Miks ma laste suvelaagrite tõttu vangi lähen?

Viimased nädalad oleme koos lastega püüdnud mõista, et kui väga nad suvel ikka laagritesse minna tahavad ja kas oleme üheskoos nõus, et ma selle eest vangi lähen, kui nemad laagrisse lähevad. 

Ehk siis jah, veel üks postitus lahutamise teemal. 

Suvelaagrid valel ajal

Probleemiks siis see, et suhtluskorra järgi on meil jagatud, et lapsed on isaga paaritute nädalate nädalavahetused ja nii on nad seal ka suvel paaritutel nädalatel algava nädala jooksul. 

Suvel kehtib lastel nädal-nädal süsteem. See tähendab, et mitmedki laste laagrid on ka nö isa ajal. Ütlen kohe, et neid on ka minu ajal. 

Veider asi on lihtsalt see, et laagrite ajad ... olid paika pandud ... teiste inimeste poolt. Meie graafikut arvestamata. 

Kuna meie laste osas on minul laste hariduse ja huvihariduse osas ainuotsustusõigus, siis ... teise poole tõlgendus on, et kogu huviharidus peab nö minu ajal toimuma. Mu tagasihoidlik arvamus, et laagrites on veel lapsi ja õpetajaid ja laagrid pannakse paika teiste inimeste poolt, ei loe. Sealne seisukoht on, et mina olen lastele laagrid meelega tema ajale korraldanud, et suhtlemist takistada. 

Lapsed on samades laagrites käinud aga tegelikult juba vähemalt 7-8 aastat ... Jah, lisandunud on mõned laagrid, mida enne polnud, sest näiteks neljas laps polnud siiani veel nii vana, et laagrites käia. Nii et nüüd on ka temal mõned laagrid kirjas. 

Probleem läheb kohtutäiturile

Laagriteteemalised arutelud on jõudnud selleni, et ma olen korduvalt saanud teate, et kui lapsed nö isa ajal laagrisse saadan, siis läheb asi kohtutäituri kätte. See tähendab, et kohtutäitur saab mulle algul määrata trahvi suhtluskorra rikkumise eest ning järgmiseks aresti. Ehk et ma lähen vangi, kui lapsed laagrisse luban. 

Arutasime lastega. Mõtlesime. Lapsed kordasid, et nad tahavad minna. Kordan - nad on suuremas osas neist laagritest aastaid käinud, paljud on pillilaagrid, mis on muusika süvaõppe puhul olulised, et lastel ka suvel tase säiliks (eriti, kuna isa juurde neid pillidega ei oodata!). 

Nii jäigi lastega jutt, et nad ütlevad siis ise kohtunikule, kohtutäiturile või kes iganes suvatseb nende arvamust küsida, et nad päriselt ise tahavad laagritesse minna. Tore - saime selle küsimuse raskuskeskme lastele tõsta ... tegelikult ei ole ok, eks ole?!?

Hirm elatise pärast

Üheks teemaks on kindlasti elatis, sest teatavasti kohus otsustas, et kehtiva suhtluskorra järgi peaksid lapsed aasta jooksul isa juures olema 96 ööpäeva ning seega maksab isa elatist 550 eurot kuus. 

Kui päevade arv väheneb, siis elatis peaks olema suurem. Sel aastal jääb praeguse seisuga küll 14 päeva puudu, aga ... no see on eraldi teema. 

Laagrite osas seega oligi suureks mureks, et need ei vähendaks isaga koosoldud aega ka paberil. 

Lubasin pühalikult, et kõik minu valitud, lastega kokkulepitud, minu poolt makstud, minu transporditud laagrid lähevad kirja isa ajana, kui suhtluskorra järgi peaks kirjas olema, et see on "isa aeg". 

Tänase päevaga on mul jätkuvalt postkastis kiri, mis kinnitab, et lapsed ei tohi laagrisse minna ja kui saadan, siis minuga tegeleb kohtutäitur. 

Tasuta õigusabi on olemas

Tänase meelerahu tõi aga Litigante Õigusbüroo. Nimelt on Katrin Kiisk vaieldamatult minu jaoks Eesti üks parimaid pereõigusele spetsialiseerunud juriste. Tema tegevuse kohta leiad kindlasti infot ka ise.  

Tänasel päeval on ta oma tegevusele lisanud ülimalt tänuväärse liigutuse ja jagab pereõiguse teemal mõtteid ka sotsiaalmeedias. Tema tegevust saad Instagramis jälgida Litigantelaw kontolt.

Aegajalt teeb ta seal küsimuste kastikesi. Seal on järjest sellised küsimused ja vastused, mida te ka minu käest küsite, nii et tean, et minu jälgijate seas on palju neid, kellel sealsest infost kasu oleks. 

Mina aga sain ka ma oma laagri teema sinna postitada ja sain sellele ka vastuse. Tema hinnangul pole lastel "isa aega" ja "ema aega", vaid lapse elu on tervik. 

"Lahuselaval vanemal ei saa olla eeldust, et "tema suhtluskorra" ajal ei teki lapsele kunagi mitte ühtegi kohustust ega üritust." 

Lisame siis selle, et haridusega seotud üritused ja kohustused on meil tegelikult kohtuotsuses ka olemas ehk et need on lastel õigus ikka esmajärjekorras ära teha. 

"Mina saadaksin lapsed südamerahus laagrisse ja pakuksin teisele vanemale, et kui tema ja laste suhtlemissagedusse jääb selle tõttu väga suur auk, siis võiks alternatiivina mõnda lisapäeva mujale ajale pakkuda." 

