Hakka päevikut pidama ja saad elu selgeks!

Viimastel päevadel olen jällegi hakanud oma mõtteid üles kirjutama. Päevikusse! Tunnistan, vanamoodsat paberil kaustikut ma enam ei tunne. Juba ammustel aegadel käis mu mõte nii palju kiiremini kui käsi jõudis kirjutada, nii et see ajas mind ennast ka närvi. Kui üks lause sai kirjutatud, siis oli kolm järgmist juba unustatud. Ojaaa, mäluga on mul alati suuri probleeme olnud- nagu avatud uste päev- tulevad ja lähevad! Ainult kõige olulisem jääb pidama! Nii ongi päevik samuti juba ammu arvutis.

Esimesed algelised päeviku pidamise katsetused tegin juba umbes 5.klassis. Ehk siis midagi olen aegajalt üles kirjutanud umbes 24 aasta jooksul (appi, kui hirmus number!!!).

Kirjanikuna on see minu jaoks väga oluline materjal. Kuigi suurem osa minu raamatutest ei käistle otseselt minu elu, siis enamus kirjeldatud emotsioone olen ikka läbi elanud. See tähendab, et kui mingit väga emotsionaalset kohta raamatus kirjutan, siis on mul enda mälestustes ja päevikutes tihtilugu olemas koht, kust eelnevalt lugeda juhtumitest, mis minus taas vajaliku emotsiooni esile kutsuvad.

Lugejad on kinnitanud, et minu raamatuid lugedes tunnetavad nad emotsioone. See ongi minu trikk- kui kirjutan, siis tunnen seda, mida kirjutan. Ehk siis eelnevalt tekitan endale emotsiooni, mida kirjutada.

Ning kui ise oma raamatuid üle loen, siis tunnen taas seda emotsiooni. Ei, see pole alati lihtne... aga nii on.

Kõik, kes on päevikut pidanud teavad, et enamasti tuleb mõtete ülesmärkimine meelde rasketel aegadel. Kirjutamine aitab mõtted selgeks mõelda. Paberil-arvutis oma mõtteid üle lugedes saad neist hoopis paremini aru, kui peas edasi-tagasi veeretades. Nii usun, et minul on rasketest aegadest tihti aidanud üle saada just kirjutamine.

Leidub inimesi, kes arvavad, et olen oma elu suuresti raamatutesse pannud. Seda on alati nii naljakas kuulda, sest ma tahan näha seda inimest, kes tunneb mu elu nii hästi, et öelda, et see on raamatus? Üks hästi vahva sõber ütles mulle just mõnda aega tagasi, et mida rohkem ma avalikult kirjutan, seda vähem ta mu reaalsest elust teab. Kuni kohtumiseni. Ja nii ongi- ma ei tea inimest, kes saaks pärast mu raamatu lugemist öelda, kui palju selles oli minu reaalset elu ja kui palju mitte. Aga seda naljakam on jätkuvalt, et leidub kommenteerijaid, kes seda teha suudavad... enda arvates.

Tänase päeva päevikupidamise soovitus on aga see:
hakka kirjutama headest asjadest! 

Seda, et ma mõtteid üles kirjutada soovitan, saite ehk juba eelpool kirjutatust aru. Ja see ei tähenda avaliku blogi pidamist. See ei ole ikka päris kõige väljaütlemise koht. Päeviku all mõtlen kirjutist, mida piirideta endale kirjutada saad.

Klassikalise muredest kirjutamise asemel aga õppisin mina suht hiljuti headest asjadest kirjutama. Sellest, mis mulle rõõmu teeb, mille üle õnnelik olen, mis hästi läks. Ennast kiitma edusammude eest.

Küsimus ei ole selles, et ennast peaks kiitma, sest teised ei märka häid asju ja kordaminekuid. Asi on selles, et meie väärtused on erinevad. Näiteks kui mõned aastad ühe kooli lõpetasin, siis ütles üks inimene, et: "Sulle pole õnne vaja soovida, sest sinu puhul ei nõudnud see mingit pingutust!" Või kui saan mõne uue raamatu valmis, siis lugemist mittesoosivad inimesed "tunnustavad": "Noh, sinu jaoks polnud see midagi!"

Ja kui sellised märkused on ka mõnikord mõeldud kiitusena inimese üldise hakkamasaamise kohta, siis pigem töötavad need solvanguna.

Mida ma nende näidetega öelda tahan ongi, et ise ennast kiita on oluline, sest sa kiidad ennast asjade eest, mis on olulised! Tood endas esile need küljed ja teod, mille jaoks oled vaeva näinud. Ja samas kui võõraste eest oma nõrkusi varjame, siis enda puhul on oluline nõrkustest teadlik olla ja neid ka arendada. Nii saad ennast kiita nõrkuste tugevdamise eest kartmata, et keegi järgmisel hetkel su nõrkust sinu vastu kasutab.

Tänasel päeval kirjutasin mina oma päevikusse igatahes hunniku helgeid mõtteid, sest eelmise nädala lõpus tuli välja mu uus raamat, tänases hommikujaheduses niitsin kiiresti oma töötoa akna alt muru ja nüüd on nii ilus, eile öösel tegin ära hunniku sigimis-sagimis-töid, mis lubavad nüüd suuremate kirjutiste kallale asuda.

Nii et elu on ilus! Ja kui pidevalt paberil enda peale mõelda, siis see püsibki ilus!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com