Alles hiljuti oli teema, Kas emaks saab sünnitades või abielludes? Sel ajal liikus FBs ka superema bingo (sellel võis mingi teine nimetus olla). Seal olid siis teemad, mida enamus emasid teevad, aga keegi ei tunnista, sest PÄRIS emad ju nii ei tee. Üheks punktiks oli, et "sa oled kõik lapsed koolis ja lasteaias tehtud kunstitööd ära visanud!".
Ojaaa... mina olen üks nendest emadest! Jah, esimese lapsega hoidsin eriti ta esimestel lasteaia-aastatel kõik pildid alles. Ta oli 1,5-aastane, kui hakkas lasteaias käima, seega... ilusti öeldes- maalinäitusele neid töid panna ei saaks. Aga no laps ju oli oma hoole ja armastuse neisse töödesse pannud. Korjasin kokku!
Mõne aja pärast tuli mul igal kevadel neli sellist pakki koju. Ma tean küll, et mu suuremad lapsed teevad juba päris ägedaid asju... aga kui sul on terve tuba neid töid täis, siis ... no kõike ei saa koguda! Ausalt, ma olen aastaid ilge kogumise fänn olnud, aga mingil hetkel tuli piir ette. Ja siis ma tõesti viskasin enamus seniseid töid ära.
Päriselt!
Taas on käes kevad ja neli pakki kunstitöid kodus! Tõesti, neis on väga vahvaid asju! Aga ikka seisin küsimuse ees- mida ma nende kõigiga teen? Niisama nurgas seistes saab neist ruttu prügi. Igaühelt vaid üks kusagile tuppa seinale valida?
Paar päeva mõtlemist ja lahendus olemas- teeme koduse näituse!
Meie magamistoas on üks nurk, kus on remont tegemata. Magamistuba oli üks esimene, mis sai remonditud, kuid sinna nurka pidi tulema sisseehitatud riidekapp. Seega jäi sein korda tegemata, sest küprok peaks peale minema.
Nüüd olen aga kindel, et meil peavad sügiseks saama valmis teise korruse magamistoad ja katus vahetatud, seega siia enam magamistuba ei jää. See tähendab, et riidekappi ka ei tule. Seega ma ei teagi, mis sellest nurgast saab.
Praegu sai aga nii, et laste kunstitööd leidsid endale õige koha:
Meil on kõikjal palk- või laudsein, seega mujale majas väga "nätsuga" pilte ei taha panna. Külmkapile ka lõputult ei mahu. Siia seinale said aga kõik pildid, mida lapsed üles tahtsid panna.
Täiesti uskumatu, kuidas selline väike tegu muudab ruumi nii ägedaks ja olemise mitu korda helgemaks. Tegelikult arusaadab- lapsed on ju õpetajate juhendamisel neisse töödesse aasta jooksul nii palju positiivsust pannud, et see jaguneb nüüd mööda tuba laiali. Väga vahva!
Oleks te veel laste nägusid näinud! Nad olid nii õnnelikud.
Aitäh, armsad lapsed ja teie õpetajad nende mõnusate kunstitööde eest!
*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar