Vihmavarjutüdruku seiklused Riigikogu koridorides

Kui Heli Toompeale jõudis, hakkasid jamad pihta.

Plaani järgi olin täna Andres Herkeli töövarjuks. Võtsin ta kodu teeotsast peale, nautisime Tallinna ummikuid (taas meenus, miks ma Tallinnas ei ela ja sinna enam kunagi kolida ei taha!), parkisime mu auto Toompea ette parklasse, lasime turvamehel mind tuvastada ning mu käekotti kiiritada, ronisime mõned trepid kõrgemale, jalutasime mõned koridorivahed ja olimegi Vabaerakonna fraktsiooni ruumides. Ja siis hakkasid probleemid pihta.

"Mis sa siin teed?" kostusid mitmelt poolt küsimused.
"Mind valiti eile juhatusse. Ma mõtlesin, et nüüd saingi töö Riigikogus," selgitasin korduvalt. Kuna mu hääl on laupäevast ikka ära, siis igaühele rääkisin seda niigi eraldi, aga kõigile tuli kaks korda rääkida, sest keegi ei saanud mu´st aru. Õnneks mõni ikka teadis mu tulekust ja isegi nädalaplaanis olin kirjas:

"Miks te nii rõõmsad olete?" tahtis Artur Talvik järgmiseks teada.
"Me tulime koos, ühe autoga," selgitasime koos Andresega.
Tundub, et vastus rahuldas, sest järgmised norimised tulid juba ühe teise auto teemal.

Algas Vabaerakonna fraktsiooni koosolek. Kes ei tea, siis Vabaerakonna fraktsiooni kuuluvad meie erakonnast Riigikogusse saanud inimesed. Nagu öeldud, kuna ma eile juhatusse sain, siis sättisin ennast ka laua äärde. Kuna me tulime erakonna esimehega ühe autoga, siis tundus väga õiglane, et mu koht on tema paremal käel. Nüüd hakkasime kõik tõsisteks ja arutati läbi eesootava nädala põhilised arupärimiste ja eelnõude teemad:

Järgmine päevaplaani osa oli intervjuu Postimehe TV-le. Jalutasime Andresega Toompealt alla Maakri tänavale. Tema muudkui teretas inimesi ja mina tundsin, et mul on vaid vihmavari puudu. No ikka selleks, et õigustada vihmavarjutüdruku rolli. Postimehel oli sünnipäev, nii et tehti videot sellest, kuidas Postimeest tehakse. Nii sai Andres juba grimmitoolis kaamerasse rääkida sellest, mida ta intervjuul rääkida kavatseb. Mina virvendasin ka kaasa. Seda videot näed siit: Päev Postimehega (video, mis algab kl 12:53- päevaintervjuu) Kuna mul vihmavarju polnud, siis hoidsin intervjuu ajal vähemalt Andrese rahakotti ja telefoni.

Pilte tegin ka:

Postimehe TV vaatajate jaoks sai kogu sellest kohtumisest valmis selline video: Päevaintervjuu Andres Herkeliga- IRL ja sotsid on Reformierakonna pantvangis, ega väljenda oma valijate arvamust. Selles videos mind ei ole, sest nagu nägite, tegin ma sel ajal kõrval diivanil kõigest pilti ja püüdsin olla kuss ja mitte köhida.

Ukse taga andis Andres veel telefoni teel intervjuu Kuku raadiole. Kõik tahtsid täna meie eilsest üldkogust rääkida.

Seejärel marssisime läbi linna tagasi Toompeale. Huh, ma mäletan Riigikantseleis praktikal ja tööl oldud ajast, et need trepid on ikka hullud. Isegi mu romaan "Homme on ka päev" algab nende hullude treppidega. Toompeal tuvastasin taas oma isiku ja lasin kiiritada käekoti.

Tagasi pesapuul ehk fraktsiooni toas. Kuna Andresel tuli arvutis töötamise aeg, siis otsustasime mulle mõne erikomisjoni otsida. Artur oli nõus mind kaasa võtma. Enne pidime sööma ka. Artur tunnistas, et ta on ainuke Vabaerakonna liige, kes kasutab auto liisimiseks mõeldud kuluhüvitisi ja seepärast võib ta mulle lõuna välja teha. Lasin ennast rahulikult ära osta. Artur küll arvas, et peaksin võimalust ära kasutama ja rohkem süüa võtma, aga ma mõtlesin, et ma ei pea ju kohe esimesel korral välja näitama, kui äraostetav ma olen.

Kohvikus lõpetas Märt Sults oma lõunasööki. Saime tema käest ületamatuid juhiseid miitingute korraldamiseks. Kuna me ilmselt Märdi tasandile ei küündi, siis me vist järgi ei tee.

Lõunale järgnes suitsupaus. Artur teab, et kui me koos üritustel oleme, siis ma käin tal järgi... suitsunurgas. Nuusutamas, noh. Nii me jõudsimegi kõigi asutuste kõige sotsiaalsemasse kohta (ei, mitte asutuse FB lehele!)- suitsunurka (või suitsurõdule). Tunnistan- mul on USAs elamise ajast nõrkus kirsitubaka lõhnale. No ja see ongi põhjus, miks ma muudkui Arturit suitsunurgas nuusutamas käin.

