nimelt on plaanis ühel suvel ära teha reis, mis enne koroonat ära jäi ning lastega suveks ikkagi USAsse sugulaste juurde minna. Nüüd on see võimalik. 

Uute asjadena tuli:

- jagasime ära, et millised on nädalavahetused isaga ja millised minuga-  ehk siis ühel paaris ja teisel paaritud nädalavahetused. Kartsin seda osa, sest laste esinemised jms tegemised võivad asjad segi lüüa. Kirja läks, et esinemised jms kooliga seotud teemad ning tervis on põhjus nädalavahetuste muutmiseks ning neist peaksin 2 nädalt ette teatama. Nüüd siis on õpetajatele antud info, et kõigist esinemistest esimesel võimalusel mind teavitada, sest meil võib see suurem korraldamine olla. 

- jagasime ära transpordi tasustamise korra. See oli suurim senine võitlus. Nüüd on kindel, et üks korraldab ja tasub ühe ning teine teise isa juures oldud nädalavahetuse transpordi. Siis ei ole küsimust, kui palju üks sõit maksab, kes peab sõitma jne. Ehk et see on ilmselt suurim võit. Selle punktiga sai muidugi kohe kohtupäeva õhtul selgeks, et kohtuotsusesse tuleb kirja panna ka see, et milline on laste bussipeatus. 

- välismaale mineku õigusega olin lõpuks nõus ka isa suhtes. Temal on vaja 2 nädalat enne reisi mulle teavitada, kuhu läheb ja kus lastega peatub. Algul olin selle vastu, sest lapsed pole ka Eestis temaga nii palju olla saanud kui oli kirjas eelmises kohtuotsuses. Samas sain aga ise ka aru, et tegelikult on ju lastele parem, kui saavad rohkem reisimas käia. 

Kas kohtuskäimine aitas? 

Ilmselt kirjutan mõne aja pärast pikemalt küsimustest, mida te minu käest kõige rohkem küsite. Oluline teema on aga see, et kõik, kes minuga ühendust võtavad, kardavad kohtusse minna. Mina näen praegu, et see on parim otsus olnud. Kohtuotsused võtavad küll aega ja on pingelised. Ning nagu aru saada, siis õiguste osa täitmist keegi siiski kontrollida ei saa, aga ikkagi on see mingi kindlus. 

Jah, hooldusõiguse jms osas saab kohtus üha uuesti ja uuesti käia kuni laste 18-aastaseni saamiseni. Ja seda ei saa kuidagi takistada. 

Oluline on aga kõik asjad ära põhjendada.

Mida rohkem on sul kirjalikke tõendusi (omavahelised kirjavahetused, laste toimiv elukorraldus ja senises koolis hakkamasaamine jms), seda lihtsam on asju ajada. 

Kohtuistungil on oluline ISE kõik tõendid esile tuua ja neist rääkida. Enamikus kohtuasjades ei ole kohtu asi lisamaterjale otsida. Samuti, kui sa arvad, et kohtunik kogu mitmekümneleheküljelist materjali valdab, siis nii see ei ole. Ise pead kas või korduvalt esile tooma kõik asjaolud, mis otsust võiks mõjutada. 

Ole valmis erinevates lahendusteks. Selge on see, et igasugustes vaidlustes ei saa võitjat ja kaotajat olla. Mõlemad pooled nö võidavad ja kaotavad. 

Kõige tähsam on aga TEGELEDA! Laste hooldusõigus ja kogu elukorraldus on teema, mida ei saa edasi lükata ja mis ei lahene, kui peitu poed. Sellega tegelemine võib vastik olla, aga tegelemata jätmine pole ka meeldivam. 

Hooldusõiguse teemadel soovitan mina alustada KOV lastekaitsetöötajast (nüüd: laste heaolu spetsialist!). Jah, neid on erinevaid ning EI, sa ei saa loota, et ka lastekaitsetöötaja laste huvisid esmatähtsaks peab (no näiteks meie puhul ühe lastekaitse soovitus tõsiselt kaaluda, et 3 last võiks elada õpilaskodus, selle asemel, et ühe vanemaga päriselt Tallinnasse kolida). 

Ühtseid lahendusi pole, seega ei saa keegi kellegi pealt otse midagi üle võtta. 

Mina jagan meie loo kohta asju just seepärast, et kaoks HIRM teemaga tegeleda. Mina vajasin paar aastat tagasi just infot, mida polnud. Tundsin ennast samuti hirmul ja ebakindlana. Kõik oli võimalik. Samas täna, rohkem kui 2 aastat pärast lahkukolimist ja 1,5 aastat pärast kohtuasjade alustamist on tunne hea ja turvaline. 

Loodan, et kellelegi on minu kogemustest kasu ning mõne aja pärast vastan ka siin küsimustele, mida minu käest küsite. Võid siia postituse alla ka jätta küsimusi, kui veel midagi teada tahaksid ja siis mõnes järgmises postituses vastan. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kes on minu laste uus isa?

Üks teema, mis lahutamisega kaasneb, on nö kasuvanemad. See teema oli meie peres aktuaalsemalt lastega vestlustes üleval paar aastat tagasi ehk kohe pärast lahkukolimist, kuid nüüd on nagu vaiksem olnud. 