Nädalate (ja kooliajal ka nädalavahetuste) vahetamist olen laste isale korduvalt pakkunud, aga kahjuks on temal selline elukorraldus ja töö (see, mis ei võimalda minimaalset elatist tasuda), et pole võimalik ei nädalavahetusi ega nädalaid vahetada. Kõik on paigas ja korraldatud selle suhtluskorra järgi, mis kohtus sai paika pandud. Nii et tema hinnangul ikkagi laagrid peaksid oma aegu muutma ... 

Üks mure laualt maas

Laagritega seotud mure oligi ilmselt üks viimaseid, mis mul siin lastekasvatusega seoses oli. Tänu Litigantelaw vastusele on mul aga selles osas ka nüüd süda rahul ja tean, et lapsed saavad suvel ikkagi uusi kogemusi ja mälestusi, mida soovivad. 

Üks mõtlemapanev mõte Katrini vastusest on ka, et:

"Vaidlevate vanemate lastele, kes niigi on suurte pingete keskel, võib see trenn olla viimane õlekõrs, mis veel mingitki turvalist pidepunkti pakub."  

Nii tundub, et äkki ma ikkagi ei lähegi siis vangi. See ei välista küll seda, et ma kohtutäituri ja ma-ei-tea-kellega-veel pean neid asju ajama ja laste õigusti tõestama, kulutama sellele oma tööaja, mille jooksul võiksin lastele söögiraha teenida, aga ... vähemalt on lootust, et ei pea neile vanglast raha teenima (kuigi ühes seltskonnas juba arutasime, et vangla oleks ju tasuta toitlustusega, nii et pigem peaksin rahulikult sinna minema ja küsima, et kas lapsed võiksid ka näiteks nädalakese koos minuga arestis olla ja olekski vaja nädala jagu vähem söögiraha teenida). 

Kas ma peaksin siin blogis naeru- ja nutunägusid kasutama hakkama, et kõik aru saaksid, milline lause on irooniline, sarkastiline, naljana mõeldud? Või saate mõistlike inimestena ise ka aru? 

Nüüd siis saan oma aju ja emotsioonid järgmisele teemale suunata ning lapsed saavad rahulikult suve nautid. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Kohtus sai 3 aasta jooksul lõpuks selgeks, et kes peab meie 5 last üleval pidama

3 aastat kestnud elatise kohtuasi on nüüd lõpuks jõudnud järgmise kohtuotsuseni. Nimelt kaebas eksabikaasa 2023.aasta jaanuaris esimese kohtuotsuse edasi. Teise astme kohtumenetlus käis seega 1,5 aastat ning nüüd on lõpuks otsus laual. 

Seega sai selgeks, et kes peab meie 5 last üleval pidama. Mina olen nüüd aga igatahes suure küsimuse ees, et kuidas edasi liikuda. 

5 lapse kasvatamiseks piisab 2010 eurost

Maakohus otsustas jah, et 5 lapse elatiseks tuleb laste isal igakuiselt tasuda 550 eurot. Seega mina pean omalt poolt sama palju juurde panema ning lisandub lasteraha 910 eurot, nii et kokku on 5 lapse kasvatamiseks piisav eelarve 2010 eurot. 

Lisaks siis see, et kuna lapsed on isa juures aasta lõikes keskmiselt kuni 7 ööpäeva kuus (kooli ajal 4 ööpäeva kuus ning pooled koolivaheajad, seega suvel eeldatavasti nädal-nädal), siis see tähendab, et minul on enda osa teenimiseks aasta jooksul kokku keskmiselt 2/3 vähem aega. Hariduse ja elukoha jms osas on mul samuti ainuhooldusõigus, mis tähendab, et nende teemadega teine pool ei tegele (vähemalt mitte toetavas osas). 

Üks argumentidest oligi küll see, et kohtu hinnangul peaks määratud suhtluskorra järgi lapsed teise vanemaga olema keskmiselt 8 ööpäeva kuus. Selline kord pole aastatki kestnud, nii et viimaste aastate keskmine päevade arv on oluliselt väiksem, kuid kohus EELDAB, et nüüd on lapsed teise vanema juures keskmiselt 8 ööpäeva kuus.  

Miks vähendati minimaalset elatist? 

Maakohus mõistis esialgselt välja minimaalse elatise perioodide osas, mil mina kasvatasin lapsi üksinda ning ka sellele järgneva perioodi eest, mil osaliselt lapsed teise vanema juures käisid. Ehk siis tagant järgi perioodi eest mõistetav elatis. 

Ringkonnakohus otsustas aga nüüd, et nende perioodide eest saab ikkagi minimaalset elatist vähendada. Esiteks said lapsed mingil perioodil mingis osas huviharidusetoetust, teiseks maksis eksabikaasa mingi osa elektrist selle perioodi eest ning kolmandaks elasid lapsed majas, mis kuulus 50% ka nende isale. Ehk siis pangalaenule kuluv 128€ jagati kõigi laste vahel ning arvestati elatiseks. 

Seda, et mina olin mitmete kuude kaupa 100% ajast üksinda lastega ning teisel poolel oli 100% aega tööd teha, kohus ei arvestanud - järelikult oleksin sel perioodil pidanud teise poolega võrdselt teenida suutma (ahjaa, kohtule esitatud andmete järgi suutsingi). 

Lisaks ei küsinud ma kohtus elatist vastavalt laste reaalsetele kuludele, vaid riikliku miinimumi just seetõttu, et summad oleksid väiksemad. Eks järgmisel korral tuleb ikkagi reaalsetest kuludest lähtuda. 

Tagant järgi makstavaks summaks määras kohus kokku 9789 eurot. 

Sealt, kus pole, ei saa võtta

Eks lõpuks ütleski kohus seda, millega mind algusest saati on hirmutatud - kui palk on nii väike, siis ei saa kohus ka otsustada, et lapsevanem peaks lastele sellest maksma nii palju, et ise rahast lagedaks jääb. 

Kohus tõi ilusti välja laste isa tegevusvaldkonna keskmise ja mediaanpalga ning leidis, et veidi võiks ju saada rohkem teenida, aga ... et ega väga polegi võimalik rohkem teenida. Punkt. 

JA SELLEPÄRAST vähendati summat, mida lapsed selle perioodi eest peaks saama. Ehk et kui keegi nüüd tahab minu käest mõnda lastega seotud summat küsida, siis on mul ka õigustus - ma ei saagi seda maksta, sest mulle endale peab ka piisavalt raha kätte jääma. Või kehtib see ainult lastest eemal elava vanema osas???

Kohus on küll korduvalt eelnevates kirjades, pakkumistes jms öelnud, et pole põhjust lastele minimaalsest väiksemat summat välja mõista, aga ... lõpuks tuli otsus ikkagi nii, et ühe vanema õigused on teisest suuremad. Mitte laste vajadustes pole küsimus, vaid vanema võimekuses. Võimetuses. 

Isegi käesolevas 16-leheküljelises teoses öeldi, et kuigi ülalnimetatud elatise tasumise järel oleks laste isal nappinud vahendeid iseenda ülalpidamiseks, ei ole põhjust jätta temalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistmata, ega vähendada seda suuremas ulatuses, sest talle kuulub kinnisvara, mille arvelt saaks enda ja laste vajadusi katta. 

Kohus tegi mulle komplimendi 

Eks mul jäi selle koha peal lihtsalt üle vaid komplimendi eest tänada. Kohus ei arvutanud kusagil seda, kui suur on minu võimekus teenida, kuid nad otsustasid, et kui isal pole võimalik lastele isegi riiklikku miinimumi maksta ning ei hakkagi võimalik olema, siis ... kusagilt peab see summa ju tulema. 

Eeldan, et ringkonnakohus ei eelda, et lapsed jäävad pärast seda otsust minimaalselt üleval pidamata. 

Kuna nad ühtegi teist laste ülalpidamise allikat ei nimetanud, siis eeldan, et kõik miinimumist puuduvad kulutused ja sellele lisanduvad, on minu rahakoti teema. 

Samuti ei muretsenud kohust mitte kusagil, et kui palju jääb mulle pärast laste kulude katmist raha kätte. Seega on põhjust tõesti tänulik olla, et mu võimekust taaskord kusagil märgatud on. Vaevalt, et kohus teeks otsuse teades, et lapsed jäävadki mõnel päeval nädalas nälginult külmkapi juurde  seisma. 

Mis saab edasi?

Eks nüüd ongi mõtlemiskoht, et kas olla rahul seiukohaga, et see, kes ei suuda enda 5 lapse kasvatuses minimaalselt osaleda, saab sellest loobuda. 

Ja kui mõlemad seda ÕIGUST kasutaksid, siis millistest kohustustest mina võiksin selle idee najal loobuda? Kas keegi oleks õnnetu, kui mina teatakse, et vabandust, aga ma ei suuda siit edasi enam minimaalseid lastega seotud kohustusi täita ning lihtsalt loobun neist?

Kui ma aga arvaksin, et lapsed on siiski minimaalset ülalpidamist väärt (või isegi rohkemat?) või kui ma räägiks juttu, mida lastekaitsed jt muudkui korrutavad, et lapsevanematel on KOHUSTUS oma lapsi üleval pidada, siis ... kas oleks mõtet riigikohtus jätata? Sinna saab kaebuse esitada vaid vandeadvokaat. See tähendaks, et lõpuks tekkiksid ka kulud, mida siiani olen vältinud. 

Või otsustada, et kui juba ringkonnakohus ütleb, et laste isa pole võimeline ka minimaalset riiklikku määra täitma, siis pole mõtet sellesse teemasse rohkem oma aega ja energiat panna ning tulebki lihtsalt ise pigem tööd teha? 

Selle viimase lause puhul tekkib mul sisemine trots, et kuidas ma ütlen teistele, et naised ja mehed on võrdsed ja lapsed pole vaid naise asi, kui ma ise olen ka nõus, et "no kui ta ei saa hakkama, ju ma siis teen ise..." See mõtteviis, mida me naistele (tüdrukutele! oma tütardele!) püüame enam mitte õpetada ja millest püüame lahti saada. Kas ma aitan seda mõtteviisi ise levitada, kui nüüd ütlen, et "no ju siis jääb ja küll ma ikkagi hakkama saan"? 

See on suhtumine lastesse

Tegelikult pole otsustada väga keeruline. Nimelt pole elatis mulle, vaid lastele. See tähendab, et kui seda on vähem, jäävad sellest ilma lapsed, mitte mina. Minu jaoks on lapsed alati olulised olnud ning olen teinud kõik endast sõltuva, et me koos hakkama saaks. See jätkub. 

Kui kellegi eesmärk on tõestada, et ta ei saa hakkama lastele minimaalsete tingimuste täitmisega, siis ... see ei ole tõesti minu koht võidelda. 

Ju seda raha on kellegi teise jaoks rohkem vaja. 

Tegelikult soovitati mulle kohe lahutamist planeerides, et elatisega ei tasu arvestada, vaid tuleb ennast nii üles töötada, et seda poleks vaja. Ilmselt läheb 5 lapse puhul sellega veidi rohkem aega, kui läheks väiksema koguse lastega, aga ... Loodan tõesti, et see raha, mille osas lapsevanem oma laste minimaalsest ülalpidamisest pääsest, kusagil rohkem õnne toob! 

Minu lapsed saavad hakkama! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

2.kooliaasta Tallinnas - ME TEGIME ÄRA!

Nüüdseks on juba paar päeva selge, et ME TEGIME ÄRA! 

Kirjutasin sellest veidi juba siin: Ma sain oma aju tagasi. Nüüd on aga ka kõik iluvead parandatud ja kõik on tehtud-tehtud-tehtud. 

On mul elus igasuguseid aastaid olnud, aga praegu tundub küll, et see oli üks väljakutseterohkemaid. Võimalik, et seepärast, et oleme siia kohta jõudmiseks pidanud juba nii palju tööd tegema ning muutujaid on mängus nii palju. Seega tundusid panused kohe eriti kõrged ning iga viga või vale otsus võis väga pikaaegse mõjuga olla. 

Lahutatavad lapsed

Pole saladus, et mu lapsed on jätkuvalt lahutuse keskel elavad lapsed. Sel nädalal tuli küll kaks kohtuotsust, aga ühte ma pole veel avanud (seal ei saa uudiseid olla) ning teisest sirvisin läbi kaks esimest lehekülge (kokku on 16 lehekülge ja ... sellest kirjutan lähipäevil). 

Selle kooliaasta jooksul olen aga lehekülgede kaupa materjale kohtule kirjutanud. Lisaks muidugi see, et lapsed on kohtunud perelepitaja, lastekaitse, advokaadi ja muude spetsialistidega, et neis kohtuasjades osaleda. Ilmselgelt pole selline taustsüsteem kooliaastale väga kasuks tulnud. 

Ühiskasvatatud lapsed

See tähendaski, et sel kooliaastal tegin lastekasvatuses koostööd veelgi suurema hulga inimestega. Nende hulka kuulusid lastekaitsetöötajad, sotsiaalpedagoog, psühholoogid, terapeudid, noorsoopolitsei, kohtunikud, advokaadid ja perelepitaja. Loomulikult paljud laste õpetajad. 

Ehk siis jah, kui juba igaühega neist inimestest veidigi suhelda, siis saate aru, milline aeg juba ainult sinna läks. 

Mõni laps sai rohkem tähelepanu. Mõni puutus kokku vaid mõnega neist inimestest. Tavaliste keskmiste laste moodi ei saanud aga keegi elada. 

Kas võib alla anda? 

Mitu korda ma endalt sel aastal küsisin: "Kas NÜÜD võib alla anda? Kas NÜÜD on koht, kus võin öelda, et ma päriselt reaalselt ei saa nende küsimuste, kohustuste ja teemadega hakkama?" 

Ühelt poolt tuli tegeleda sellega, et lapsed olid enda osas segaduses. Teisest küljest tuli mul ja lastel kõigil tegutseda oludes, kus tulebki keskmisest rohkem pingutada. Ehk et olud on keskmisest keerulisemad, kuid tulemused peavad olema keskmisest kõrgemal. Ja seda juba mitmendat aastat järjest. 

Samal ajal kuuldes, et me teeme kõike valesti, ei sobi, ei piisa ... Ja seda mitmelt poolt. 

Korduvalt oleks tahtnud teki üle pea tõmmata ja öelda, et: "Siin ma olen ja siia ma jään!" Aga sellega oli nii, nagu see lühivideo, kus inimene astub reedel magamistuppa, viskab kõhuli voodisse, keerab külge ja juba on esmaspäev. Ma viskasin samamoodi mõne korra voodisse pikali ja mõtlesin, et enam ei jõua, pöörasin külge ja tõusin uuesti püsti - jõuan! 

Märkamatu lõpetamine

Kui kooliaasta lõpp ja algus on minu jaoks alati olulised olnud (ikkagi traditsioonid ja verstapostid!), siis sel aastal käis see märkamatult. Kooli viimasel nädalal käisin mõne oma lapse klassiga piknikul, muuseumis, kontserdil,  põgenemistoas, seikluspargis, sünnipäevadel. Triikisin riideid, püüdsin järge hoida, et mis kuhu makstud on ja mis veel kuhu maksta tuleb ning mis kellast keegi kusagil peab olema. 

Nii oligi kooliaasta äkitselt otsas ja lastel tunnistused käes. Ühel veidi suvetööd ka, aga see sai tehtud kahe päevaga ning sellega kaasnesid ikka väga lootustandvad sõnad (no üheaegselt hea ja halb asi on see, et ei suvetöö, ega hinded pole meil siin teadmiste ja oskustega seotud, vaid ikka jõuame tagasi sinna, kust seda postitust alustasin - lastele lahutamisega kaasnevatest teemadest rahu saavutamine). 

Motiveerimise meistriklass

Suurema osa aastast tiksus mul peas üks taas mingist videost nähtud mõte, et "suhtlemine teismelisega on nagu inimesega, kes sinust midagi kuulda ei taha ja kellele sa ennast peale surud". 

Oo, kui palju õppimist meil siin oli! Vastastikku! 

Käisime eriti koos teismelistega läbi ikka sellised künkad ja orud, et ... no varem pole selliseid käinud. Aga jällegi - lastel on tulnud väga suurte küsimustega tegeleda ja mul endal samuti. Koormus on ka kõigil suur. Ja kui pidevalt on kusagilt kõrvalt õhus selline mõnus õõnestamine, siis ongi eneses kahtlemine lihtne tulema. 

Aga - me käisime kõik need asjad läbi ja ... no ma tahan päriselt näha, mis me selle praeguse aasta kogemuse pealt veel ära teha suudame! 

