Kust ma seda kulda sain ja kuidas läheb eriolukorrast taastumine?

Praegu on taas pohmakas. Ikka suurem kohe. Arvasin, et eriolukorras saime distantsõppega suht normaalselt hakkama,  aga nädalavahetusel tunnistusi lugedes oli ikka kirjas, et ühel lapsel hilinesid pidevalt tööd ja teine ei andnud piisavalt tagasisidet ja...

... ja see kõik ei loe enam midagi...

Oo, see on nii hea tunne. Nii hea, et ei saagi kohe praegu aru, kuidas ennast tunnen.

Nii ma siis eile jalutasin mööda õuet ringi ja vaatasin, et kust ma seda kulda nii palju sain. Jaa, ma tean, kust lapsed tulevad, aga et just sellised lapsed minu juurde tulid. No ja  üle mitme kuu tunnen, et mu armastavasse pilku ei hiili muret ühegi tegemata töö või saatmata vastuse pärast. E-kooli ikooni olen mõned korrad ikka telefoni ekraanil vaadanud, aga olen suutnud sellest viisakalt mööda vaadata.

Tunnistused said ka loetud. Kuna mul käib nüüd tüdruk ka koolis, siis tuli ära ka kiituskiri õppetöö eest.

Kas seda saavad ainult tüdrukud? Ei.

Kindlasti mitte. Aga usun, et poisse on vaja enamasti kuidagi teisiti õpetada. Ja saladus pole see, et meie keskmises koolis on poistel kindlasti raskem nõuetele vastata kui tüdrukutel. Ja nii tulebki kodus rohkem tööd teha, et poiste enesehinnang ja töötahe säiliksid, hoolimata sellest, millise hinnangu nad koolis saavad.

Ühe pere laste puhul on keeruline see, et igaühel ju oma õpetajad, kes hindavad eri kriteeriumite järgi. Mis tähendab, et laps, kes pidi kodus kõige rohkem vaeva nägema, sai kõige halvema tunnistuse. See, kes peaaegu üldse ei õppinud, aga peaagu parima. Õnneks aga andsid lapsed tunnistused kõik hunnikus kõik minu kätte ja ütlesid, et võid hoiule panna. Nad teavad, et mul on selline kaust, mille vahel kõik tunnistused ja diplomid on, et kui kunagi kusagil peaks vaja minema.

Nii et sellest peresisesest võrdlesmisest pääsesime. Püüan lihtsalt lastele õpetada, et hinne tähendab seda, kuidas sa sel hetkel esitatud kriteeriumite järgi selle ülesande suutsid ära teha. See ei ole sina! No ja võrdlemist püüame üldse teha nii vähe kui võimalik.

Tunnengi nüüd, et saan taas mõelda, kuidas ja kuhu lapsed peaksid arenema, mis nende mõtlemist ja kogemusi arendab. Kindlasti tuleb taas meil seinale ühine lugemisuss või mingi muu viis loetud raamatutest ülevaate andmiseks. Lõpuks mahuvad ajaplaani taas rohkemad loodusretked. Lapsed saavad rohkem osaleda aiatöödes ja loomade eest hoolitsemises.

Igast otsast on meil suvi!

Kui eelmistel aastatel on tundunud, et kevadkontserdid, konkursid, arvestused jms on pingelised, siis ausalt- see kevad oli selle kõige kõrval hullumaja. Ilmselt minu jaoks oli kõige raskem see, et tundsin unistamisi, hilinemisi jms enda tegemata tööna ka. Ma olen suht hea ajajuht (ehk suudan oma töid planeerida ja ennast juhtida!), kuid mul oli keeruline kõiges järge hoida. Kuidas peaksid seda oskama lapsed, kes pole üle 20 aasta ajajuhtimist õppinud ja harjutanud? Eks ma järjest õpetasin ja õpetan ka edaspidi lastele oskusi, mis endalgi on, aga märtsikuuks me polnud veel valmis, et kodu see laviin hooga vastu võtta.

Kordan, et mu lastel on väga palju toetavaid õpetajaid. On ka mittemõistlikke, kuid... eks siis peab nii olema.

Tean, et mu sõnad kõlavad mõnelegi hariduse suhtes hoolimatult, kuid kes mind vähegi teavad, mõistavad, et tegelikult on hoopis vastupidi. Ma tõesti hoolin sellest, et lapsed saaksid nooremas eas kaasa teadmised, millega elus hakkama saada. Minu jaoks ei ole oluline, et see kasvamise protsess ilus välja näeks, vaid tulemus.

Lähinädalatel saab selgemaks, kuidas mitmegi mu lapse õppetöö sügisest jätkub. Praegu aga me sellele ei mõtle, vaid... hingame rahulikult sisse ja välja. Lootust on, et nüüd kirjutan ka siin blogis rohkem, sest ilmselt on varsti, millest kirjutada.

Mathias aga näitab siin, milline näeb välja metsik igavus, kui sa oma aja ja puuhalgude ja haamriga kohte mitttttte midagi ette ei oska võtta:

Mõnusat suve meile kõigile!

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com