Tagasiteel saime kokku mingi noore sotsi poisiga (umbes minuvanuse). Mina teda ei tunne ja tema piidles mind ka algul umbusklikult, kuid siis leebus. Kui algul oli jutt, et neil on palju raha ja ei oska seda kuhugile panna, siis jutu käigus tuli välja, et tegelikult nad kõigepealt ikka võtavad uutelt raha vastu ja alles siis jagavad. Noor sots kinnitas, et kilekotides nad raha vastu ei võta, sest see ei ole loodussõbralik. Ainult paberkotis. Ise usun, et tegelikult lihtsalt kannatab paberkott suuremat raskust, seega... ilmselt pole mõtet sotside poole väiksema summaga pöörduda.

Läbijooks pesapuult ja oligi erikomisjoni aeg. Astusime Arturi nimega korruptsioonivastase komisjoni ruumi. Meestest koosnev komisjon istus juba viisakalt sumisedes laua ääres.
"Sealt näed paremini," suunas täitsa tuttava nime ja näoga liige mind enda selja tagant teisele poole toolile istuma.
Artur tutvustas oma turvameest (mind!) komisjoni liikmetele ja töötajatele.
"Alles hommikul olid sa Andres Herkeliga!" pigem teavitas kui küsis üks komisjoni töötajatest.
"Ta avastas, et talle meeldivad vabad mehed rohkem," selgitas erakonnavaba Artur olukorda, kus ma Andrese päeva jooksul Arturi vastu ümber vahetasin.

Komisjon arutas avalike huvide deklaratsioonide esitamist. Mina pean seda ka volikogu liikmena kord aastas esitama. Sain seal laua taga teada, et tegelikult pean vähemalt ühte asja teisiti deklaratsiooni kirjutama. "Huvitavam" fakt oli aga see, et üle 1000 kohustatud inimese pole huvide deklaratsiooni esitanud. Ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis sellest ei juhtu mitte midagi... Miks on meil vaja asja, mille mittetegemisest ei juhtu midagi?

Komisjonist tagasi pesapuu juurde liikudes astus oma toast välja Eiki Nestor. Artur tutvustas talle oma turvameest ja kätlesime Nestoriga. Selgitasin, et tegelikult olen vihmavarjutüdruk, aga toas pole vihmavarjul eriti mõtet ja et tegelikult mul pole ka vihmavarju.

Fraktsiooni toas suunati mind tagasi töövarjutaja Andrese juurde. Läksin ta tuppa ja uurisin, mida ta teeb.
"Kirjutan sulle kirja," vastas Andres.
Ma siis teatasin elutargalt, et pole vaja, ma olen ju siinsamas. Tuli välja, et ta kirjutab kogu uuele juhatusele, nii et jätsin ta seda lõpetama. Rääkisime ülejäänud kohalolijatele hoopis meie juhtumistest erikomisjonis ehk et aruandmisest sel teemal, kellega ma siis lõpuks (ringi) käin. Saime aru, et oleks pidanud viitama peretülile (vihjega hiljutisele Eesti Ekspressi artiklile).

Kuludest tuleb ka aru anda. Fraktsiooni toas söödi ära kauss rediseid, palju kommi, porgandit ja joodi vett-teed-kohvi. Viimast oskavad küll vist vaid Age ja Epp teha. Artur igatahes oskab vaid teemasinat (veekeetja!) käsitleda. Tema poolest oleks ma võinud kohvita jääda. Teised fraktsiooni liikmed polnud väga teadlikumad. Ja siis alahinnatakse koosolekutel kohvikeetja rolli. Heh, ma küll olin üliõnnelik, kui oma kohvi jälle kätte sain.

Sujuvalt oligi käes täiskogu istungi aeg. Minu kaart avas küll mitmeid uksi, kuid mitte suure saali rõdule viivat. Nii pidi Age mind sinna saatma. Teel saali tuli selja tagant Kadri Simson, kes soovis mulle õnne. Jah, olin küll meelitatud, et ta mu seal niiviisi ära tundis ja teadis, et mind eile valiti. Tänasin muidugi viisakalt. Kadri teatas naeratades, et nüüd siis võtsin endale ka selle vastutuse kanda ning et nimi läheb B-kaardile. Ahaaa, sain siis aru, et... jah, see on tõesti midagi suurt, mis eile sai. Ma tõesti olen nüüd erakonna juhatuse liige ning oleneb vaid minust endast, kui maksimaalselt kõiki neid võimalusi ära kasutan ja tulemusteks realiseerin. Kummaline, et see just peale Kadri sõnu kohale jõudis, sest viimaste päevade jooksul polnud ta sugugi esimene (ega ka mitte viimane) õnnitleja.

Eks Kadri sõnad liitusid Andrese mitme kõnega, mida päeva jooksul pealt kuulsin. Ta kiitis korduvalt uut juhatuse koosseisu ning teatas, et me peame nüüd rohkem poliitiliseks muutuma ja rohkem ise sõna võtma hakkama. Suur võimalus ja vastutus. Ahvatlev!

Riigikogu saal täitus ilusti:

Härra peaminister valmistus arupärimistele vastama. Mina tegin nii kaua tema peast pilti:

Siis toimus kohaloleku kontroll ja... saalis hakkas olukord lahenema ning read hõrenema. Jah, ma tean, et saadikud saavad tööd teha oma kabinetis ja seal telekast saalis toimuvat jälgida, aga... no ikkagi... Ma mõtlen, et kas ma ikka ise tahan esineda saalile, kust kõik jalga lasevad? Õnneks kõik ei läinud, nii et Taavi sai arupärimistele ja küsimustele vastata mitu tundi. Esimene punkt näiteks kestis pea 1,5 tundi. Kokku oli 7 päevakorrapunkti.

Vaatasin ja kuulasin ja mõtlesin mina kogu selle loo peale. No ja ma tõesti ei saanud aru, mis on selliste arutlemiste mõte, kus keegi midagi ei otsusta ning lause lõpetamine oleneb sellest, kas jõuad õigel ajal "ma-palun-aega-juurde" karjuda? Aga no ma alles õpin Riigikogu tööd tundma, nii et äkki ma varsti oskan vastata. Paar inimest astus aegajalt saali tagasi nii eksinud näoga, et teema mõistmist neilt küll oodata ei saanud.

Umbes kl 18 paiku astus pulti Ossinovski. Kuulasin teda hoolega. Vähemalt püüdsin kuulata. No mitte midagi ei saanud aru. Ei, ma pole vahepeal lolliks jäänud, et Ossinovski juttu ei mõista. Lihtsalt ei saanud aru. Ta pomises seal all niiviisi, et üles kostis iga kolmas sõna. Siis mulle aitaski. Kuna ma olen terve selle nädalavahetuse ringi jooksnud ja lapsed pole mind peaaegu näinudki, tulin koju ära. Teistel jäi minu lahkudes veel 3 punti arutada.

Pildistamise aeg ka minu nunnu jaoks, sest tema pole enne Toompeal parkida saanudki. Endal nii uhke number, aga Toompeale pole saanud. Nüüd sai:

Selline oligi mu vihmavarjuta päev Riigikogus.

Mathias ei saa enam kunagi lasteaeda minna

Jah, täpselt nii see ongi- nüüd on kõik ja meie esiklaps Mathias ei saa enam kunagi lasteaeda minna! Tema jaoks on lasteaed läbi.

Siin (Laulupidutsemine ja nutust paistes lõpupildid ) juba kirjutasin oma suurimast hirmust, et ma ei suuda lasteaia lõpuaktusel pisaraid tagasi hoida. Tegelikult oli see mure asjatu.

Kuna me õuet niigi pulmadeks ette valmistame, siis saime seekord isegi (peaaegu) õigel ajal kodust minema. Jätsime Joosepi ja Christiani Libatsesse Herlendi pere juurde, nii et nemad tulid sealt koos meile järgi. Herlend läks Mathiast riidesse panema, mina aga Mariat. Nii ma pojakest enne aktust ei näinudki.

Lõpetajate lapsevanematega oli seekord meie üheks mõtteks, et lõpuaktus toimuks mõnes suuremas kohas, kui seda on lasteaia saal. Just sellepärast, et kõik näeks lapsi ja et vähemalt lapsevanemad üritusest maksimaalselt osa saaks. Saali suhtes jäime lõpuks ikka lasteaia juurde, ega hakanud kusagile mujale kolima. Kompromissina tegime veel otsuse, et esimesed read on broneeritud lapsevanematele. Mitte nii, et keegi tuleb kogu suguvõsaga, hõivab pool saali ja siis mõned lapsevanemad istuma ei mahugi. No kui meie kohale jõudsime, olid lapsevanemate read ikkagi täis, aga õnneks saalis oli vabu kohti veel.

Teise lahenduse meie murele leidis muusika õpetaja. Nimelt organiseeris ta nö koori astmed, millel poisid siis istusid ja seega tekitasid teise kõrgema rea. Nii paistsid lapsed ka kaugemal istujatele ära. Tantsimist küll istudes ikka väga ei näinud, aga muul ajal olid lapsed suht nähtavad.

Lapsevanematega otsustasime ka fotograafi tellida. Nii võisid kõik oma nutiseadmed rahulikult koju jätta ja polnud nii, et pool saali muudkui klõpsib ning esinemisi keegi ei näegi.

Ma rääkisin oma suurimast murest (pisarad!) enne ka ühele laste õpetajale. Tema ütles: "Me üritame siin ikka ühte väga lõbusat üritust teha!" Ja nii oligi. Lapsed tulid sisse Pipi laulu järgi hüpeldes. Ei mingit ranget marssimist. Väga vahva mõte!

Laulud, luuletused, pillilood, tantsud... Fantastiline, mida kõike õpetajad on lastele selgeks õpetanud. Tõsiselt pikk kava. Eks palavus piinas ka lapsi, kuid kõik pidasid vapralt vastu.

Samuti pidasid hästi vastu kaasasolevad õed-vennad. Meie Christian väsis ühel hetkel ära ja hakkas rohkem nihelema. Kuna ta midagi ei näinud, siis eks see oli loomulik. Herlend lasi tal siis enda süles püsti seista ja näitas Mathiast.
"Mattas," teatas Christian (peaaegu 2a) ühel hetkel kõva häälega rõõmsalt üle saali. Mathiasel oli hea meel, sest ta nägi siis lõpuks, kus me istume. Christian rahunes ka maha, sest ta sai vist aru, kelle jaoks me seal oleme. Aga seejärel ta nõudiski pidevalt veel Mathiast näha.

Maria tuterdas ka omapead ringi ja otsis kohta, kust suurt venda paremini näha. Joosep istus vanaema juures seina ääres põrandal ja jälgid toimuvat rahulikult.

Fotograafi pilte pole me veel saanud, kuid vanaema klõpsis mõned pildid:

"Vanad", "vanavanad" ja onu tulid meile pärast külla ka. Nii said tehtud mõned kohustuslikud ilu-ilu pildid. Näiteks sellised:

Oot-oot, see vist pole päris ilupiltide klassika.

No aga see küll:

Ilupiltide vahel tegime oma perest ühe PÄRIS pildi ka. Lugege nüüd siit pildilt, milline on meie lastest igaühe päris loomus ja olemus:

Kes pildilt aru ei saa, see võib lugeda Margiti blogist, kuidas ta meie lapsi iseloomustab, sest Margit oskab samuti väga hästi inimesi südamega vaadata: Päikesed vihmases Pärnus.

Lihtne matemaatika näitab, et järgmised 17 aastat saab meie peres 1.septembril alati pidu, sest ikka keegi läheb kooli. No ja kui keegi peres läheb kooli, siis ju on 1.septembril pidu ja kook. Alati! Meil lastena küll oli. Aga teil?

Kas ma olen uhke?

Oo-jaaaa! Jah, mu lapsed ei käitu alati kõigile arusaadavalt. Ma ise ka mitte. Aga nüüd on käes aeg, kui teised näevad mu lastes seda, mida ma ise olen aastaid näinud. Uhkuse kõrval tunnan ma aga ka suurt vastutust. Ma tean, mis roll on minul ja Herlendil ja kõigil ümbritsevatel, et lastest saaks need, kelleks nad võiks saada.

"Sa võid saada, kelleks iganes sa tahad, peaasi, et see sind õnnelikuks teeks!" õpetan mina oma lastele edasi seda, mida on mulle õpetatud. Peaasi on palju tööd teha ja pingutada oma soovide ja eesmärkide nimel. Pingutada saab aga alles siis, kui sa saad aru, et see on õige asi, mille nimel pingutad. Kui redel on toetatud valele seinale, siis pole vahet, kui kiiresti sa redelist üles ronid. Nii et enne tuleb aru saada, kas redel ikka toetab õigele seinale. Ja see ongi see, milles on lapsevanemal ja teistel lähedastel suur roll- aidata lapsel mõista, milline on tema elus "sein", mida mööda tasub üles ronida. Pole ju mõtet aasta(kümne)id teha tööd millegi nimel, mis lõpuks osutub valeks.

Palju õnne pojake! Palju õnne meile kõigile! Suur-suur tänu kõigile, tänu kellele me täna rõõmustada võime! Aitäh-aitäh-aitäh!

Samal teemal:
19.aprill 2016 Mathias on kooliküps

Miks Herlend ei läinud Christianiga haiglasse?

Seekord oli meil täitsa perekondlik nädalavahetus plaanis. Ei mingeid väljasõite, ega pidusid, ega grillimist, ega... mitte midagi.

Ainuke laupäevane plaan oli Mathiasele lasteaia lõpetamiseks riided osta. Tuterdasime hommikul kõik kodus ringi, lõuna ajal Herlend pani väiksemad magama ja meie Mathiasega sõitsime linna. Hakkasime autost välja tulema, otsisin rahakotti...eee... tuli meelde, et köögist omalt kohalt ma seda ei leidnud ja pidin autosse istudes kontrollima, kas on autos. Ta on mul ühes kolmest kohast: autos, köögis või minu töötoas. Mitu minutit otsimist ja lootmist, et äkki on rahakott autos mõnes teises kohas, aga... esimene aimdus oli õige- rahakotti pole!

Helistasin emale, et äkki ta on linnas tööl ja saan tema käest raha laenata. Otse loomulikult ta puhkas. No ja nii me sõitsimegi koju tagasi... Egas midagi, oligi ju perekondlik nädalavahetus plaanis. 40 kilomeetrit uuesti koju ja siis 40 kilomeetrit uuesti linna... päris mitu lugulaulu saime raadiost ära kuulata. Ei, ega ma enda peale üldse tige polnud. Mis see muutnud oleks.

Igatahes jõudsime lõpuks koju ka ja hakkasime perekondlikku nädalavahetust edasi veetma. Lapsed mängisid õues. Nagu ikka. Ühe korraga pistis Christian (peaaegu 2a) kohe ukse ees karjuma. Õnneks tähendas see, et kusagilt kõrgelt ta alla ei kukkunud ja kusagile kinni ei jäänud, sest need kohad on kõik uksest kaugemal. No näiteks selline koht, kus meie lapsed armastavad mängida (Christian küll sinna üles veel ei saa, aga üritab juba hoolega):

Christiani kisa tähendas, et ta oli jalanõude resti püsti pannud, ise sinna sisse pugenud ja siis koos sellega keset kõnniteed kõhuli kukkunud. Ühtegi nähtavat vigastust tal polnud, aga pojake nuttis ikka päris kaua. Tema puhul on see imelik. Üldse on meie lapsed sellised, et saavad haiget, nutavad, saavad lohutatud... ja lähevad samasse kohta tagasi. Oluline on õppida õppetund sellest, mida järgmisel korral teisiti teha, mitte mängust loobuda.

Nii et päev läks tavapäraselt edasi. Õhtul lapsi magama pannes Christian karjus mu peale, kui tal särki ära võtsin. Kuna see oli vannis ja ta protestib alati, kui tundub, et talle hakatakse vett pähe panema, siis polnud ikka veel midagi imelikku. Õhtujuttu lugedes ronis ta mulle sülle, hakkasin pojakese pead paitama, kui... avastasin kuklast hiiglasliku muna. Tõesti hiiglasliku!

Herlend kolistas ja planeeris maja peal. Kutsusin ta kiirelt alla. Tema on meil peres meditsiinimees, sest mina ei tea tavaliselt haigustest midagi. Suur muna kuklas- kiire otsus oli, et haiglasse. Mina pakkisin enda asjad kaasa (raamatud muidugi ka, sest "Vihurimäe" lugemine on ikka pooleli), Herlend pani Christiani riidesse. Nii kiire oli, et pojake sai selga Joosepi suure jope ning jalanõude ja sokkide otsimiseks issil aega ei olnud. Jah, Herlend viis lapse autosse siis, kui ma veel toas 10 minutit oma asju kokku kohmerdasin.

Läbi pisarate nägin ikka teed ka ja kogu aeg rääkisin Christianiga, et ta magama ei jääks. Kodust hakkas ta pihta jutuga, et: "Onu Rassu juurde!" (öösel kl 23???) Kui Pärnu-Jaagupi kiirabi meile poolel teel aga järgi jõudis, siis sai Christian aru, et onu juurde vist siiski ei lähe. Kiirabi vaatas lapse pupillid ja muhu üle ning rahustas, et hetkel küll midagi ülimalt kriitilist ei ole. Eriti kuna ta pole oksendanud, ega teadvust kaotanud. Huh, süda läks kergemaks.

Kiirabisse käsiti aga ikka sõita. Nii me siis varsti andsimegi haigla turvamhele aru, mis juhtus. Pandi ootama. Algul Christian veidi võõrastas, aga siis läks lahti. Eputas ja jutustas turvamehega ning tuterdas niisama ringi. Mingil hetkel pani siis välisuksest välja. See oli just siis, kui meid lõpuks sisse kutsuti. Nii me siis näitasime, kui haige laps on.

Palatis hakkas sama jama pihta- enne, kui arst ta korralikult läbi vaatas, jõudis ta WC hädaabi nuppu vajutada ning kaks korda palati ukse lahti teha. Kell oli juba umbes südaöö. Haigla arst rahustas ka, et hetkel kriitiline pole, kuid 48 tundi peab kindlasti jälgima. Pilte ei tehtud, sest verevalumi alt ei näita nagunii midagi. Kompuutri jaoks oleks aga lapsele pidanud narkoosi tegema ja sellest polnud me keegi huvitatud.

Öö oli magamata, sest võtsin Christiani enda kõrvale, aga pidin teda pidevalt keerama, et ta oma muhu peale ei toetaks, sest siis ta hakkas kohe nutma.

Hommikul sain aru, miks Herlend mind lapsega haiglasse saatis:

Sest hommikuks oli mannapuder.

Mulle sobis. Kuna ma dieedi eelmisel nädalal ebaõnnestunuks kuulutasin ja ära lõpetasin, siis nautisin mina oma hommikust mannaputru ja kohvi. Herlend oleks aga ilmselt nälga jäänud. Vot, selle järgi valitakse, kes lapsega haiglasse läheb.

Muhk ise oli selline:

Pojakesele tehti igatahes kõik proovid. Tulemusi oodates istusime mängunurgas- Christian mängis ja mina lugesin "Vihurimäed". Mulle on haiglas käimiste juures alati meeldinud see, et siis on palju aega raamatut lugeda... teoreetiliselt vähemalt. No "Vihurimäe" jäi igatahes lõpetamata, sest arst lubas meid koju, kui meil on enda transport, et vajadusel kiiresti tagasi tulla.

Kodus toimus see, mida ma kartsin: kõik ülejäänud lapsed olid Christiani pärast väga mures ja tahtsid kogu aeg teada, kas ta sureb nüüd ära. Jah, meie lapsed teavad, et ei sure ainult vanad inimesed, vaid igaühega võib igal ajal midagi juhtuda. See, et ma seda räägin, ei too kaasa mingeid sündmusi, vaid sellised asjad juhtuvad, et inimestele meelde tuletada, mis on tähtis. Mina lubasin hiljuti, et minu lapsed ei pea enam olema need, kes püüavad täiskasvanute maailma parandada ning kellegi teise väärtushinnaguid paika panna. Minu lapsed peavad elama nendele inimestele, kes neist hoolivad. Ei mingit raiskamist ja ootamist ja palumist. Meil kõigil on aega nende inimeste jaoks, kellele otsustame ennast pühendada. Ja nii ongi!

Mis ma sellest loost õppisin? Et iga päev pean veel rohkem oma kalleid kallistama ja armastama! Iga päev. Tänasel päeval. Mitte homme. Nüüd.

Laulupidutsemine ja nutust paistes lõpupildid

Kuna ma osalen blogiauhindade jagamisel, siis peaksin praegu eriti palju kirjutama-kirjutama ja muudkui kutsuma teid üles minu poolt hääletama. Seda saab teha siin!

Hääletusel osaleb pere- ja beebiblogide seas mu blogi Minu ilus elu maal. Raamatublogide kategoorias midaheliluges.blogspot.com ja poliitblogides helikunnapas.wordpress.com. Käi nüüd vahepeal hääletamas ära! Paar päeva saabki veel hääletada! Pereblogides on võitja küll ilmselt juba välja kuulutatud, aga tema blogi meeldib mulle ka väga, nii et kõik on hästi. Raamatu- ja poliitblogide seas on mul aga ehk isegi lootust.