Ühistöö

Ma olen nii tänulik inimestele, kes on minu ja mu laste jaoks erinevatel hetkedel ja erinevate teemadega olemas olnud. 

Ma olen tänulik ka neile, kes eemale on hoidnud ja ära on kadunud, sest nii pole ma saanud tugineda õlgadele, mis tegelikult ei kanna. No ja vaid nii saad teada, milleks tegelikult võimeline oled. 

Rahalise poole pealt otsustas kohus, et 5 lapse elatiseks on piisav summa 550 eurot, aga ... no selle kohtuasja loen homme läbi ja siis oskan selle kohta siin pikemalt rääkida. Fakt on aga see, et praegu tulevikuks plaane tehes on vaja otsustada, et kas minu isiklik rahu ja energia on väärt seda, et jätta see teema nii, nagu on ning ise reaalselt kogu ülejäänud lastekasvatuse eest üksi maksta või jätkata kohtuteed. Aga nagu öeldud, seda oskan rohkem kommenteerida siis, kui olen üldse lugenud, et millega kohus seda põhjendab. 

Fakt on see, et mina oma lastesse kavatsen ise edaspidi kindlasti panustada rohkem kui 110 eurot lapse kohta. See aga tähendab, et ülejäänud suve jooksul teen kõike, mis meie peret uuele tasandile aitab. Selle kooliaasta lõpetamine oli selleks oluline eeldus, sest oi, kui palju kordi ma ei uskunud, et see kõik üldse võimalik on või et tuleb 3.kooliaasta Tallinnas. 

Täna on aga nii, et tuleb 3.kooliaasta Tallinnas! 

Lootusrikas tulevik

Miks ma nii julgelt tulevikku vaatan on juba see, et selle aasta jaanuaris sain taas kirjanikuna asjad toimima. "Kirjanikud kirjutavad" sai tunnuslauseks, mida pärast Kristi juures konsultatsioonis käimist endale korrutasin ja ... nii on tänaseks selle aasta jooksul juba 3 raamatu käsikirjad valmis saanud. 

See on rohkem kui eelmiste kahe aasta jooksul kokku. Nimelt ilmus 2022a mu noorteraamat "Mälestusteta suvi", 2.osa ning romantiline lühiromaan "Sõbrad nii ei tee" ning 2023.a lühiromaan "See ei ole sina!". Ehk siis kokku 3 raamatut kahe aasta jooksul. 

Praegu on juunikuu ning praeguseks on mul juba käesoleval aastal ilmunud kaks raamatut: "Jagatud lood" ja "Raamatukogu viimased päevad" . Ütleme nii, et - hoog on sees ja asjad liiguvad! 

Peale selle tegelen oma investeerimisprotfelli ümberkorraldamisega ning see teema on ka praegu päris lootustandev.  

Millal ma siis alla annan? 

Päriselt - mul on nii ägedad lapsed, et isegi, kui ma vahel tahaks öelda, et ei taha nii palju õppetunde, ega kogemusi, siis tegelikult ei kujuta ma ette, et miks ma peaksin sellises perekonnas vähem pingutama? Mis on põhjus, miks ma peaksin tahtma enda ja nende edu nimel vähem pingutada?  

Jätkuvalt küsime siin endalt iga päev, et mis on edu ja kuidas seda mõõtma peaks ja kas eilse päeva edu on seda ka tänasel päeval. Seega järjepidevalt on küsimus, et KUHU me liigume. Küsimus pole aga see, et kas me liigume edasi ja kas püsime püsti. 

Veelkord SUUR TÄNU kõigile, kes sel õppeaastal on meie jaoks olemas olnud ja erinevatel viisidel toetanud. 

ME SAIME HAKKAMA!!! 

TAAS! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

5 pimedat ja kõrget põhjust, miks täna enda üle hirmus uhke olen

Tänane päev algas küll enne kella kuute, sest üks laps läks sõpradega Soome, nii et tuli ta varakult sadamasse viia. Sellegi poolest on aga praegu sees nii mõnus ja armas ja kerge tunne, kui pole vist väga ammu olnud. Uhkus. Rahulolu. No kõik need head tunded, kui oled ennast mitu korda ületanud. 

See just oligi see, mida eile tegin - ületasin ennast 5 korda. 

Põgenemine vabastab

Eile reisisin lapse klassiga Pärnusse (nojah, pole ju ammu käinud). Mul oli plaan bussis lastevalves kaasas olla. No ja põgenemistuppa jõudes hakkas pihta, kui lapse õpetaja teatas, et:

"Sa ju tuled ka kaasa (ütlemata jäi, et kaasa sinna pimedasse hirmsasse tuppa, kus on jube muusika, milles leidub vihjeid mõrvadele ja ebanormaalsetele juhtumitele ja ... )!"

Ei, see polnud üldse sundimine. Aga no ... see oli selline suunamine, mille puhul sa tegid näo, et vabatahtlikult teed asja, mida poleks mittekunagielusees mõelnud, et teed ja arvad ise ka, et teedki seda omast soovist. 

Igatahes enne, kui arugi sain, olin koos 4 inimesega kusagil toas, kus ... tuli ise aru saada, et mis nüüd edasi saab. 

Ja see oli äge! Ja me saime hakkama. Ja see tekitas hasarti. Ja see pani kasutama aju neid kohti, mida vist ammu pole vaja läinud. 

Oi, ma olin lõpuks ikka nii uhke enda üle ja väga tänulik, et mind vabatahtlikult (sunniviisiliselt?!? suunavalt?!?) põgenemistuppa kaasa võeti. 

Üks uus asi jälle proovitud. 

