Kuidas meie imetabased seiklused Tallinna ühistranspordiga mul palju jalutada lasevad?

Kõik Kristi Saare instagrami lugude jälgijad teavad, et ühistransport on hea. See on mõistlik viis linnas ringi liikuda. Hea nii rahakotile kui keskkonnale. Meie tahame ka parimatelt õppida ja katsetame nüüd järjepidevalt, mida ühistransport meie heaks saab teha. 

Vabadus

Hakkame siis pihta sellest, et ma pole vist ammu kooliajal nii vaba olnud kui praegu. Ise ka ei saa aru, et mis siis nüüd toimub. Eelmisel nädalal olin lõpuks tubli ja panin kirja laste ajagraafiku. No sellise, nagu see mul igal aastal on olnud. Ikka selleks, et ma teaks, millal ja kuhu pean jooksma ning millal keegi kusagil olema peab ja mida kaasa võtma. 

Täna avastasin, et ma ei vaatagi väga seda ajagraafikut (ja ma nikerdasin seda ikka päris tükk aega!). Pole lihtsalt vaja. Lapsed lähevad kooli, kui tunnid algavad. Tulevad millalgi koju. Saan sellest aru siis, kui nad uksest sees on. Vähemalt kolm suuremat. Aga see ongi juba minu jaoks 3 korda rohkem vabadust. 

Neljanda ja viienda lapsega ikka veel sõidan. Lasteaialapsega ilmselgelt jäängi sõitma, aga no - see on 1/5 sõitmistest.

Kasutajasõbralikkus

Selle õppetunni saime ühel esimestel päevadel, kui lapsed ise koolist tagasi pidid tulema. Pidasime maha sellise telefonikõne:

Laps: "Mul said tunnid läbi. Mis kellast mu buss läheb?"

Mina: "Mine bussipeatusse ja oota." 

Laps: "Aga mis siis, kui mu buss on juba ära läinud?" 

Mina: "Siis ootad ja tuleb uus. Üle 10 minuti ei pea sa ootama." 

Laps: "Aga kuidas sa tead, et kõik mu bussid pole juba ära läinud ja et mõni veel tuleb?"

Mina: "Sest see on Tallinn." 

Usalda juhiseid

Johanna esimesel pikal lasteaiapäeval õppisime ka juhiseid lugema. Või noh - sõiduplaane. Nimelt mõtlesin hommikul, et pole küll meie number buss, aga no sõidab ju õiges suunas ja siin on vaid sirge tänav ja sõita vaid 3 peatust ja ...

Sõitsime siis selle vale numbriga bussiga õnnelikult 2 peatust ära, kui see ... reastus tee keskele ... pööras ... vales suunas. Siis tuli rong. Buss ootas rongi järel. Sõitis raudteest ka üle. Veel kaugemale.

Ee...

No õnneks saime järgmises peatuses kohe üle tee minna ja buss viis meid eelmisse peatusse tagasi. Sealt siis kõndisime ning rohkem katsetama ei hakanud. 

Järeldus- kiirustamine pole ajavõit! 

Orienteerumisoskus

Mina olen see tore inimene, kes pöörab kaks korda ümber nurga ja siis on juba eksinud ja ei oska enam tagasi minna. Ühistranspordiga peaks lihtne olema, sest liiklus vaid kahesuunaline, aga ... eilne telefonivestlus Christianiga:

Christian: "Ma olen juba bussipeatuses!"

Mina: "Oi, kui tubli. Tule nüüd õige numbriga bussi peale." 

Christian: "Ei saa. Need mõlemad sõitsid juba ära." 

Mina: "No aga oota. Varsti tulevad uued." 

Christian: "Aga need sõitsid MUBA poole." 

Mina (tärkava ärevustundega): "Millises bussipeatuses sa oled?" 

Christian: "Selles samas, kus ma hommikul maha tulin!"

Hmm, et siis see "ühele poole kooli, teisele poole koolist koju" vajab veel veidi lahtimõtestamist. 