Blogiauhindadel kandideerimise lõpuspurdi asemel mina hoopis teen kõike muud.

Eelmisel nädalal käisime laulupidutsemas. Kilingi-Nõmmes toimus Pärnumaa laste laulupidu. Mathiase lasteaiarühm osales seal. Lapsed olid nii tublid, sest lasteaia lapsed õppisid selgeks nii lasteaia laulud, kui ka 1.klasside laulud.

Andsin Mathiase õpetajatele üle ja läksin ise koos Joosepiga parkimiskohta otsima. No ja siis see juhtus: autoga suveaiast mööda sõites nägin, kuidas Mathias koos teiste lastega rivis lavale marssis, et proovi teha. Ja minul pisarad silmas! Ma ei suuda ikka uskuda, et mu pisipoeg on nii suur, et käib üksi laulupeo proovi tegemas!!! Millal see juhtus? Kui laps juba laulupeol käib, siis on tõesti päris inimeste tegemiste aeg käes.

Parkisime auto ära ja piilusime lauluproovi:

Istusin ja nautisin. Ma pole ise laulupeol käinud pärast seda, kui 5-kuuse Mathiasega Tallinnas päris laulupeol käisime. Nüüd aga ongi käes aeg, kus saan sellistest asjadest osa, kuna mu enda lapsed osalevad. Nii uhke tunne! Taaskord märk sellest, et möödas on aeg, kus mööda tänavat käib pardiemme koos järgi paterdavate poegadega. Üha enam ja enam on üritusi, kus saame lastega koos võrdselt osaleda.

Kuna jagasime sel päeval Herlendiga lapsed ära, siis kultuuri tuli koos minuga nautima Joosep. Kuigi tavaliselt pole tal väga püsivust sellistel üritustel istuda, siis seekord pidas ta väga hästi vastu. Tahtis muudkui teada, et millal tema esinema saab minna.

Poistega laulupidutsemas nägime välja sellised:

Lapsi esinemas vaadates tunnen ma alati, kui fantastilised on inimesed, kes meie lastele selle kõik selgeks õpetavad!!! Tean ise, kui kaua läheb näiteks ühe laulu selgeks õppimiseks aega. Ja kui seda peab veel mitmekümnele lapsele õpetama... Fantastiline töö!!!

Laulupidu nautides ning õpetajate fantastilisele tööle mõeldes tuli korduvalt pisaratega võidelda. Lihtsalt niiii tore ja armas oli kõik! Ja siis tuli meelde- pojake lõpetab 30.mail lasteaia! Üks päev lasteaias piilusin salaja veidi nende lavaproovi (ei luuranud lapse järel, vaid hoopis õpetajat ootasin). Kas pisar tuli silma? Nad on niii fantastilised. See oli vaid proov, aga esmaspäeval pean sama esinemist vaatama teadmisega, et mu laps ei lähe enam kunagi lasteaeda....

Jaa, ma pole kunagi ülimalt lasteaia usku inimene olnud, aga see on lapse elust siiski suur osa. Ma usun, et südamega tööd tegevad õpetajad jäävad lapsele eluks ajaks meelde. Ma pole lihtsalt kunagi uskunud, et lapsed peaksid 5 päeva nädalas sunniviisiliselt lasteaias käima, kui neil pole vaja.

Igatahes- kuidagi nii kurb on see lõpp! Üks päev käisime aga koolis laste uue õpetajaga kohtumas ja kooliga tutvumas. See oli nii uhke tunne, et oleks tahtnud lapse kohe ilma suvevaheajata kooli saata. Ega ta oleks läinud ka.

Nii et magusvalusa kurbuse ja ülendava uhkusega võideldes pean nüüd mõtlema, kuidas lõpupidu nii üle elada, et ma oma nägu kohe esimese esinemise ajal paiste ei nutaks. Mathiast küll hoiatasin, et kui ta mind aktusel nutmas näeb, et ta teaks, et see on suurest rõõmust. Lapseke sai aru!

Ma ei tea, kas ma olen ainus, kes on nii tundlik sellistel üritustel? Või kuidas teie pisaraid tagasi hoiate? Tavalises olukorras mõjub vihastamine- kui kurvana vihastad, siis ei saa nutta. Aga aktusel pole nagu selleks põhjust (kuigi me võtame kolm väiksemat loomulikult ka kaasa ning hea tahtmise korral võiks ju nende peale terve aktuse vihastada?- ma muidu smile ei kasuta, aga selle teksti järel tunnetage palun naerunägu).

Käes on aeg, kui ma ei pea ütlema, kuidas ma oma lapsi kasvatasin, vaid lapsed näitavad, kuidas neid on kasvatatud.

Potipõllumajandamist jätka

Mitut meest on vaja, et maha panna 6 vagu kartuleid?
Vastus: oleneb, kuidas seda teha!

Seda, et meil on vaod sees, kirjutasin siin: Hoogne põllumajandamine käib, sest kevad tuleb teisiti.

Nüüd sai 6 vagu kartuleid ka täis. Mina alustasin, kuid seejärel vajus abivägi kohale ja minu rolliks jäi põllu äärel fotokaga pilte klõpsida. Christian oli väga suur abimees. Tema aitas kõigile seemne ämbritesse ja kottidesse ning... seejärel korjas põllult seemet kokku ja viis selle uuesti kasti. Vahepeal võttis kastist jälle sületäie ja viis põllule. Kui keegi seda kohe vastu ei võtnud, siis pani ise maha. Ühte kohta. Eks me siis hiljem tõusvate varte järgi vaatame, kus pojake töötas:

Suured poisid olid ka kõik põllul. Kuna tööpõld oli väike, jätkus kõigil lõpuni välja indu ja huvi. Mina istusin ja mõtlesin: kujutage ette, milline vaatepilt see on 3...5...10 aasta pärast? Milline mõnus kooslus mul ikka siin kodus kasvab. Vägev!

Vahepeal läks ikka naljaks ka ja Joosep külvas põllu äärelt seemet üle põllu, aga see lõppes kiirelt ära.

Kui mina enam oma pesakonda ei imetlenud, siis tegelesin enda firmanumbriga- ladusin puid:

Puuriit on meelega kartuli põllu äärde tehtud. Sellega ma aga ei arvestanud, et Herlend tahab ka põllult väljas sõita. Ehk et vagusid kinni ajades jäi ta "muti" otsaga puuriida aluseks oleva euroaluse külge kinni ja tõmbas osa mu ilusti laotud riidast segi. Nii palju siis koostööst. Silusin puukesed uuesti ära ja Herlend ka rohkem ei laiutanud.

Kuna puuriida ja teiselt poolt piirava kuuseheki tõttu ei mahtunud traktor piisavalt kaugele, tuli Herlendil päris viimased vao lõpud rehaga kokku tõmmata. Kus viga näed laita, seal Christian tuleb ja aitab:

Ehk siis pojake käis labidaga Herlendi töö kõik ilusti üle!

Vot selline meeskonnatöö harjutus oli meil täna!

5 aasta elu omas kodus

Palju õnne, armas kodu! Sa oled 5 aastat meie seltskonda nautida saanud.

Ega meie ka täpselt ei tea, kuidas sa enne elasid ja kui õnnelik olid. Kindel on aga see, et meiega veedetud aastate jooksul oleme sind mitmest otsast kõpitsenud. Ise ja koos sugulaste-sõpradega. Ikka selleks, et meil endal oleks siin hea ja kodune elada ning teistel mõnus meile külla tulla. Mõnusatest muudatustest olen kirjutanud varem nii:

25.10.2015 Ehitame maja- välisilme ilustamine

19.06.2015 Remont köögis

18.06.2015 Remont elutoas

Meiega koos said raamatusse ka. Sinu raamatu kaas näeb välja selline:

Seda raamatut saab ikka veel osta mitmetest raamatupoodidest ja nüüd ka e-raamatuna: Minu ilus elu maal.

Lapskooslusi oled ka erinevaid näinud. Kui sind esmalt vaatamas käisime, nägi meie lastearmee välja selline:

Nüüd on lillepotid aga sellist kraami täis:

Oi, kui palju rõõme-muresid-kahtlusi-leidmisi sa oled näinud. Kindel, et emotsioone laest kuni madalaima auguni näed sa ka edaspidi. Nii see elu lihtsalt käib.

Mina ei tea, kui kaua meie veel ühte teed käime. Ma pole seda kunagi teadnud. Tean vaid, et praegu on hea täpselt nii, seega hetkel läheme koos edasi.

Ja nii ongi!


16.juunil 2015 said endale ka oma blogi Minu ilus elu maal. Täna saavad aga kõik siinsed lugejad Eesti Blogiauhindade lehel selle blogi poolt pere- ja beebiblogide kategoorias hääletada. Hääle saad anda siin: Eesti Blogiauhinnad!

Ütlemata sõnad ajavad nutma ja kisuvad inimhingi laiali

Täpselt nii on mulle viimastel nädalatel korduvalt öeldud!

Jah, jutt käib ikka minu viimasest noorteromaanist "Ütlemata sõnad. Sellest loost, mis mu enda jaoks on hirmus kallis.

Viimaste nädalate jooksul on raamatu jõudnud päris paljude lugejateni ning hakkab kohale jõudma ka enamustesse raamatukogudesse. Mitmetes on juba kohal ning enamasti juba välja laenutatud. Täna sain üllatuslikult teada, et ikka veel kõik inimesed ei tea, et kirjaniku jaoks on kasulikum, kui inimesed laenutavad raamatu raamatukogust, mitte sõbra käest, sest meie saame kord aastas raamatukogu laenutuste pealt ka raha. Eelmisel aastal sain mina näiteks 3445 laenutuse eest 290 € (miinus tulumaks). Teiste kirjanike rahakotis saad urgitseda siin:2014a laenutushüvitised.

Mida siis lugejad arvavad?

Negatiivne tagasiside: raamat saab liiga ruttu läbi.

Positiivne tagasiside: väga hea raamat. Saab nutta ja saab naerda (no näiteks baarileti teema juures). Joelist (peategelane poiss)on vahepeal nii kahju, see näitab, et tema mõtted ja hingeelu on väga hästi lahti kirjutatud. Kuidas sa suudad mitme inimese hinged nii lahti kiskuda? Väga palju huvitavaid kujundeid ja mõtteid, mida enda elu kohta edasi mõelda.

Ja nii edasi...

Ausalt- ma olen väga õnnelik! Vähemalt algus on näidanud, et lugejad näevad lugu nii, nagu mina soovisin, et nad näeksid. Eks igaüks kindlasti omal moel, aga "Ütlemata sõnad" ei ole seniseid lugejaid vähemalt külmaks jätnud. Suurim kompliment ongi see, kui lugejad nutavad seal, kus nad peaksid nutma ning naeravad seal, kus nad peaksid naerma. Kui keegi jälle räägib mulle, mis teda nutma ajas, siis mina ju tegelikult tean seda, sest nö vale koha peal vaevalt, et pisar silma tuleb.

"Ütlemata sõnad" on selline lugu, mille kirjutamise ajal, kui ma lugesin varem kirjutatud teksti üle, siis samade kohtade peal ma iga kord nutsin (seal, kus peab nutma) ja naersin (seal, kus peab naerma). Ja ausalt, ma ju tegelikult teadsin, mis seal kirjas oli... aga ikkagi!

Jätkuvalt ootan tagasisidet ja olen tänulik kõigile, kes viitsivad arvamust avaldada.


Kes raamatukogusse ei jõua, siis minu käest saab jätkuvalt tellida "Ütlemata sõnad" hinnaga 14€. Soovist anna teada helikunnapas@gmail.com või siin sõnumites (kindlasti jäta siis oma kontaktinfo).

Poest saab loomulikult ka: Rahva Raamatust ja Apollost.

Varem olen sellest raamatust kirjutanud siin:
11.aprill 2016 Ütlemata sõnad saavad öeldud
3.märts 2016 Loe edasi noorteromaani Ütlemata sõnad (2.osa)
1.märts 2016 Loe noortekat Ütlemata sõnad (1.osa)
2.veebruar 2016 A mida Heli teeb?

Hoogne põllumajandamine käib, sest kevad tuleb teisiti

Aiatöödega on alati see, et on liiga vara, liiga vara... ja äkitselt on liiga hilja.

Kogu aeg on maa liiga märg, et riisuma minna... ja siis on juba liiga kuiv, et lõket teha. Seemnete potitamiseks on kas liiga vara... või on viimane aeg poest osta valmis istikud ja need lihtsalt maha torgata. Arumaimõista, kuhu see vahepealne õige aeg alati jääb? Ja see pole nii vaid viimased aastad, vaid minu arust on see tõesti kogu aeg nii!

Seemneid ma siis ilmselgelt pottidesse sel aastal ei pannud. Veebruaris oli ilge tuhin, aga siis oli liiga vara ja... nüüd on maikuu.

Eelmise aasta juunis valminud kasvuhoone on poolenisti üles kaevatud ja mõned taimed ka juba ostetud. Eelmisel aastal said tomatitaimed kasvuhoonesse väga hilja, sest lihtsalt ehitustööd viibisid. Kasvuhoone on üldse selline ehitis, mida ma pikalt uskusin, et meie majja üldse ei tule. Aga kuna ma ise söön tohutult palju tomateid, siis ei olnud enam viisakas sügiseti laste vanaemade kasvuhoonetes istuda, et otse tomateid süüa. Nii saimegi endale oma kasvuhoone. Isegi tomateid saime ka eelmisel aastal.

Oma raamatus "Minu ilus elu maal" kirjutasin meie potipõllumajandusest pikemalt. Sellest, kuidas esimesel aastal panime maha kolm põldu kartuleid, seejärel hakkasime vähendama ja mingi aasta ei teinud üldse. Nüüd aga hakkame jälle suurendama. Esiteks sellepärast, et nüüd oleme aastaid oma maade eest hoolitsenud ja neile ka sõnnikut vedanud. Teiseks on lapsed nüüd nii suured, et ei sega potipõllumajandust. Kolmandaks on lapsed nii suured, et tahavad ise osaleda ja saavad pildi sellest, kust toit tuleb. Neljandaks on elustiil praegu selline, et potipõllumajanduse lõõgastav efekt tasakaalustab kõiki teisi tegemisi.

Maa on meil siis hetkel selline- küntud, randaalitud (?- oli vist nii) ja vaod ka sees:

Christian nii väga fännab kõiki masinaid, aga mürinat kardab. See tähendab, et kui keegi mõne masina kusagil tööle paneb, siis ma pean alati vaatama, kuhu poole Christian pimesi jookseb. Vagude ajamise ajal hoidis ta kõvasti mu käest kinni ja huilgas rõõmsalt kaasa.

Teised lapsed? Nemad mängisid samal ajal onnis. Ahjaaa, sellest ma polegi veel kirjutanud. Varsti!

Pärast sai Christian aga lõbusõitu ka:

Hmm, raamatus "Minu ilus elu maal" vist juba on selline pilt:

Tegelikult on viimasel pildil siis ikka meie esiklaps Mathias. Herlend on ikka Herlend, aga mõned aastad noorem.

Vagudele ja vagudesse lähevad sel aastal aga laste valitud asjad: porgandid, herned, sibulad, kurgid jms. Ma ise oleks samad asjad valinud, aga lastekasvatuse põhimõte- lase lastel valida, siis osalevad töös parema meelega. Nii teemegi! Ja kasvuhoonesse ostsin isegi paar paprika taime, sest Mathias sööb meil paprikat.

Nüüd aga kirjutan hoopis noorteromaani "Tähtajaline elu" 2.osa edasi, mitte ei potipõllumajanda. Lapsed on lasteaias ja ka ei potita.

Igal aastal tuleb kevad teisiti. Sel aastal samuti. Ikka teisiti.