Valgeranna Seikluspark

No ja siis ma läksin klassiga edasi kaasa- Valgeranna Seiklusparki. 

Asi läks veel hullemaks: nüüd ütles õpetaja oma selle "Sa ju tuled ka kaasa!" juba nii, nagu ta teaks, et mul tegelikult pole võimalik sellisest pakkumisest loobuda. Enne, kui arugi sain, olid mul igatahes ka rakmed seljas. 

Püüdsin instruktorilt küll veel pääseteed leida ja küsisin, et äkki neil on mingi kaalupiirang ja ma ei tohi neil radadel ronida. Tuli välja, et on küll - 4 tonni! Nojah ... hingasin välja ja suundusin koos teistega õpperajale. Hingamata. Või noh - instruktorilt küsisin samal ajal tuhandeid küsimusi. Kõigi eest. Kõik asjad küsisin ära, mida teistel ei tulnud meelde küsida. 

Mul oli päriselt tegelikult meeles, et ma kardan kõrgust. 

No ja õpperada oli ju ... kõrgel. Instruktor näitas ette ja lapsed kõik vupsasid rajalt läbi ja ... no ma olin viimane, aga ... ikkagi ei pääsenud kuhugi (tegelikult äkki oleks ikka saanud ära joosta, aga tundub, et selleks hetkeks hakkasin veidi uskuma sellesse, et ma õpperaja suudan isegi läbida ja põnev oli ka). 

Instruktori valvsa pilgu all läbisin õpperaja ja ... sain loa päris radadele minna. 

Ma polnud üldse kindel, et ma õnnelik olen .... 

Tegutsemine tapab hirmu

Ma ei saa öelda, et "enne, kui ma arugi sain, olin raja lõpus ..." Oo, ma sain igast hetkest aru, et kus ma olin. kõige rohkem aga esimesest hetkest, kui trepist üles ja esimesele platvormise sain. See oli jube!

Aga - tegelikult polnud seal nii jube, kui näiteks mingi suvalise torni tippu ronida, sest kogu aeg pidi mõtlema ja planeerima, et mida teha, kuhu oma konksud riputada jne. Nii et tundub, et tegutsemine päriselt tapab hirmu. Pole aega karta, kui kogu aeg tegutsed. 

Ei, tegelikult oli ikka aega karta ka. 

Minu kõige rohkem kasutatud väljend oli eile "ailbi okei ... ailbi okei ..." Seda ma siis muudkui üksinda omaette seal korrutasin. 

Korduvalt seisin uue rajalõigu ees ja hüüatasin: "Päriselt!!!" See tundus lihtsalt täiesti läbimatu ja hirmus! Vahel kostus kusagilt puude vahelt vastu: "Päriselt! Päriselt!" Vahel seisin seal vaikides üksi, ahastasin ja ... liikusin edasi. 

Ja ... see oli niiiiii lõbus!!! Ja väsitav. Ma kindlasti mitte ei teadnud, et mul olid olemas kõik need lihased, mida eile kasutasin, aga ... ma olin nii uhke, kui esimese päris raja trossisõidu ära tegin! Nii äge!!!

Ja siis ma läksin veel 2.rajale ... ja 3.rajale ... 

5 võitu

Tahaks öelda, et 3.raja järel andsin alla, aga ... koos õpperajaga oli see 4 rada rohkem kui mul sel päeval (või selles elus!) üldse plaanis oli. 

Ma tegin midagi uut! 

Ma tegin midagi, mis tundus alati, et "teised, võimekamad, julgemad jne inimesed teevad seda". 

Ma tegin seda spontaanselt ehk et hommikulgi polnud mul õrna aimugi, et see on mu saatus selleks päevaks. 

Ma kartsin kogu aja, kui seda tegin, aga tegin ikkagi. 

Ma ei jõudnud seda teha, aga tegin ikkagi. 

Huuh, jaa, ma olen ülimalt uhke, et ootamatu (keeldumist mittevõimaldavalt) kutse järel sain sellised kogemused, nagu põgenemistuba ning 4 seiklusrada ehk 5 pimedat ja kõrget põhjust, miks enda üle uhke olla. 

Nii see piiride avardamine ja enda võimekuse suurendamine käibki - tehes asju, mida arvame, et ei suuda, aga tegelikult suudame küll! 

(lisada võiks muidugi ka selle, et ma vaatasin oma last 6.rajal jalad õhus kõlkumas ja mul polnud üldse paanikat, ega hirmu tema pärast. Täitsa rahulikult vaatasin!)

Mida uut sina lähiajal kavatsed proovida või milliseid kogemusi saada? 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Mida trükikoda mu 36.raamatuga tegi?

Käes on aeg mu 36.raamatust rääkida. 

Alles see oli, kui ilmus mu 35.raamat ehk "Jagatud lood". Selles räägin meie inimeste lugudest. See käsikiri seisis mul päris mitu aastat nii, et oli peaaegu täitsa valmis. Sel aastal olen oma tegemistega nüüd taas järjele saamas ning selle raamatu kirjastamine oli üks neist vanadest asjadest, mille nüüd ära tegin. 

35-le järgneb aga 36 ...

Minu 36.raamat

See on esimene raamat, mille käsikiri on täielikult sel aastal valmis kirjutatud. Praeguseks on juba päris mitu järgmist käsikirja ka valmis, aga no ... neist kuuled järjest edaspidi. 

Seekordne teos kuulub taas sarja "Mõni õhtu romantikat" ning selle pealkiri on "Raamatukogu viimased päevad". 

Oi, kui palju on minult küsitud, et millal mu raamatute peategelased vanemaks saavad. No et millal pensionärid mu raamatutesse mahuvad (ja mitte ainult peategelastest noorte vanaemade-vanaisadena). Vastus: see ongi nüüd see kord! 

Ehk siis "Raamatukogu viimased päevad" peategelaseks on raamatukoguhoidjast pensionär. Jah, loomulikult oli hirmus kirjutada, sest ... no äkki ma ei oska ikkagi mõelda, nagu pensionär. Samas oli ikka põnev ka. 

Kõige hirmsam koht tuleb muidugi nüüd, mil te kõik mu raamatu enda kätte saate, sest nüüd kuulen siis, kuidas teie arvates seekordse kirjatööga hakkama sain. 

Mida trükikoda mu 36.raamatuga tegi? 

Täna on siis päev, mil saan öelda, et trükikoda ... saatis mu raamatu välja! Täpselt nii- see on minu poole teel. 

Kuna viimased aastad olen teatavasti rohkem pereelu ümberkorraldusega tegelenud, siis nüüd surgin taas oma kirjastust ülespoole. Teatavasti pole võimalik kõiki palle elus korraga õhus hoida ning minu jaoks on ettevõtlus see, mis on kannatanud (pigem küll siis loomingulisus ehk et uute raamatute kirjutamine, mille abil siis ettevõtlust teha). 

Nagu öeldud, siis uusi käsikirju on praeguseks ootamas mitu ja ma ei jõua ära oodata, et oma uuest raamatusarjast rääkida. Kõike eelnevat arvestades on aga nii, et praegu tellin raamatuid mitmes osas. Seega saavad esimesest tiraažist oma raamatu kätte ettetellijad. Seejärel vaatan, kui palju ja millisesse poodi jõuab. "Jagatud lood" on näiteks müügil vaid Apollo poodides. 

"Raamatukogu viimased päevad" jõuab minuni reedel, 14.juunil. Nii kehtib veel täna kodulehel raamatule soodushind ning sealt tellides saad kindlasti esimeste seas ka raamatu. 

Järgmised raamatud jõuavad minuni paari nädala jooksul. 

Igatahes - ma ise olen põnevil ... no ja uue raamatu ilmumise eel ikka hirmul ka. Teie, kes te oma esimest raamatut kirjutate - ärge lootkegi, et uue raamatu ilmumine lihtsamaks läheb! Ikka on sama hirmus, et "mida nad küll arvavad ..." Ainuke vahe on see, et kui mu raamat ka kellelegi ei meeldi, siis mul on praeguseks nii palju kogemust, et ma tean, et kusagil on keegi, kes just SEDA raamatut vajas, sest see on nii iga raamatu puhul. Seega pole ükski kirjutamine asjatu olnud. 

Teine lohutus minu jaoks on muidugi kõik need järgmised käsikirjad, mille puhul tean, et need sobivad veidi teistele lugejale ning kes käesolevast raamatust midagi ei leidnud, leiab ehk järgmisest. 

Nii et - mine ja telli endale raamat nüüd siit: Raamatukogu viimased päevad. 

Mina aga kogun ideid uute teoste jaoks! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Üle paarikümne aasta taas pillimänguga laval

Ma siis tegelen siin jätkuvalt sellega, et elust välja visata kõik see/need, kes/mis seal olema ei peaks ja vastu võtta kõik, mis/kes mu elus olema peaks ja seal olla tahaks. 

Muusikal on minu jaoks alati oluline roll olnud. 

Samas on mu ümber alati olnud neid, kes on minust paremad, seega ... ma olen enamasti mõelnud, et minust on muusikaks vähe. Vahel tuleb aga meelde, et on neid inimesi, kes ei oskagi noodikirja lugeda ning ei suuda ühestki pillist välja saada viisi, mida kuulevad või noodist loevad. No pidavat jah selliseid ka olema. 

Ja siis saan aru, et on tore küll ennast muudkui maha teha, aga ... mul on ikkagi lastemuusikakool läbi käidud ja päriselt mingid teadmised ja kogemused muusikas olemas. 

Täna oli aga lõpuks siis see päev, kus üle ma-ei-tea-mitme-aasta istusin koos teistega laval ja mängisin pilli. Julgen arvata, et päriselt on umbes paarkümmend aastat möödas, kui viimati sellises olukorras olin. 

Tegemist oli Vanalinnapäevade raames korraldatud Juunijämmiga, mida juhendas Krista Sildoja. Tema on ka üks esimesi, kelle juures ma rahvamuusikaga kokku puutusin, sest käisime koos õdedega tema rahvamuusikalaagris. Oh, see oli õudne, sest klassikalise muusikakoolilapsena tahtsin ma nooti. Kõige kohta. Ja rahvamuusikud ei tahtnud nooti anda, vaid tahtsid, et sa oma aju ja kõrvu kasutaksid. 

Ok, tegelikult on mul neist rahvamuusikalaagritest ikkagi ülihead mälestused ning palju asju, mida meenutada. Peast ja kellegi teise järgi mängimine oli lihtsalt minu jaoks keeruline. Ma lihtsalt polnud seda teinud. 

See on minu jaoks siiani väljakutse ... ja seda ägedam tänane kogemus taas oli, kuna igast otsast tuli muuta seda, mida enda kohta usun ning kasutada sõrmedes, ajus ja kogu ülejäänud kehas kohti, mida ma tavapäraselt ei kasuta. 

Pidevalt räägin lastele, et muusikaõpingud on kasulikud juba seetõttu, et nad arendavad teie ajus kohti, mida muud tavaõpingud ei arenda. Aga no peaks seda siis ka ise meeles ... 

Ehk siis - ma püüan nüüd järjest uskuda seda, et ma päriselt ka ise võin taas veidi muusikat teha. Midagigi. See on ikka niiiiiiii gigamega hea tunne! 

