Mina jõudsin viimaste päevade jooksul suurte füüsiliste ümberkorraldusteni. Eks ma jupi kaupa panen oma elus asju paika iga päev, aga nüüd tõstsin lõpuks ka töötoa füüsiliselt ümber. See tähendab, et liigutasin mõne tunni jooksul umbes 60 kasti raamatuid ühtseks seinaks. Siiani olid nad mitmes eri kohas. Ilmselt saan mõne nädala pärast vähemalt osad neist uuesti ära kolida, sest kui lastetoa remont saab valmis, siis hakkab kaminata kaminatoas osaliselt kirjastuse ladu ning osaliselt Mathiase õppimse tuba olema.
Praegu aga teadsin, et mul on töötoas raske tööd teha. Olen pidevalt ikka raamatukaste ümber paigutanud ja süstematiseerinud. Pidevalt käib ju ka müük ja raamatud lähevad oma uute omanike juurde. Aga sellegi poolest oli mu toas kaste, mis olid seal juba mitu aastat seisnud. Nii saigi ümberkorralduse põhimõtteks, et esimestest saavad viimased ja vastupidi. Ehk et nüüd on raamatukastide seinas kõige all kastid, mis enne olid peal. Jaaa, see ong mu ülim süstematiseerimise valem.
Keskkütte ahju tegin koristamise käigus jooksvalt tuld. Ei, ei saanud ühtegi tünni termomeetri näitu kõrgemaks. Järelikult ikka polnud piisavalt materjali põletada.
Jaaa... mu toas on ikka veel mitu kasti, millele pean julmalt otsa vaatama. No ma ju ikka arvan, et äkki ühel päeval hakkan veel personalitööga tegelema või lähen religiooniõpetuse õpetajaks ja siis on vaja kõiki materjale, mis ma kogunud olen. Ilmselt tuleb aga need asjad siiski ära visata (ja siis nagunii saan ühel või teisel teemal tööpakkumise. Kindlasti!).
Julma pilguga julgesin ringi vaadata oma raamaturiiulis. Nii sündis kaust: MÜÜK: Heli tuulutab kappe ja riiuleid! Selles on siis pildid kõige kohta, mida oma kappidest ja riiulitest leian sellist, mis mind enam ei teeni, kuid kellelegi ehk veel vajalik on. Praegu on seal ainult raamatud, sest ma pole kaugemale oma sorteerimisega jõudnud. Ja juba selle valiku tegemise järel on mõnusam ja kergem tunne.
Praegu on valida veel näiteks sellised raamatud:
Tunnistan, et sellise kasutatud asjade müügiga pole ma siiani väga tegelenud. Nii olid minu jaoks mõnusaks üllatuseks kõik need kirjad, milles pooled mu pakutud raamatud täna juba kas ära osteti või broneeriti. Kasutatud asjad on mõnikord minu juurde jäänud liiga kauaks seetõttu, et mõnda asja päris tasuta ära anda ei tahaks, kuid müügiga ei viitsi tegeleda. Tänane päev oli minu jaoks väga meeldiv kogemus. Nüüd siis tuuseldan järjest ka muud osad oma kodust läbi ja täiendan MÜÜGI albumit jooksvalt. Müüdud asjade pildid võtan järjest maha, nii et täna müüdud raamatuid te sealt juba enam ei leiagi. Albumi jagamise eest juba ette tänud!
Milline on sinu kogemus enda kasutatud asjade müügiga? Kus on seda kõige parem teha? Või viid-annad kõik tasuta ära? Või hoiad alles? Jagage oma kogemusi.
Aitäh!
***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.
Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar