Üks naine ja külmuvad torud - kas see on õige valik?

 Täna nautisin järjekordselt sellist vaatepilti: 

Lihtsalt imeline! Talvel ei märkagi seda, et päike ei tõuse, enne kui jälle mõnda päikesetõusu jälgima satud. No ja minul on viimastel nädalatel päris mitmeid jälgida õnnestunud. Päike lihtsalt tõuseb nüüd täpselt sel ajal, kui ma laste kooli-lasteaeda sõidutamiselt tagasi jõuan. Või nüüd isegi juba siis, kui alles lähen. 

Nii ma siis leiangi iga päev ikka hetke, et seda hetke nautida. 

Talvine päikesetõus aga tähendab, et on külm. See tähendab, et kõik tahab külmuda. Viimased nädalad ongi põhiline mõtlemisteema, et kas auto läheb käima ning kas vett hommikul ikka kraanist tuleb. Ja kui ühega midagi juhtub, siis kuidas seda lahendada ja kellele ma helistan. Ja kui kõik toimib, siis on see suur töövõit. 

Eile otsustasingi, et kui tänase öö ka hakkama saan, siis olen enda üle uhke. Saan ühe linnukese hakkamasaamise kohta taas kirja panna. Ei tea, kas peaks ... aga no edukas tunne on ikkagi.Tegelikult rõõmustasin juba eelmise nädala lõppedes. Aga siis ilmus tänaseks ööks ilmateatesse -28 kraadi ja ma hakkasin jälle muretsema.

Pole saladus, et eks olen mõnikord varemgi siin talvel niiviisi üksi mõtlema ja muretsema pidanud. Nüüd aga on ka otsustamise koht, et kas tahan siin nii edasi elada või mitte. Et kuidas asju jagada ja kuidas jätkata. 

Nii mõtlesingi täna küsida, et naised, kes suurema osa ajast lapsi ise kasvatavad, kas olete valinud majas või korteris elamise? Kes majas, siis kuidas olete lahendanud kõik talvega seonduvad mured (talverõõmud)? Või ongi nii, et pigem oleks targem 5 lapsega elada korteris ning nad vaid nädalavahetuseks majja saata? 

Lisaks pean siis nüüd lõpuks tõestama hakkama, et suudan lapsi kasvatada. See tähendab mõtlemist, et kas mu kirjastusest piisab või mitmel töökohal veel peaks käima hakkama?  Ja kui ma teistel töökohtadel hakkan töötama, mis siis järgmistest raamatutest saab?

Kõigest hoolimata suutsin viimastel päevadel edasi kirjutada ühte uut noortekat, mida kirjutame koos teise kirjanikuga (täpsem info varsti-varsti!). Alles ilmus ju romantiline lühiromaan "Jõulud parima sõbraga" ning lähiajal läheb trükikotta selle sarja uus lugu "Tuhast tõustes". Kaks varianti - kas pingeolukorras töötamine sobib mulle? Või pole lihtsalt pinged veel nii kõrgel, et ma ei suudaks loominguline olla? Eks varsti selgub. 

Viimased nädalad on minu jaoks taas olnud mõistmise koht, kuidas oma edukust hindame olukorrast tulenevalt ikka väga erinevalt. Tänasel päeval olen õnnelik lihtsalt selle üle, et majas on vesi ja auto läks hommikul käima ning mõned raamatute tellimused tulid ka. Nii mõtleme isegi välja, kuidas varsti uued puud tellida, sest talverõõmud kahandasid eelmiste nädalatega varud miinimumini. 

Edukuse mõõdupuu sõltub ilmselgelt sellest, mis on ülesanded, millega pead hakkama saama. 

No ja see, mis ülesanded meil on, oleneb ikka enda valikutest. 

Ainult et, kui sa ei tea, mida valima peaks? Sellega me siin igatahes praegu tegelemegi, et valime, mis ülesandeid keegi täita tahab ja mille järgi tulevikus oma edukust mõõta tahab. Kas ma tahan külmuvate torude pärast muretseda? Või sellepärast, kas lapsed saavad korteris trompetit harjutada ning kuidas klaver ja koer korterisse mahuvad?

Valikud ...

Üks päev jälle edasi liigutud. 

Eks näis, mille järgi homme oma edukust mõõdan. 

Täna aga saab taas mõnusat päikesepaistet nautida! 

Imeline!

 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com