Mida ma täna lumememmelt õppisin?

Mul on koolivaheaeg, sest lastel on vaheaeg.

See tähendab, et ma ei pea kuhugi minema. Ja kuna on veel nö lastevaba nädal, siis ma kohe üldse ei pea kuhugi minema. 

See tähendas, et mingisugusegi koguse sammude saamiseks tuli õuest lund rookida. Oi, kuidas see tegelikult mulle meeldib. Lumerookimine on kindlasti talve parim osa. 

Ja siis, kui see kõik oli tehtud, turgatas äkitselt pähe, et lumi pakib ... ja lund on ... ja lapsi pole kodus, kellele saaks selle ülesande anda, seega ... tuleb lumememme ehitama hakata!!! 

Mõeldud! Tehtud! 

Esimese palliga oli nii gigamega lõbus. Pisike laps minus rõõmustas ja kilkas, sest polnud ammu midagi sellist teinud. 

Teise palliga tulid aga kaks mõnusat avastust: 

1) väikesest asjast võib alata nii palju!

 2) alustades vähem kui võimetekohaselt, võid varsti olla võimeline rohkemaks, kui kunagi oleksid ise ka uskunud! 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis nende arusaamade alguseks oli fakt, et teine pall sai nii suur, et ma lihtsalt ei jõudnud seda esimesele tõsta ... aga no see on hetkel kõrvaline lugu. 

 

Täpsemalt minu arusaamadest: 

Väikesest asjast võib alata nii palju! 

Lumepalli veeretamine algab väga väikesest peotäiest lumes. Kõigest mõne hetkega saab sellest aga midagi väga suurt. Kui veelgi rohkem algosadeni minna, siis on see tegelikult vaid mingi kogus vett, mis on külma saanud. 

Nii et alustamiseks piisab ka väga vähesest ning see, et mul pole piisavalt jõudu-energiat-oskust-teadmisi-raha-vms ei saa olla vabandus, miks head asjad endale tegemata jätta. 

Alustades vähem kui võimetekohaselt, võid varsti olla võimeline rohkemaks, kui kunagi oleksid ise ka uskunud!

Aegajalt tundub, et teised teevad ägedaid, edukaid, erilisi asju. Tahaks ise ka, aga noh... ei saa-ei jõua-ei ole võimeline-jne.  

Siis ongi hea meeles pidada, et alustades pole mõtet ennast lõppu paigutada. Ma ei saa eeldada, et sellest alguse esimesest peotäiest lumest oleks suure palli saanud. Ma hakkasin ülejäänud lund selle olemasoleva külge veeretama. See kasvas. Eelmine haakis järgmise enda külge ning nii kõik laieneski ... kuni pall oli minu võimetest suuremaks kasvanud. 

Kõik algas esimesest pisikesest peotäiest, aga sellest esimesest ei oleks mitte kuidagi piisanud, et lõplik eesmärk kätte saada.

Ja kui ma poles esimese võimetekohase pisikese kogusega alustanud, siis poleks järgneval ennast kuhugi külge mätsida olnud. Nagu ülejäänud õue- kõik on lund täis, aga sellest pole siiani rohkem ühtegi palli saanud. Keegi ei ole seda esimest ja pisikest liigutust teinud. 

Minu õppetund: tuleb alustada. Väikselt ja vaikselt. Ei saa endalt oodata seda, milleks veel võimeline pole. Samas võimed kasvavad iga korraga, kui natukene ennast edasi liigutad ja järgmise sammu ette võtad.   

Loodan, et minu lumememme-õppetund julgustab ka sind kohe täna midagi uut proovima ning endale mingit uut võimalust lubama! 

Imelist aasta jätku!

 

***

Foto autor Triin Künnapas 

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (13a, 10a, 9a, 7a ja 3 a).  

 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi
enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu matrjalid.