Kes on minu laste uus isa?

Üks teema, mis lahutamisega kaasneb, on nö kasuvanemad. See teema oli meie peres aktuaalsemalt lastega vestlustes üleval paar aastat tagasi ehk kohe pärast lahkukolimist, kuid nüüd on nagu vaiksem olnud. 

Mäletan, et tol ajal oli laste jaoks kuidagi väga oluline, et ma kohe kellegagi koos elama hakkaksin. Ise tunnetasin, et see oli nende jaoks kuidagi nagu turvalisuse küsimus, et nagu oleks turvalisem, kui keegi minu kõrval on. Kui nad aga said aru, et me ka üheskoos ellu jääme, siis nagu jäi teema vaiksemaks.

Hiljuti aga küsis üks lastest pärast ühte mõnusat väljasõitu minu käest ootamatult, et: "Kas see ongi meie uus isa?" Seejärel kerkiski teema taas üles ning pidasime maha pika vestluse. Minu jaoks oli aga äratav mõista, et ilmselt on kõigi laste jaoks see teema üleval ja mingi ootus õhus, aga nad pole minuga sellest lihtsalt rääkinud. 

Teema, et kui kiiresti ja kuidas jne peaks lastele uutest kaaslastest teavitama, on ikka ka erinevates lapsevanemate vestlustes teemadeks. Seepärast jagangi mõningaid mõtteid, kuidas meie teemast oleme rääkinud ja millised küsimused lastel tekkisid. 

"Te ei saa uut isa!"

No esimese asjana rääkisime muidugi teemal, et nad ei saa kunagi uut isa. Neil juba on üks. Ja vahet pole, kuidas ta käitub või ei käitu, siis see, kes nad eostanud on, ei muutu kunagi. 

Arvasin tõesti, et paar aastat tagasi eraldi elama asudes rääkisin lastega sellest piisavalt ning ei arvanudki, et selline küsimus üldse võiks veel tekkida. Just selles võtmes, et "meie uus isa". Jällegi õppetund, et kuidas mõtleme, et lapsed saavad asjadest aru, kuid kui aeg mööda läheb, siis võivad need lapse arusaamad muutuda või ununeda. 

"Keegi ei tule WCst välja!"

Järgmise murena tahtsid lapsed teada, et kuidas ja millal uus mees ühel hetkel ka nende ellu astub. No et kas see käib nii, et nad tulevad koolist koju ja siis astub keegi WCst välja ja ütleb, et tema nüüd elab siin. 

Jällegi ühelt poolt väga naljakas mure ja teisalt ... ma oma arust olin lastega korduvalt rääkinud, et sellist asja, et keegi lihtsalt kolib sisse ja nad enne sellest ei tea, ei juhtu. Mina olen kindlasti selle poolt, et uue kaaslasega peavad lapsed kohtuma varem ja kusagil väljas. Kuna meil on 5 last, siis soovitavalt väiksema hulgaga korraga, mitte kõigiga korraga. Igatahes sain lapsed selles osas maha rahustatud, et keegi WCst ootamatult välja tulema ei hakka. 

"Sa võid küll õnnelik olla, aga ... kui mina saan 18!"

Üldiselt kiskus jutt sinna suunda, et nagu see on ok, et isa elab kellegi teisega koos, aga kuna mina olen nende põhiline kasvataja ja nende kodu on minu juures, siis sellepärast on nende jaoks olulisem, kellega mina koos olen. 

Loomulikult küsisin ära küsimuse, et kas nende arvates polegi siis minul lubatud õnnelik olla või nad ei arva, et ma vääriks seda, et keegi ka mind hoiaks ja armastaks. 

"Sa võid küll õnnelik olla, aga ... kui mina saan 18 ja omaette elama kolin," oli ühe lapse vastuseks. No mu viimane laps saab 18 umbes 13 aasta pärast, seega ... 

Tegelikult nad kõik ikka nentisid, et võin küll mina ka õnnelik olla, lihtsalt ... siis loeti mulle ette ka nimekiri asjadest, milline minu uus elukaaslane olla ei tohi. Hmm, ei mingeid kõrgeid latte. 

Lapsed ei otsusta! 

Kogu selle jutu mõte pole nüüd see, et ma kavatseksin igavesti üksi edasi elada või kõigile teada anda, et mu lapsed kavatsevad ka edaspidi mu elu hõivata. Põhiline teema minu jaoks oli selles, et kui palju tegelikult lapsed jälgivad ja mõtlevad sellele, mida ka täiskasvanud enda eludes teevad. Me ei näe, ega mõista seda tihti. 

Samuti võib ikka ülimalt hirmus elada olla, kui sa paljusid asju oma elus määrata ei saa - näiteks, et kellega sa koos elad. Ehk et kui mina emana valin kellegi, kellega koos olla, siis tegelikult mu lastel tuleb sellega leppida (ma loodan küll, et päris elus ei saa see hambad risti leppimine olema, sest kõik inimesed, kes minu suhtes on siiani kenad olnud, on seda ka minu laste suhtes olnud). 

Ma ei arvanud siiani, et laste jaoks ka see teema nii teravalt õhus on, kuna nad pole minuga sellest varem väga rääkinud, kuid kui teema juba tõstatus, siis oli kõigil nii palju mõtteid ja seisukohti, et ilmselt polnud see nende jaoks esimene kord, mil sellele mõeldi. 

Aga õppetund õpitud - lapsed märkavad, mõtlevad ja toetavad tegelikult hulga rohkem, kui ehk igal hetkel arugi saame. 

***

Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.