Mäletan, et tol ajal oli laste jaoks kuidagi väga oluline, et ma kohe kellegagi koos elama hakkaksin. Ise tunnetasin, et see oli nende jaoks kuidagi nagu turvalisuse küsimus, et nagu oleks turvalisem, kui keegi minu kõrval on. Kui nad aga said aru, et me ka üheskoos ellu jääme, siis nagu jäi teema vaiksemaks.

Hiljuti aga küsis üks lastest pärast ühte mõnusat väljasõitu minu käest ootamatult, et: "Kas see ongi meie uus isa?" Seejärel kerkiski teema taas üles ning pidasime maha pika vestluse. Minu jaoks oli aga äratav mõista, et ilmselt on kõigi laste jaoks see teema üleval ja mingi ootus õhus, aga nad pole minuga sellest lihtsalt rääkinud. 

Teema, et kui kiiresti ja kuidas jne peaks lastele uutest kaaslastest teavitama, on ikka ka erinevates lapsevanemate vestlustes teemadeks. Seepärast jagangi mõningaid mõtteid, kuidas meie teemast oleme rääkinud ja millised küsimused lastel tekkisid. 

"Te ei saa uut isa!"

No esimese asjana rääkisime muidugi teemal, et nad ei saa kunagi uut isa. Neil juba on üks. Ja vahet pole, kuidas ta käitub või ei käitu, siis see, kes nad eostanud on, ei muutu kunagi. 

Arvasin tõesti, et paar aastat tagasi eraldi elama asudes rääkisin lastega sellest piisavalt ning ei arvanudki, et selline küsimus üldse võiks veel tekkida. Just selles võtmes, et "meie uus isa". Jällegi õppetund, et kuidas mõtleme, et lapsed saavad asjadest aru, kuid kui aeg mööda läheb, siis võivad need lapse arusaamad muutuda või ununeda. 

"Keegi ei tule WCst välja!"

Järgmise murena tahtsid lapsed teada, et kuidas ja millal uus mees ühel hetkel ka nende ellu astub. No et kas see käib nii, et nad tulevad koolist koju ja siis astub keegi WCst välja ja ütleb, et tema nüüd elab siin. 

Jällegi ühelt poolt väga naljakas mure ja teisalt ... ma oma arust olin lastega korduvalt rääkinud, et sellist asja, et keegi lihtsalt kolib sisse ja nad enne sellest ei tea, ei juhtu. Mina olen kindlasti selle poolt, et uue kaaslasega peavad lapsed kohtuma varem ja kusagil väljas. Kuna meil on 5 last, siis soovitavalt väiksema hulgaga korraga, mitte kõigiga korraga. Igatahes sain lapsed selles osas maha rahustatud, et keegi WCst ootamatult välja tulema ei hakka. 

"Sa võid küll õnnelik olla, aga ... kui mina saan 18!"

Üldiselt kiskus jutt sinna suunda, et nagu see on ok, et isa elab kellegi teisega koos, aga kuna mina olen nende põhiline kasvataja ja nende kodu on minu juures, siis sellepärast on nende jaoks olulisem, kellega mina koos olen. 

Loomulikult küsisin ära küsimuse, et kas nende arvates polegi siis minul lubatud õnnelik olla või nad ei arva, et ma vääriks seda, et keegi ka mind hoiaks ja armastaks. 

"Sa võid küll õnnelik olla, aga ... kui mina saan 18 ja omaette elama kolin," oli ühe lapse vastuseks. No mu viimane laps saab 18 umbes 13 aasta pärast, seega ... 

Tegelikult nad kõik ikka nentisid, et võin küll mina ka õnnelik olla, lihtsalt ... siis loeti mulle ette ka nimekiri asjadest, milline minu uus elukaaslane olla ei tohi. Hmm, ei mingeid kõrgeid latte. 

Lapsed ei otsusta! 

Kogu selle jutu mõte pole nüüd see, et ma kavatseksin igavesti üksi edasi elada või kõigile teada anda, et mu lapsed kavatsevad ka edaspidi mu elu hõivata. Põhiline teema minu jaoks oli selles, et kui palju tegelikult lapsed jälgivad ja mõtlevad sellele, mida ka täiskasvanud enda eludes teevad. Me ei näe, ega mõista seda tihti. 

Samuti võib ikka ülimalt hirmus elada olla, kui sa paljusid asju oma elus määrata ei saa - näiteks, et kellega sa koos elad. Ehk et kui mina emana valin kellegi, kellega koos olla, siis tegelikult mu lastel tuleb sellega leppida (ma loodan küll, et päris elus ei saa see hambad risti leppimine olema, sest kõik inimesed, kes minu suhtes on siiani kenad olnud, on seda ka minu laste suhtes olnud). 

Ma ei arvanud siiani, et laste jaoks ka see teema nii teravalt õhus on, kuna nad pole minuga sellest varem väga rääkinud, kuid kui teema juba tõstatus, siis oli kõigil nii palju mõtteid ja seisukohti, et ilmselt polnud see nende jaoks esimene kord, mil sellele mõeldi. 

Aga õppetund õpitud - lapsed märkavad, mõtlevad ja toetavad tegelikult hulga rohkem, kui ehk igal hetkel arugi saame. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kas mina saan ka varsti aknast välja ronitud?

Täna tahtsin siin lihtsalt rõõmsalt keks-keks teha, sest saan näidata juulikuus kirjutatud raamatu "See ei ole sina!" kaanepilti. 

Kirjastuse IG kontole panin üles küsimuse, et milliseid tundeid see kaanepilt tekitab. Minu jaoks on see teose jaoks väga õige ja asjakohane pilt, kuid emotsioonidele hakkasin alles pärast mõtlema. Algul vaatasin, et olemasoleva tekstiga kokku läheks, kuid nüüd jäin mõtlema, mida see veel väljendab. 

Minu jaoks on see pilt lootusrikas. Isegi, kui praegu veel ei ole kõik helge ja valge, siis varsti ... millalgi ... 

Täna hakkas kerima mõte, et kui BTSi laulja August D oma kontsertturnee lõpuks sai uksest välja (sisse?), mis märkis minevikust vabanemist ja vanadest teemadest läbimurdmist, siis see kaanepilt on minu jaoks kuidagi sarnane. Ukse asemel vaid aken. Või? 

"See ei ole sina!" kirjutamine ise oli minu jaoks ühelt poolt keeruline, kuid teisalt lihtne, sest lugu lihtsalt jooksis kätte. Tean, et sellel saab olla suur mõju ja samas ... see ongi hirmutav. Igasugune mõjutamine tähendab seda, et keegi võib enda jaoks sellest ka valesid õppetunde saada. 

Viimastel nädalatel on mul taas olnud mitmeid kohtumisi naistega, kes on minu sotsiaalmeedias jagatud lugudest inspiratsiooni saanud ja konsultatsiooni tulnud, et kuidas nemadki sama tee saaksid läbi käia. 

Alustuseks ongi oluline alati selgeks teha, et see pole kunagi SAMA tee. Meie kõigi tee on erinev. Olukorrad ja isiklikud (jõu)varud on erinevad. 

Samas olen saanud osa ka mind toetavatest vestlustest, kus mulle on öeldud, et mu olukord ongi keeruline. See võiks olla masendav, kui professionaalid sulle nii ütlevad, kuid samas on see ka lohutav, sest see tähendab, et ma pole saamatu-abitu-oskamatu-jne, kui olmeasoleva olukorraga 100% hakkama ei saa. Lihtsalt see kõik nõuabki rohkemat. Selle kuulmine aitab taas püsti tõusta. 

Nii et täna imetlen muudkui uut raamatukaant. 

Kui sina tahad raamatu "See ei ole sina!" ilmumisele kaasa aidata, siis saad seda teha, kui esitad tellimuse kirjastuse kodulehelt või suurema panuse korral kirjuta mulle helikunnapas@gmail.com ja saame rääkida, kuidas osaleda. 

Raamatust olen ka mitmes oma eelmises postituses kirjutanud, nii et võid ka neid lugeda. 

Nii et - liigume ikka edasi! Fakt on see, et ühel päeval on mul ikka hiiiiglama palju õppetunde. Juba praegu on, aga ... varsti on veel rohkem. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Milliseid raamatuid müüdi augustis kõige rohkem?

Raamatupoodide aruanded on taas saabunud ning pilt selge, et millised raamatud suvevaheaja viimasel kuul lugejate huvi kõige rohkem haarasid. Ehk siis teie ees on pingerida, milliseid Heli Kirjastuse raamatuid eelmisel kuul kõige rohkem müüdi. 

Edetabel koosneb Rahva Raamatus ja Apollos ning Heli Kirjastuse kodulehel uue omaniku leidnud teostest.

Milliseid raamatuid müüdi augustis kõige rohkem? 

1. Idee sinust (Robinne Lee)  - uued tulijad jõuavad ikka kohe tippu ja nii polegi üllatus, et esikoha haaras juulis ilmunud särtsakas ajaviiteromaan. 

Los Angelese kunstigalerii 39-aastane omanik Solène Marchand ei taha oma tütart Isabelle’i tema lemmikpoistebändiga kohtuma viia. Pärast lahutust soovib ta aga varasemast rohkem Isabelle’iga koos olla.

Viimane asi, mida Solène ootab, on tutvuda ühe liikmega maailmakuulsast ansamblist August Moon. Hayes Campbell on nutikas, võidukas, enesekindel ja uhke ning vastastikune külgetõmme on kohene. Asjad muudab keerulisemaks, et poiss on kahekümne-aastane.

See, mis algab salajaste kohtumiste jadana, areneb kiiresti kirglikuks ja ehtsaks suhteks. Teekond, mille käigus Solène ja Hayes teineteise maailmas navigeerivad, hõlmab kontinente: alates staadionituuridest kuni rahvusvaheliste kunstimesside ja eraldatud peidupaikadeni Pariisis ja Miamis.

Solène’i jaoks on see enese taasleidmine ning õnne ja armastuse taasavastamine. Ühel hetkel saab Solène’i ja Hayesi suhe avalikuks. Nii naisest kui tema tütrest saavad raevukate fännide ja täitmatu meedia sihtmärk. Siis peab Solène silmitsi seisma sellega, kuidas tema armuelu on mõjutanud nende elusid, kellest ta kõige rohkem hoolib.

“Idee sinust” on romantiline draama, mille põhjal vändatud film linastub 2023. aastal. Peaosi mängivad selles võrratu Anne Hathaway ning hurmav Nicholas Galitzine. 

2. See ei ole sina! (Heli Künnapas) - selle raamatu ilmumiseni on veel aega, kuid ettetellimine on hoogsalt käima läinud. See raamat kuulub sarja "Mõni õhtu romantikat", kuid teema on ehk tõsisem kui enamikus senistes teostes - nimelt vaimset vägivalda sisaldavast suhtest lahkumine. 

Juba enne ilmumist on teos paljusid kõnetanud ja sellest ka nii kõrge koht eelmise kuu edetabelis. 

3. Sanditon (Kate Riordan)-  samanimelise sarja 1.hooajal põhinev "Sanditon" on tõsiselt mõnus suvelugemine. Romantikat on selles muidugi ka mitmel rindel. Hea ajaviiteromaan. 

4. Tähtedest võlutud (Jenn Bennett) - minu suur lemmik noortekirjanduses. Tore, et tema teosed taas esile on tõusnud. Bennetti kohta on tihti öeldud, et kellele meeldivad minu teosed, sellele meeldivad ka Bennetti omad ja vastupidi. 

Eesti keeles on Bennettilt saada veel noorteraamat "Südame õige kuju". 

5. Ringiga tagasi (Heli Künnapas) - see sarja "Mõni õhtu romantikat" varasem teos jõudis paljude ostukorvi ilmselt seetõttu, et uue raamatuga "See ei ole sina!" valiti tellides kaasa ka mõni sarja varasem raamat. 

"Ringiga tagasi" on samuti aga eluline ning kaasahaarav lugu, nagu enamik selle sarja raamatuid. 

 

Jätkuvalt suured tänud kõigile, kes Heli Kirjastuse raamatuid ostavad või raamatukogudest laenutavad. Just nii saame ikka jätkuvalt uusi ja häid raamatuid teieni tuua. 

Mõnusaid lugemiselamusi! 

Samal teemal: 

14.12.2022 Milliseid raamatuid müüdi novembris kõige rohkem? 

8.06.2022 Milliseid raamatuid müüdi maikuus kõige rohkem? 

5.05.2022 Kes võitis aprillikuu raamatumüügi edetabeli?

11.02.2022 Millist raamatut müüdi jaanuaris kõige rohkem?

9.08.2021 Milline raamat võitis augustis? Ehk räägime rahast ja edetabelitest. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Aita võidelda (naistevastase!) vägivalla vastu!

Kooliaasta läheneb (hirmutavalt?) kiiresti, kuid sellest ma praegu pikemalt ei kirjuta, ega mõtle. On kodusid, kus kõik pidupäevad on hirmsad, sest eriolukorrad toovad suure tõenäosusega esile uued süüdistused, raevuhoo vms. Nii et mõneski peres on toredam, kui pidupäevi ei oleks. Karm reaalsus. 

"Ametlik politseistatistika fikseeris aastal 2000 kogu aasta kohta vaid 676 isikuvastast kuritegu. Uuring näitas, et perevägivald on levinud ja tavapärane paljudes peredes. Perevägivald on suunatud eeskätt naiste vastu. Iga päev kannatab 252 naist füüsilise ja 33 seksuaalse vägivalla all. 2/3 juhtumitest toimuvad naise kodus." (ENUT uuring)

Kirjanikuna tunnen, et minu ülesandeks, võimaluseks ja missiooniks ongi aegajalt sellised karmi reaalsuse teemad ilukirjanduslikult lugejate ette tassida, et neist mõeldaks ja kaasa räägitaks. Heaks näiteks on mu noorteraamat "Mälestusteta suvi", mis tõi lauale teema, et milline on tegelikult vägivaldsest perest pärit noorte tulevik, oskused ja võimed ise armastada jne. Ehk siis mis saab neist lastest, kes järjepidevalt seda lõpetamata perevägivalda pealt näevad. 

Vägivalla märkamine on hea algus! 

Airi Mitendorf on artiklis "Vägivallastatistika peegeldab hirmu Eesti kodudes" ilusti toonud ära müüdid ja eksiarvamused, mille tõttu (vaimne) vägivald meie kodudes jätkuvalt peidus on. Postituses "Ülestunnistus saamatusest" jagasin ka enda kogemusi, et miks sellest teemast üldse räägin. 

Naistevastase vägivallaga tegelemine Eestis on alarahastatud ning seetõttu paljud naised (ja lapsed!) seega jätkuvalt kodudes, kus neil pole turvaline. See omakorda toob kaasa mitmeid muid probleeme (laste probleemne käitumine koolis, terviseprobleemid jne).

Eeltoodud artiklis esitatud müütide ja hirmude tõttu jõuab politseini vaid väike osa perevägivalla juhtumitest ja olgem ausad - ega neist enamasti edasi nagunii midagi ei saa. Näiteks end kogemusest tean, et pärast mitmeid ülekuulamisi jms seisabki politsei sul vastas ja ütleb, et ega kui inimene tahab enda majal lihtsalt uksed ja aknad eest ära võtta, siis teda takistada ei saa, sest see on ju tema maha. Vahet pole, et seal on väikesed lapsed ning tegu on perevägivallaga. Samuti ei saa näiteks lastekaitse eriti midagi teha. Nii ei saa selle teema puhul vaid nö võimuorganitele tugineda, vaid oluline ongi laiem märkamine ning toetamine. 

Nii sündis "See ei ole sina!"

Tänasel päeval palun Sinu panust, et selle olukorraga tegeleda. Nimelt olen valmis saanud raamatu "See ei ole sina!", mis on julgustav ja toetav just sellistes oludes naistele, et nad alustuseks mõistaks oma olukorda paremini ning seejärel julgeks ette võtta samme selle muutmiseks. 

Tegemist on ilukirjandusliku lühiromaaniga "See ei ole sina!", mis räägib kahelapselise naise püüdlustest võidelda välja vaimset vägivalda sisaldavast suhtest. Teekond on keeruline, kuid see on parem, kui jätkata suhtes, milles kannatad ise ja ka lapsed. 

Miks räägin (ebaõiglaselt?) vaid naistest? Sest mulle teadaoleva info järgi on praegusel ajal vaimse, füüsilise ja majandusliku vägivalla all kannatavaks pooleks enamasti ikkagi naine. 

Ma ei varja, et kuigi tegu on ilukirjandusliku teosega, siis olen inspiratsiooni saanud otse elust endast. Selle vahega, et minu teekond käib koos 5 lapsega. Praeguseks juba aastaid. Raamatu jaoks oleks see aga liiga ebarealistlik olukord, nii et raamatusse jäi naisele vaid 2 last. Ilukirjandus aga seetõttu, et see jõuab suuremate massideni ning toob seega kaasa ka laiema mõju. 

Minu vabanemise teekond hakkas pihta sellest, kui lõpuks leidus inimene, kes mulle ütles, et: "Mine psühholoogi juurde!" Edasi hakkasid asjad juba liikuma. Seniste proovilugejate hinnangul ongi minu kirjutatud lühiromaani toimiv sõnum just see, et julgustab vägivalda märkama ning mitte aktsepteerima. Järgmised sammud tulevad juba sealt edasi. 

See  on oluline teos ka neile, kes ise pole hädas, sest laiendab ka teiste lugejate võimet selliseid olukordi märgata. 

Kurvastavad kogemused

Oma teekonda ning teose kirjutamist olen aeg ajalt sotsiaalmeedias jaganud. Selle peale on inimesed minuga oma lugusid jaganud. See on kurb! See, kui paljud naised on olukorras, kus nad ei näegi muud teed, kui lihtsalt edasi kannatada ning sellega iga päev ära anda suur tükk oma vaimsest ja füüsilisest tervisest. Rääkimata sellest, mida pikaaegne vaimne, füüsiline ja ka majanduslik vägivald lastele kaasa toob ning millist maailmapilti neile õpetab. 

Teose sünnile aitavad kaasa ka kõik, kes raamatu endale ette tellivad. Seega panustada on võimalik, kui lihtsalt tellid endale raamatu siit: "See ei ole sina!" Raamatu võib tellida ka sõbrale või kohalikule raamatukogule või naiste turvakodule. Sellisel juhul tuleb saatmise aadress lihtsalt panna vastavalt sellele, kellele teos läheb.  

Kui on mingeid muid ettepanekuid, kuidas saaksid soovi korral raamatu ilmumisele kaasa aidata, siis kuulan neid ka hea meelega. 

Ma olen ette ülimalt tänulik, et selle postituse läbi lugesid ja seega loodetavasti naistevastase vägivalla teemale juba mõtlesid. Veelgi tänulikum olen, kui leiad võimaluse tellimusega raamatu ilmumist toetada. 

Kõige olulisem on aga märgata ja mitte aktsepteerida, sest halvad asjad saavad juhtuda vaid siis, kui head inimesed lihtsalt seisavad kõrval ja teevad näo, nagu ei märkaks. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Ülestunnistus saamatusest: ootasingi, et mõni keskealine mees jälle ütleks, mida ma naisena teha võin

Viimaste päevade uudiste valguses alustan igaks juhuks kinnitusega, et olen sünnitanud 5 last ja kasvatan ka neid kõiki. Seega ehk tohin ikka sõna võtta. Mõne mehe arvates. 

Järgmiseks tahaks aga öelda, et - millises Eestis me siis nüüd päriselt elame? Millises maailmas me elame? Millist maailma me ise endale ja oma lastele loome? 

Algne teema, kus paljude naiste isiklikke andmeid on nõusolekuta kasutatud, on omaette teema. See aga, et keskealised mehed otsustavad, mida naised võivad või ei või, on tänasel päeval täitsa uskumatu sõnavõtt. 

Ma pole väga-väga varjanud, millist elu koos oma 5 lapsega elan. Samas pole kindlasti avalikustanud kõike, mis päriselt toimub. Kui aga jälle ilmub välja mõni mees, kes julgeb öelda ja arvata, et mida naised peaksid suutma, enne kui võivad sõna võtta, siis ... ajab närvi küll. 

Kuidas sünnitamine sind Eestis väärtuslikumaks teeb? 