Kohtumisvõimalused

Ausalt, ma ootan, millal mind ühistranspordist (või Tallinnast) välja tõstetakse, sest ma pidevalt siin totakalt naeratan. No näiteks olen bussis juba nii mitmel korral kohtunud ja jutustada saanud inimestega, kellega muidu ehk mõned korrad aastas kusagil üritusel kohtuks. 

Rääkimata sellest, et kirjanikuna olen tagasi alguses - uurin ja puurin sõites võõraid inimesi, mõtisklen nende lugude üle, kujundan enda teoste jaoks tegelasi. 

Kõnnitud kilomeetrid

Tänu ühistranspordile saan ma nüüd kõndida. Nüüd saan kasutada igivana tervisesoovitust, et "tule üks peatus varem maha ja jaluta!" No varem tähendas see alati seda, et kui jätan oma auto kuhugi, siis jalutan sellest eemale, aga pärast pean ju uuesti tagasi jalutama. Seega pean planeerima, kas ikka tahan jalutada kaks korda nii palju maad, kui autost eemalejalutamine tähendaks. Pealegi - kaua sa totakalt edasi-tagasi jalutad. 

Nüüd aga saan teha nii, et lähen bussilt maha .. või ei lähegi peale ja jõuan ikkagi kuhugi. Ja kui enam jalutada ei jõua, siis saan suvalises kohas bussile minna, mitte pole sunnitud alguspunkti tagasi jalutama. 

See lihtsalt töötab mõtlemise jaoks ka kuidagi rahustavamalt. Näiteks oleks ma eile mõelnud, et lähen 4,5 km jalutama, siis oleks keha või meel ehk tõrkuma hakanud. Aga ma mõtlesin, et saadan lapse kooli ja jalutan natuke kodu poole tagasi. Igal hetkel saan bussile minna. Aga no siis oligi kodu juba käes, ma tahtsin ikka alles oma mõtteid mõelda ja nii ma bussita koju jalutasingi. 

Lasteaiast olen ka nüüd hommikuti tagasi jalutanud. See on 1,8 km. 

Seega suuremate laste koolidest Johanna lasteaiani on kokku 8827 sammu. Ma ei tea, kas Tallinna mõttes on need kohad teineteisest kaugel, aga praegu vähemalt meil logistika toimib väga hästi ning mina saan oma sammud sujuvalt ja muuseas käidud. 

Enesekontroll

Mainimata ei saa jätta ilmselt ka, et üks laps kaotas juba teisel päeval võluvõimelise (tasuta sõitu võimaldava!) rohelise kaardi ära. Andsin talle teise lapse kaardi. Kaotas selle ka ära. Aga seejärel leidis enda oma üles. No nüüd on vaid ühe lapse kaart kadunud. 

Hommikune ülevaatus käib jah nii, et kas kõigil on vajalikud kaardid kaasas (koolides ka ju uksekaardid). Püüame samade kaartidega ikka oktoobrisse välja jõuda.  

***

Minu selle nädala eesärk on oma nutikellale uus käerihm leida, et saaks pidevalt teada, kui palju ma kõnnin. See on kuidagi äge sisemine võistlus praegu. Telefoniga mõõdan küll teatud vahemaid, aga  tahaks ikka kõike näha. See rihm läks katki juba kevadel, aga siis polnud kõndimine nagu nii oluline teema ja polnud vahet. Suvi möödus ju hullumeelse töörügamise all ning enda vajadused jäid tahaplaanile. Siin aga tunnen, et keha on õnnelik iga kord, kui ma jälle teatan, et: "Kuna ühistransport on olemas, siis täna lähme jala, sest alati võime bussile astuda!" 

Teine põnev ootus on muidugi kuu lõpus vaadata, et kui palju seni transpordile kulunud summadest nüüd üürifondi võib tõsta. 

***

Mina olen Heli Künnapas (40), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 11a, 10a, 8a ja 4 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Selles grupis on ka info minu läbiviidavate koolituste kohta. Enesearenguga seotud teemadel olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.