Täna olen suurema osa päevast naeratanud. Nii ilus ja armas on olla. Ja ma ise tegin seda. Muidugi ikka koos teistega. Tunnen, et kogu see päev on olnud hiiiiglama suur kingitus iseendale. Suur samm edasi.
Mida ma siis tegin?
Lühidalt öeldes - käisin pildistamas. Tegelikult märkasin ammu, et raamatukogudes esinemas käies või raamatute tagakaantel on minust fotod, mis on tehtud ... vähemalt 5 aastat tagasi. Küsimus pole selles, kas näen neil välja parem või halvem kui praegu, vaid ... need on vanad. See pole ammu enam mina.
Nii teadsingi juba mõnda aega, et on vaja lasta endast uued pildid teha.
Kihutame ikka kohe tippu
Aastaid olen käinud paari fotograafi juures. No et kui pilte vaja, siis nende juurde. Teiste fotograafide juurde olen sattunud, kui fotosid tehakse mõne ajalehe-ajakirja või muu taolise korraldatud asja jaoks.
Seekord aga otsustasin teoks teha oma suure unistuse - nimelt valisin fotograafi, kes seostub minu jaoks kuidagi rikaste-ilusate-edukate pildistamisega. Selleks fotograafiks on Jake Farra.
Ei, ma ei läinud otse tema juurde. Soov tema juures pildistada tuli mul umbes ... paar aastat tagasi. No siis, kui investeerimise ja rahatarkuse teemadega rohkem tegelema hakkasin. Seekord aga tuli mõte ja ... saatsin ta kodulehelt kirja teele. Endal süda värises. Ja kõik muud kohad ka. Ma ei teagi miks, aga nii oli.
Mõtteviis vajab muutmist
Tegelikult tean küll, miks mul oli nii keeruline Jake juurde aega kinni panna. Ma nimelt ei uskunud, et olen väärt, et tema just minust järgmised fotod teeks. Olen näinud tema varasemaid töid ja inimesi, keda ta pildistab ja ... no enese väärtustamise küsimus oli ikka korralikult õhus.
Seda enam tundsin, et suur eneseületus oli juba see, et ma selle kirja kodulehelt ära saatsin. Iga hetkega sai üha selgemaks, et see mõnegi jaoks mõttetuna tunduv asi on minu jaoks sümboolne ning vajalik, et oma eluga järgmine samm ülespoole astuda.
Tehke mind korda!
Pildistamise aeg olemas. Siis hakkas aktsioon "tehke mind korda!".
Esimene kõne oli muidugi õde Karinile: "Appi, mida ma selga panen!" Jah, ma jätkuvalt ei ole inimene, kes läheks riidepoodi. Mulle ei meeldi seal. Aga Karini riidekapis käies tõstab ta välja 3 asja, millest vähemalt 2 sobivad mulle ja ... No ütleme nii, et selliselt on hulga lihtsam shopata. Mulle sobib.
Järgmiseks küüned korda. Päev enne pildistamist. Ee ... kuidas ma aja saan? Mu töö eeldab, et küüned on kogu aeg lühikesed, nii et ega ma ei mäletagi, millal viimati maniküüri sattusin. Sain soovituse oma abipalve panna FB Ilutegijate pakkumised gruppi.
No panin oma hädakutse üles. Pakuti aegu. Aga mina magasin samal ajal lõunaund. Kui ma lõunaunest ärkasin, olid teised inimesed kõik pakutud ajad ära võtnud.
Ega ma väga enam ei lootnudki, aga ... õhtul kirjutas Anniki La Fayette pedicure´st. Pakkus aega kl 21ks. Mulle sobis. Hiljem läks küll nii, et kohtusime hoopis kl 22. Ehk et täitsa öösessioon. Väga mõnus kogemus. Täielik täisteenus. No ja see suhtumine, et "nägin, et sul oli vaja ja teen ära" oli minu jaoks lihtsalt elupäästev.
Anniki küsis muidugi aega kokku leppides, et "kas geellakiga või ilma?" No see oli üks koht, kus mul juhe kokku jooksis, kuna ... ma ei saanud aru, mida ta minust tahab. Eeldasin siis, et kuna ma ei tea, mis see geellakk on, et ilmselt ma siis seda ei taha. Lõpuks tuli välja, et ma ei tahtnudki jah.
Jumestuse tegi muidugi Käti Konno. Tema juures olen varem ka korduvalt käinud. Esimene kord Pärnus. Seejärel tuli tema Tallinnasse ja mina käisin ühe siinse ürituse pärast tema juures. Nüüd aga oleme mõlemad Tallinnas. Õnneks sain aja ka, nii et kõik toimis. Käti tegemised leiad IGst kontolt muahbykatikonno.
Käti on minu jaoks kindlasti inimene, kelle tooli istun öeldes: "Tee mind ilusaks!" ja tean, et sealt toolist tõustes ma seda ka olen.