Teoreetiliselt saan aru, et lihtne vastus on, et sünnitamine on üks väheseid meetmeid, mis rahvastiku säilimisele kaasa aitab.

Sünnitamine on aga üks neist asjadest, mis naise elu võib ohtu seada. Üks asi on terviserisk. Teine aga kõik see, mis temast pärast saab. Ja see on suhtumise küsimus. See, mida me ise kõik jätkame ja toetame. Üheskoos. 

Alustame sellest, et kui naine tahab lapse kõrvalt tööturul jätkata. Kui palju tuleb tegeleda küsimusega "kus su lapsed on?" või näha viltusi pilke, mis näitavad, et peaksid hoopis kodus lapse kõrval olema. 

Jätkame sellega, et CVsse ei tasu kirjutada, et sul on lapsed, sest ... noh, nii on. 

Minna panka jutuga, et sul on lapsed, on teatavasti samuti kiirtee teises suunas. (oleneb muidugi ka sissetulekust)

Kui tihti meestel on samad mured? 

Ehk siis kas ja mis on see rahvastik, mida me sünnitamise teel nii väga päästma peaksime? Milleks sellise suhtumisega inimesi juurde on vaja? 

Kelle mure on see, kui asjad lähevad halvasti? 

Jõuame siis "ilusama" poole juurde- kelle mure on Eestis see, kui teed lähevad lahku? Kindlasti on erinevaid versioone, aga ma julgen üsna kindlalt arvata, et räägin klassikalisest juhtumist, nö keskmisest - minnakse lahku, lapsed jäävad ema juurde, mees on äkitselt vaene ja haige jms, ema käest küsitakse järjepidevalt, miks ta lastele kõike ei võimalda. 

Kindlasti on erinevaid versioone. Kuna aga ise olen nüüd aastaid 5 last puudutava lahutamisega tegelenud, siis on minuga nende aastate jooksul ühendust võtnud väga paljud naised, kelle lood on kurvastavalt sarnased. 

Olen varem kirjutanud sellest, et miks mu lapsed isegi minimaalset elatist väärt ei ole. 

Tänaseks päevaks on seis selline, et jaanuaris tehtud minimaalse elatise otsus on edasi kaevatud. Ringkonnakohus andis teada, et tegeleb sellega novembris!!! Ehk siis 1,5 aastat pärast seda, kui esialgne nõue sai sisse antud. 

Jaanuaris mõisteti kohtus välja umbes 10 000 eurot elatist tagant järgi selle aja eest, mis sellele eelnes. Ehk et sellest otsusest on juba möödas kaheksa kuud ... 

Suure ringi küsimus: millisele mulle arveid saatvale ettevõttele võin ma öelda, et võtan selle menetlusse novembris, sest maksan pikemat aega üksinda 5 lapse elamist ning olen nendega koos enamuse ajast? 

Kas on ettepanekuid, kuidas seda paremini arvete saatjatele sõnastada? 

Jah, mu eesmärk on, et poleks seda minimaalset elatist vaja, aga samas tundub keskmine arvamus, et üksinda 5 lapse kõrvalt töötades pole ka KÕIGE lihtsam üksi teenida kogu raha, mida 6 inimese ülalpidamiseks vaja läheb (mõne arvates on üldse keeruline kokku saada raha, mida 5 lapse kasvatamiseks vaja läheb...). See on selline ... keskmine arvamus jällegi (ehk et meelevaldne). Aga tegelen sellega, et ka seda muuta. 

Lapsed on tehtud endale, mitte riigile

Jah, niii see on - igaüks võib saada nii palju lapsi, kui suudab üles kasvatada. Aga miks me jätkuvalt räägime sellest, et naise õigus sõna võtta vms oleneb sellest, mitu last ta on sünnitanud? Aga sünnitamata mehed, kes on sobival hetkel vaesed, sobival hetkel reisivad ja rändavad mööda maailma, võivad alati rääkida? 

Jah, mitmel töökohal rabeleval naisel pole ilmselt jõudu, energiat, ega aega, et vaielda. Tulebki tegutseda, et lihtsalt ellu jääda. Naisel pole võimalik lastele külmkapi juures öelda, et "vabandust, ma näin nüüd vaeseks. Palk lihtsalt ei võimalda!" 

Naisel pole võimalik isegi lastele öelda, et minge nüüd isa juurde, keda nii väga näha tahate, sest minimaalne elatis tähendab väidetavalt, et lapsed on isaga 0-6 päeva ... ehk et VÕIVAD olla kuni 6 päeva, aga ei pea (sellest me ei räägi, et elatise osas otsus ei kehti, sest see on edasi kaevatud ... ja ringkonnakohus võtab selle menetlusse novembris). 

Kui novembris peaks tulema MINIMAALSE elatise otsus, siis ... milline on tõenäosus, et äkitselt on olemas see rohkem kui 10 000 eurot, mis ema on pidanud rohkem maksma (sellest me ei räägi, et tegelikult selle minimaalse elatisega ei kasvata lapsi)? 

Taaskord- milline on Eestis võimalus mõnele arvete saatjale öelda, et naine võtab lastekasvatuse eest makstavad arved menetlusse samuti novembrikuus (1,5 aastat pärast nende esitamist) või jätab samuti lapsed kasvatamata??? 

See ei ole sina! 

Ma olen alati arvanud, et minu kogemused on vajalikud, et keegi teine selle võrra lihtsamalt hakkama saaks. Ma pole väga palju jaganud, aga see, mida olen, neil teemadel olen jah paljude naistega suhelda saanud ning rõõmustav on näha, kui paljud sellest tuge on saanud. 

Kirjanikuna pean aga oluliseks need teemad ühel hetkel ilukirjandusse valada. Tänaseks päevaks ongi mul valmis käsikiri "See ei ole sina!", mis räägib toksilisest suhtest väljumisest. Selle võimalikkusest. Ei, see pole otse elust võetud lugu, sest olen tänaseks päevaks saanud kuulda nii paljude naiste lugusid. Loomulikult on see aga elust inspireeritud lugu. Tervendav. Teemat teadvustav. Tunnen, et oluline. 

Jah, mul ei ole tänasel päeval enam endal võimalik koheselt trükikulusid tasuda. Mu lapsed on kõik selle raha vahepeal ära söönud. Proovisin tagasi küsida või neile öelda, et ma praegu rohkem ei panusta. Ei õnnestunud. Proovisin öelda, et nad võiksid suvel olla isa juures rohkem kui ühe nädala (kehtiv hoolduskord ütleb, et pool koolivaheajast peaksid seal olema). See ka ei õnnestunud. 

Seepärast on käimas raamatu "See ei ole sina!" ettetellimine, mille käigus pakun välja, et saad selle raamatu ilmumisele kaasa aidata. Eelmüügis tuleks müüa 300 raamatut ja siis oleks täitsa hästi. Ehk siis selline ühisrahastamise versioon, aga ma ei palu niisama toetada, vaid saad selle eest ka raamatu. Nii olen ülimalt tänulik, kui leiad selle võimaluse, et endale üks raamat tellida. Või sõbrale. Või kohalikule raamatukogule. Või naiste tugikeskusele.   

Kui soovid suuremalt panustada või tead muid lahendusi, kuidas teose trükikulud praegu katta saaksin, siis kirjuta mulle sotsiaalmeedias või helikunnapas@gmail.com . 

Nagu öeldud - mina olen 5 korda sünnitanud ja võin ka keskealiste meeste arvates järelikult rääkida (kas pean igaks juhuks ütlema, et see oli irooniline lause ja mu enda arvates pole seal üldse vahet?). Sina aga saad praegu aidata, et minu hääl raamatu "See ei ole sina!" kaudu kuhugi jõuaks. See 5 korda sünnitanu hääl, mis võiks siis ka oma kogemustega nagu väärtuslik olla. 

Aitäh sulle juba ette toetuse eest! 

p.s. postitust võid julgelt jagada! 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 4 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Mitu sissetulekuallikat mul on ning milline on nipp, et vajalik kuutasu kokku saada?

Rahakrati hiljutisest mitmekümne sissetuleku omamise postitusest motiveeritult panin ka enda sissetulekud kirja. Endal oli ja on ka täitsa põnev.

Loomulikult teadsin ma ka enne selle postituse lugemist, et kust mulle raha sisse tuleb. Samas aga avastasin, et tegelikult olen ma kohustuste nimekirju hulga hoolikamalt pidanud, kui sissetulekute omi. Ehk et need on käinud kõrvuti, mitte aga nii, et ma keskenduks sissetulekutele. 

Nüüd on mul aga eelarve excelis ilusti sissetulekute leht eraldi ja tunne seda vaadata on hoopis teine. 

Netoväärtus muutis maailma

Minu rahamaailma muutis suuresti eelmise aasta algus, kui Kadri Mäsak tutvustas mulle MyFinancieri programmi ning selle osana oma netoväärtuse arvestamist. Paljude jaoks on kulude-tulude arvestamine juba uus tegevus ning seega arvasin, et olin järjepidevalt oma rahaasjade haldamises tubli olnud. Mõistmine aga, et netoväärtus on hoopis olulisem, kui igakuised kulud-tulud, oli minu jaoks äratav hetk. 

Veelgi ägedam oli muidugi vaadata, mis mu netoväärtus siis tegelikult on. Ehk siis, et kui varadest kohutused maha võtta, kui palju sellest alles jääb. Minu jaoks on viimane pool aastat selles suhtes muidugi eriti mõnusalt turvaline olnud, sest nüüd ma tean taas suuremas osas, et millised on minu varad ja mida minult ära võtta ei saa. Ehk et lahutuse käigus on kohtus vaidlemisel veel vaid üks maja, kuid muude varade osas lahutuse jõustumise tõttu enam mingeid jagamisi tulla ei saa. 

Aktiivseid sissetulekuid rohkem

Nii ma siis ladusingi kõik oma sissetulekud ühte tabelisse kokku. 

Sain kirja, et mul on 7 passiivset (laenutustasu, dividendid jne) ning 9 aktiivset (ajakirjale artiklite kirjutamine, õhtuste börsiuudiste kirjutamine, lugejatega kohtumised jne) sissetulekute allikat. Samas näiteks koolitused mahuvad mõlemale poole, sest lindistatud koolitused isekirjastamise ning ajajuhtimise nippide kohta on passiivsed sissetulekud, samas aktiivsete kohtumistega koolitused, mille kohta saab infot FB grupis Lugedes Rikkaks, on aktiivsed allikad, sest pean ise nende jaoks kohal olema. 

Samuti ei tule kõigist allikatest sissetulekut igakuiselt. 

Näiteks raamatute laenutustasu saan kord aastas, aga oma tabelis jagasin selle kõigi kuude vahel ära. Eelmise aasta eest oli minu laenutustasu netosumma kokku 3649 eurot, seega igale kuule läks sellest kirja 304 eurot. 

No ja näiteks Balti aktsiate eest laekuvad dividendid enamasti kord aastas, kuid sissetulekuallikana on see mul eraldi kirjas. Sellest, miks ma küll veel kohe üldse investeerima ei peaks, olen kirjutanu varem. Loe SIIT!   

Seoses laste hooldusõiguste kohtuasjadega olen juba mõned korrad ikka lastekaitsele saanud selgitada, et kui palju ma siis ikkagi tööl käin ja kui palju aega lastega olla saan. 

Tööaja arvestuse tabel

Personalijuhina töötamise ajast mäletan, et tootmise poolel olid kasutuse tööaja arvestuse tabelid. No ma tegin nüüd selleks suveks taas endale ka ühe. Ma aegajalt ikka teen sellist täpsemat jälgimist, et näha, kui palju ja millele mu aeg kulub. Kogu aeg ei ole vaja, aga kui töö iseloom ning osakaalud taas muutuvad, siis on hea ülevaate saamiseks mõnda aega ennast jälgida.  

Näiteks arvutasin välja, kui palju on mu tunnitasu erinevate artiklite kirjutamisel. Nii panengi kirja, et kui palju ma ühel päeval ühe või teise sissetuleku jaoks tööd olen teinud ning kui palju sellega teeninud. Jah, kuupõhiselt ma loomulikult tean seda, aga kui vaatad, kuhu ja mille jaoks iga päev oled tööd teinud ning kui palju sel päeval päriselt teeninud, siis on see hoopis teine pilt. 

Samuti tekib enda jaoks parem pilt sellest, millise sissetuleku allika peale tasub rohkem aega kasutada ning millisele vähem. 

Hea harjutus on see näiteks ka kuupalgalisel töökohal töötades, sest siis saad aru, kui palju tegelikult tehtu tööt eest palka saad ja mida su tegemised päriselt väärt on. Seda näiteks juhul, kui kuupalga välja teenimiseks teed tegelikult tavapäraste tundide asemel tasuta lisatööd. Samuti tasub arvestada, et mida sa ei suuda teha, kui kuupalga eest tööl käid- ehk et kui siis suudadki vaid ühel kohal töötada, siis mis on sissetulek, mis jääb samal ajal teenimata? 

Minu jaoks üks suurim väljakutse on ühel hetkel kirja panna, kui palju ma tegelikult ühe raamatu kirjutamisele aega kasutan. Tean, et ühte raamatut võib kirjutada terve igaviku, aga see ei tähenda, et sa nii palju tunde ka päriselt teosega tööd teed. Samas pole ma mitte ühegi oma raamatu puhul päriselt kokku lugenud, et mitu tundi sinna on läinud. Võtan plaani. 

Kuidas saada kokku kuutasu?

Ettevõtja ning vabakutselisena tegutsedes on hästi hea harjutus veel see, et paned kirja, millise kuutasu pead/tahad kokku saada ning seejärel kirjutad lahti, mida see tähendab. Ehk et millist tööd ja kui palju pead tegema, et vajalik summa kokku saada. 

No ja sealt edasi tuleb siis seda lihtsalt tegema hakata. 

Jah, suvevaheaega pidavate 5 lapse emana ei lähe mul hetkel ajaliselt kõik nii, nagu sooviks. Samas on lootust, et mul tuleb äkki üks puhkenädal, nii et siis saab kõik tegevussuunad taas aktiivselt üle vaadata. 

Täpselt oma tegemiste jälitamine on aga suureks abiks, et toimuvast aru saada. 

Kas peabki tabelite orjaks jääma? 

Kõike alati ja järjepidevalt jälitada mina pole suutnud. Pole ka mõtet. Tabelite orjaks jääda pole mõtet. Kui nende täitmine võtab töötamisest kauem aega, siis see küll väga produktiivne enam pole. Kui näiteks tööd jälle jooksevad sarnases rütmis, siis pole enam nii oluline iga kord kirja panna näiteks iga minutit, mis mingi artikli kirjutamisele olen kasutanud. Siis on see juba selge. 

Ning kui taas näiteks nädalaplaan liigub mingisse stabiilsemasse rütmi, siis ei pea iga oma ajakasutust kirja panema. Olusid muutes on aga taas hea uus pilt numbrite ja graafikutena endale silme ette tuua.  

Kui sa seda veel teinud pole, siis minu lihtne soovitus ongi: pane kirja, millised on su erinevad sissetulekuallikad, kui palju need väärt on ning kui palju neile aega kasutad. 

Kas sina oled seda juba teinud? Millised on kogemused? Või millised on veel nipid, mida sel teemal kasutanud oled? 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 10a, 9a ja 4 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.