Vaatan veel, mis mu elust tuleb välja visata, aga muusikat tuleb igal juhul sellesse rohkem sisse visata. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Ma sain oma aju tagasi!

Täna võin ilmselt suht kindlalt välja öelda, et ma sain eile oma aju tagasi! Olgu, täpsustan - ajumahu (või mis iganes see õige termin oleks). 

Ehk siis nüüd on selge, et kõik mu lapsed lõpetavad 2.kooliaasta Tallinnas ning lähevad järgmisesse klassi. Jah, natuke iluvigade parandamist veel käib, aga see ei pidavat lõpptulemust mõjutama. Ja ma ei hakka ütlema, mis seis oli 2 nädalat tagasi ... või isegi veel nädal aega tagasi ... 

Viimase 24 tunni jooksul olen aga iga hetkega järjest rohkem tundnud, kuidas ajumaht mu pähe tagasi liigub ... no selles mõttes, et laste (kooli)eluga seonduv liigub välja ja minu enda teemade edendamiseks vajalikud teemad liiguvad sisse. 

Iga hetkega mõistan, milline pinge see kooliaasta on olnud. 

Jah, mu lapsed pole tavalises olukorras, arvestades seda, mis tänu täiskasvanutele nende ümber käib. Aga ... nüüd on ka muude teemadega suht rahu majas, nii et kõik saavad rahulikult edasi liikuda. Sellist õppeaastat mu lastel enam ei tule. Mina saan seda muuta ja suunata! Mu mitme aasta tööde tulemused kannavad üha rohkem vilja. Igal rindel.  

Eile õhtul arutasime ühe pikema vestluse käigus, et ilmselt peaksin nüüdseks lapsevanemluses juba doktorikraadi kätte saama. Sellised teemad ja kogemused, mille sel aastal olen omandanud, pole ammu enam magistriõpingute kavast, vaid ikka kõrgem tase. Tahaks loota, et mul on kraad nüüd omandatud ja edasi tuleb seda lihtsalt rakendada, mitte pole vaja järgmiste ja keerulisemate ülesannetega tegeleda. 

2024.aasta on planeerimisel

Eilse ja tänase päeva teema on siis, et tegelen 2024.aasta planeerimisega. Olen alati plaanide inimene olnud ja mul on mitmekümne aasta kohta olemas plaanid ja unistused, mida täita kavatsesin. Väga äge on täna mõelda, kui palju olen teoks teinud, aga ...

Eile hakkasin lugema Kristi Saare raamatut "Kuidas saavutada finantsvabadus". Esiteks tuleb öelda, et see raamat ikka üldse ei edene, sest ... ma liigun lugemise juurest kogu aeg oma elu arendama ja plaane tegema (kes aru ei saanud, siis see on positiivne! Väga hea! See tähendab, et ilma mentorlusse minemata kuulen peas Kristi häält, kes tuletab meelde, kui lihtne kõik on, kui päriselt tegema hakkad!). 

Plaanide tegemise juures avastasin siis, et ... mul ei olegi 2024.aasta suurt plaani veel kirja pandud. See tähendab, et eilse hetkeni on olnud ikka selline tempo laste koolide ja kogu muu elukorraldusega, et ... no ma nüüd siis planeerin. 

Olgu, tegelikult olen peale koolide sel aastal:

• valmis kirjutanud 3 raamatu käsikirja, 
• avaldanud raamatu "Jagatud lood" , 
• üks sel aastal kirjutatud käsikirjadest ilmub sel kuul (Raamatukogu viimased päevad), 
• olen aktiivselt osalenud miiiitmes kohtuvaidluses, millest 3 osas tuleb kohtuotsus järgmise 2 nädala jooksul ja ... (see on tähendanud vääääga paljusid lehekülgi kohtule kirjutatud tekste ning veelgi rohkem loetud tekste)
• lugenud 43 raamatut, mille ülevaateid saad lugeda Heli lugemisblogist
• alustanud podcasti "Minu ilus elu" (milles on hetkel küll paus olnud, sest no viimane kuu oli ... tappev? (või mis see ilus sõna kõige toimuva kohta on....?))
• osalenud külalisena mitmes podcastis 
• läbi viinud kirjutamise koolituse,
• ütelnud JAH mitmetele uutele kohtumistele ja kutsetele (mina, kes ma hea meelega püsiks oma siseringis ja turvalistel aladel ...)
• ja kõige olulisem - hoidnud vähemalt mingil tasemel toimimas kõik meie peres toimuva, mis paljude arvates ühel või teisel põhjusel üldse poleks kuidagi saanud toimida!!!   

Igatahes - tänasel päeval on mu ajul hoopis teine suund ja hoog ja ... no ma ilmselt ise ka veel ei tea kõike, mis on võimalik, aga ... uurin välja! 

Suveplaanis on aga:

• korraldada üks kirjutamise koolitus (huvi korral vaata infot siit: Kirjuta koos Heliga) 
• kirjutada valmis 6 raamatu käsikirjad (3 neist on suures osas juba valmis, seega ei ole utoopiline plaan)
• reisida - olemas on ühed lennupiletid
• ütelda JAH paljudele uutele inimestele ja kogemustele

Nii et nüüd ma panen kõik need asjad endale ilusti plaani ja hakkan järjest tegema! Elevus ja "kõik on võimalik"-tunne kasvavad iga hetkega. 

ME SAIME HAKKAMA! Ma ise ka veel ei tea, et mida see sama energia suudab teistes kohtades ära teha ... Eks näis! 

Püsi minuga (käin siin blogis aru andmas)! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.