Värisemisest naudinguni
Nii ma siis seisingi ühel hetkel Jake aia taga, kleidiga riidekott käes, sisemuses värisemas, kuni ... saime kokku ja kõik oli hästi.
Esimese asjana rääkisin kohe ära oma suure olulise mure, et no ma ei oska kleite riidekotti toppida. Kahe muusikust poisi emana tean hästi, kuidas käib riidekotti ülikond ja triiksärk, aga ... mitte kleit. Ja kui mu tütar läheb pillimänguga esinema, on tal seljas ka ... püksid ja särk. Nii et - kleit riidekotis ... aga saime hakkama.
See, mis fotostuudios toimus, oli ... no lihtsalt sujuv.Jake küsis midagi sellist, et kummal pool ja kuidas juukseid loomulikult kannan jms. Ütlesin, et mul on nad pea peal kõvasti patsis ning kleiti ka seljas pole, seega ... kõige juures pole mitte midagi loomulikku. See sobis! Siis hakkas pihta: "Astu siia ... lõug üles ... mitte nii üles ... keha ette ... mitte nii ette ... vaata siia ... sinna ... astu teise kohta ... korras ... nüüd siia ..."
Ja ma tundsin, et ma lihtsalt naeratasin kogu aeg ... algul tahtsin ikka kurjemaid pilte ka, aga ma tundsin ennast lihtsalt nii hästi, et see läks mul pildistamise ajal meelest ära.
Mul oli nii hea ja kerge ja lihtne tunne, et kõik varasemad hirmud lihtsalt kadusid. Ma ei pidanud ise mõtlema ja samal ajal teadsin, et tulemus tuleb ikkagi hea. Ma ei pidanud teadma, mis on hea ja õige, vaid sain päriselt ennast professionaali kätte usaldada.
Kui Jake ütles, et nüüd on kõik ja vajalikud pildid käes, siis oleksin tahtnud öelda, et: "Aga äkki saaksin veel pool päeva broneerida!", sest lihtsalt nii tore oli. Minema jalutasin igatahes jätkuvalt suurelt naeratades.
Kingitus iseendale!
Jah, ma pole pilte veel kätte saanud, aga ma ei kahtle, et need on ilusad. Ma lihtsalt tundsin ennast ilusana.
Tegelikult teadsin päeva lõpuks, et isegi kui sellest kõigest ühtegi fotot välja ei tule, siis kogu see kogemus ise oli seda väärt. Kõik need positiivsed emotsioonid ... see tunne, mis mul päeva lõpuks oli ... no see oli midagi uut.
Selle tunde saamiseks pidin aga ennast ületama ja endale meelde tuletama, et ma olen sellist head kogemust väärt. Olen väärt, et minu kallal tegutsevad oma ala professionaalid. Minus on piisavalt materjali neile tegutsemiseks. Mul pole vaja selles kahelda.
Nii polnud selle päeva väärtus vaid uued fotod minust, vaid see, mis minus endas toimus.
Väikesed asjad on suured
Suurim õppetund ilmselt oligi märkamine, kui palju tööd endaga nõuab, et ära teha midagi, mis tundub väike ja tavaline. No näiteks, et saada endast mõned pildid. Olin seda ju ammu planeerinud, aga et jõuda endas kohta, kus ma tundsin, et nüüd on aeg ja ma olen seda praegu vääärt, see ... võttis aega ja palju endaga tegelemist.Minu jaoks oli kogu selle päeva juures nii palju märkamisi. Alustades sellest, et miks ma ei julgenud aastaid minna fotograafi juurde, kelle tööd ma hindan.
Sellised ebamugavad olukorrad ongi need, mis meid uuele tasandile aitavad, kui neid märkad. See on mõtlemiskoht, et mis on minus mõte või takistus, mis ütleb, et "ma tahan, aga ma ei julge ...".
Hirmud ei kao kuhugile. Hirmud jäävad alati osaks meie elust. Kui tahta elus edasi liikuda, siis tuleb aga oma hirmudesse ja ebamugavustesse sukelduda ja püüda neid mõista ... või teha asju nii, et kardad ja ikkagi teed.
Mina aga sain päeva lõpuks öelda: "Heli, aitäh sulle imelise päeva eest!", sest ma tean, et ma ise korraldasin selle endale. Suur-suur tänu kõigile, kes aga mu imelisele päevale kaasa aitasid.
Praegu siinses postituses on täitsa enda klõpsitud pildid, aga kui lõplik tulemus tuleb, siis kindlasti jagan neid ka teiega!
Seniks aga - mis on sinu jaoks see, mida tegelikult tahaksid teha, aga kardad, et sa pole väärt? Jaga kommentaarides, et millal viimati midagi sellist ära tegid või millal kavatsed teha.
***
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar