Mõnel ööl on raske uskuda, et hommik tuleb.
Pikkadel pimedatel talveöödel tundub, et nii jääbki. Hirmutav tuul maja ümber lõõskamas, oht, et igal hetkel kaob elekter, mis vähemalt toa valge hoiab ning seda kütta laseb.
Pimeduses tundub võimatu, et kunagi taas hommik saabub. Pimedus matab enda alla kõik, nii et sellest saab ühtne must mass, millest miski ei eristu. Kõik on ühtmoodi olematu.
Tühjus.
Samas hirmutav, sest sa tead, et seal on midagi, aga ... sa ei tea, mis see on. Järelikult ei saa sa selleks valmis olla, selle vastu abi leida, sest sa ei tea, mis see täpselt on. Ja kui see pimedusest sinuni jõuab, siis on see äkitselt nii lähedal, et sa ei jõua õigesti reageerida, sest ettevalmistusaega ei ole.
Ja siis see- esimene õrn valguskuma. Üldse veel mitte valgus, vaid peaaegu märkamatu kuma, mida näed vaid siis, kui sa seda tõsiselt otsid ja ootad. Rahutuna täislahendusi oodates võib tunduda, et jätkuvalt miski ei toimi, sest see pole ju lubatud valgus.Aga see suureneb. Mida rohkem selle poole liigud, mida rohkem sellele tähelepanu pöörad, seda kiiremini sellest osa saad.
Äkitselt hakkab see suurenema. Üha kiirenevas tempos. Mõne hetke pärast jätkubki valgust juba rohkem ... ja rohkem ... varsti juba kõigile ... ja kõikjale.
Sina märkad. Inimesed sinu ümber märkavad.
Ja nii ongi - käes on aeg, mida arvasid, et kunagi ei tule. Kõikemattev pimedus on unustatud, selja taha jäetud.
Järgmisel korral sellesse sukeldudes oled aga teadlikum ja targem, sest oled seal juba korra käinud ja tead, et see saab otsa. Valgus tuleb. Pisikeste sammudega, aga lõpuks tuleb ikka.
Imelist päeva!
***
Foto autor Triin Künnapas |
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar