Surma pole olemas!

Olin kindel, et ma seda teemat praegu blogis ei puuduta, aga kuna viimastel päevadel jõuavad minuni korduvad küsimused, siis räägin ikka ära. Äkki on kusagil veel inimesi, kes saavad valesti aru, kuid ei tule küsima.

Ehk siis eelmise nädala lõpus lahkunu on Herlendi isa, minu laste vanaisa. Ei ole vend, ega mõni muu sugulane, keda mulle on pakutud. Segadus on arusaadav ja ma olen tänulik inimestele, kes otse küsisid. Enamasti sellises olukorras ei julgeta ühendust võtta ja arutletakse omas nurgas üksinda võimalike variantide üle. Loetakse Pärnu Postimehe kuulutusi ja ollakse edasi segaduses.

Kuigi me ei enda, ega laagrilastele seda ei rääkinud, siis tõesti juhtus see laagri ajal. Ehk 20nda varahommikul. Nii et Herlendi poolt laagrilastele lubatud tegevused jäid just sel põhjusel ära. Meie Kaspuga aga oleme ilmselt neil teemadel rohkem karastunud, nii et vedasime laagri kaks päeva võiduka lõpuni nii, et ilmselt keegi ei saanudki aru, et midagi juhtunud oleks.

Eks tõsi ole, et iga lahkunud tuletab meile meelde kõiki meie endi lahkunuid, seega eks juhtunu puudutas meid mõlemat lähedalt... Nüüdseks on iga surm meie jaoks ju "järgmine"!

Mul on olnud läbi aastate palju-palju võimalust surma üle mõtiskleda. Kindlasti arvavad paljud, et ma olen sel teemal julm ja südametu ... aga teisalt- võtke ise ka sama palju aega ja mõelge neile teemadele ja siis saate minust aru. Ma tegin isegi magistritöö hinge surmajärgsest rännakust varakristlike teoste järgi.

Inimesed teevad alati suured silmad kui ütlen, et ma olen alati valmis, et minu lapsed võivad iga hetk surra. Tean, et nad on mu külalised... või olen mina nende oma ... igatahes oleme siin maailmas selleks, et teineteiselt õppida ja koos maailma paremaks teha. See, kellel on kõik selge, või kes enam ei suuda või ei taha õppida, see lahkub. Mõnikord lahkuvad aga ka need, kel endal oleks veel küll õppida, kuid kelle lahkumine peaks midagi teistele õpetama.

Nii olengi mina saanud korduvalt võimaluse oma kallite inimeste surmadest õppida. Nii on mul hästi meeles, kuidas inimesed, keda tolleaegsed lahkumised ei puudutanud, hoidsid minust eemale kui pidalitõbisest. Kui oma lastega pärast laagrit ja pärast juhtunust rääkimist lahkunu koju sõitsime, siis hakkas Herlend neile õpetama, kuidas kaastunnet avaldada. Mina lõpetasin selle ära ja ütlesin: "Lihtsalt kallistage!"

Mis mõtet on sümboolseid sõnu ritta seada? Mida need annavad?
Jah, mõnikord on kallistusest loobumine parem. Siis, kui kallistaja on negatiivne, parastav, halvustav inimene, kes oma halba energiat jagab. Aga kui tegemist on teineteisest hoolivate inimestega, siis ei pea tõesti mingeid mittemidagiütlevaid sõnu ritta seadma.

Minu lapsed lähevad laupäeval matuste asemel aga sõbra sünnipäevale. Neile las jääb mälestus ja teadmine elusast inimesest. Jah, ma olen seda meelt, et lastel peab olema õigus ja võimalus matustel osaleda, kui lahkub inimene, keda nad igapäevaselt näevad. Sel juhul on nagu noaga lõigatud, et inimene on, ja siis teda järsku pole. Siis on vaja matust kui ülemineku rituaali. Aga kui kohtumised on olnud harvad, siis ei muutu laste igapäevases elus otseselt midagi ning matused oleks neile iseenesest hoopis šokk.

Mu vanim laps on 8 ja noorim 3. See tähendab, et peale kõige muu tajuvad nemad maailma teisiti. Nemad teavad rohkem sellest, mis meid ümbritseb peale selle maailma, mida me näeme ja käega katsume. Lapsed teavad paremini, et surma ei ole olemas. On muundumine. Ükskõik, mis hingega pärast surma juhtub - kas ta läheb taevasse või sünnib uuesti- tegemist on energiate muundumisega.

Kuna meie noorim laps paaril õhtul järjest rääkis meile asju, mida vaid vanaisa oskas öelda, siis on mul lootust, et ehk hakatakse mind ka nüüd rohkem uskuma. Suuremad lapsed ärkasid eilsest ööst suht sarnaste unenägudega vanaisast. Viimasel ajal olen lõpuks õppinud, et ma ei pea oma arusaamisi ja kingitusi jagama sinna, kus neid pole vaja. Minu lapsed on kindlasti üks osa suurimast kingitusest, mis mul siin maa peal on. Minu enda jaoks ja ümbritsevate jaoks. Ma ei jaga neid sinna, kuhu pole vaja. Kui mind ei usuta, siis pole mul vaja oma uskumusi peale suruda.

Olen õppinud, et pean olema see, kes ma olen (ja kogu aeg pingutama, et sellest üha paremat pilti saada ja oma võimeid ja andeid parimalt ära kasutada). Samas pean laskma teistel olla nemad ise. Kui inimesed ei taha piirata või vähendada surma enda ümber, siis ei ole minu asi sekkuda. Igale inimesele saab öelda seda, milleks ta valmis on. Igaüks ju teab, kuidas vanemate inimeste targutamine noorena närvi ajab ... aga kui aeg on käes, siis mõistame, kui targad nende õpetused olid. Ehk et ükski tarkus ei kõla tarkusena, kui see liiga vara kätte saadakse.

Alles hiljuti avastasin, et mul on uus supervõime- ma aitan vaid siis, kui küsitakse (eluohtlikud olukorrad väljaarvatud!).  Ma ei pea appi tõttama kõikjal, kus suudaksin midagi ära teha. Teel pidevalt peatusi tehes on suurem tõenäosus, et ma ei jõua kunagi kohale sinna, kuhu pean ...

Viimaste päevade kogemuse najal kuulutasin hoopis välja uue lastelaagri, milles räägime sellest, kuidas ja millise pildi me endast FBs ja muudes sotsiaalmeedia kanalites jätame ning kuidas nutimaailmas ellu jääda. Just sellepärast, et kui ma nägin laagris nende laste nägusid... ja olen neid näinud ju üle kümne laagriaasta ... siis nemad tahavad teada, mis mul öelda on (ojaaa... mõningate eranditega!). Ja mu enda lastele sobis väga, kui meil nii palju vahvaid külalisi oli. Sellepärast teemegi juba augustis seda uuesti.

Nagu ütlesin, olen iga päev valmis selleks, et see on mu viimane võimalus olla koos oma lastega. Loomulikult võiksin valmis olla ka kõigi teiste kallite inimeste puhul, aga kahjuks kõigile korraga ei jõua tõesti keskenduda. Laste puhul aga ma tõesti mõtlen sellele. Aga see pole selline leinav kurvameelsus. Vastupidi- see tähendab, et ma võtan neist päevadest maksimumi! Ma teen täna neid asju, mida tahaksin teha. Mitte ei mõtle, et: "ükskord, kui on rohkem aega..." Kust see rohkem aega peaks tulema?

Näiteks oleme kaks päeva järjest rannas käinud. Kuna Herlend tegeleb matusteks ettevalmistumisega, siis mul polnud lapsi kuhugi mujale panna, tööd nagunii teha ei saanud, siis pigem tegime koos midagi sellist, mis meile meeldis:

 Jaaa... sirasärava päikese käes on raske näha, kes pildile jäävad. Aga no emotsioon ju jäi küll.

Kuna ükski mu autodest ei sõida ja uut autot veel pole, siis jäätist sõime mõnusalt poe parklas:

Täpselt nii sorakil ja päris me pärast mitmetunnist vees solberdamist olimegi. Kõik negatiivse uhtusime endast välja. Õhtul vajusid voodisse õnnelikult väsinud lapsed... ja mõne aja pärast kingin ka mina endale mõnusa öötäie und.

Seega meil on lastega sel nädalal järelikult puhkus. Pärast eelmise nädala laagerdamist oleme selle ilmselt välja teeninud. Laagri ajal korraldasin ära romantika sarja neljanda raamatu "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks" trükkimise, nii et sellega on ka nii, et pean lihtsalt ootama. Pidi valmima järgmiseks nädalavahetuseks.

Seejärel jääb meil vaid oodata ja loota, et kõik muudkui seda ja ka eelmisi raamatuid ostavad ... ja siis saame jälle lastega puhata ja mängida ning jäätist süüa ... ja ehk juba omas autos (talv ju tuleb ning parkla äärekivil on talvel üsna kehv jäätist süüa)!

Täna lugesin FBst ühte postitust, mis tegi selgeks, et sel aastal pean jõudma Viljandi folgile. Ostsin endale neljapäevaks pileti ära ja oligi tehtud. Nüüd veel pean lootma, et mõni auto mu sinna viib... Aga on lootust, et lapsed saavad esimese päris folgi kogemuse. Mathias on küll titena korra meiega sealt läbi jalutanud, aga see pole see... Iseasi, kui palju mina üksi koos nelja põnniga folkida saan. Aga ongi uus aeg, miski pole endist viisi, kõik on veel parem kui varem. Tuleb lihtsalt uues olukorras hakkama saama õppida.

Täna teretas mind Maksimarketis üks proua, kes ütles, et loeb mu blogi. Ma oskasin selle peale vaid naeratada ja midagi ebamäärast mühatada. Ausalt, mind siiani hämmastab, kui niiviisi rääkima tullakse. See on lihtsalt nii armas. Sest kui te siin ei loeks, siis poleks mul ju mõtet kirjutada. Aga mul on oskus oma mõtteid jagada, seega nii ma ka teen. Kasutan oma oskust, mis mulle on antud ja loodan, et muudan sellega mõnegi inimese jaoks maailma kuidagi selgemaks kohaks.

Pika postituse lõpuks tahan öelda, et mõtle sina ka, kellega täna tahaksid koos aega veeta ja tee seda! 
Mõtle, mida sa saad oma elus ära teha ja tee seda. 
Ole parem, kui olid eile! 
Kui sina ennast õnnelikumaks ja paremaks teed (päriselt ENNAST paremaks, mitte ei osta endale naabrist paremat autot, et naabrist parem olla!), siis ongi maailm ilusam paik! Loe mu uut raamatut ka ("Naine, kes ei nuta, saab rikkaks") ja saad aru, mida ma sellega mõtlen! 
Hoolitse enda eest ja siis suudad ka teistele armastust ja õnne jagada. 
Anna seda, mida tahaksid saada. 
Anna enne, mitte ära anna siis, kui oled ise enne saanud. 
Jaga seda, mis sul on ja saad vastu seda, mida sul pole. 
Kõigil ei pea kõike olema, oskus on jagamises ja hoolimises.

Nii ongi!

Ilusat olemist!

p.s. sa ei pea uskuma mitte midagi, mida ma siin kirjutan! Seega pole ka mõtet seda kritiseerida, ega halvustada. Kõik head mõttet on aga väga oodatud! 

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com