Mitu raha paneb naise sünnitama ja kuidas peaks ilusti surema?

Esmaspäeval lähen taas Tallinna TVsse. Seekord teemaks, et kas suurenenud lastetoetused aitavad kaasa, et peredesse sünniks rohkem lapsi. (Saade on eetris esmaspäeva, 13.veebruari õhtul) Täna jäi veel ette artikkel Soomlaste ettepanekud: kuidas panna naised sünnitama?  Noh, läks juba neid teemasid lugedes hari punaseks ja tahaks muudkui arvamust avaldama hakata? Kommentaarides on kõik arvamused teretulnud.

See on muidugi vahva küsimus. Võib vaielda ja vinguda, et meil on võrdõiguslikkus, aga eks sünnitamine on ja ilmselt ka jääb ikka naiste teemaks. Seega isegi kui see küsimuse püstitus ajab kohe karvad kogu kehal turri, siis ega SEDA küsimust ei saagi teisiti küsida. Sünnitavad vaid naised. Kui eesmärk on SÜNNITAMINE kui tegevus, siis tuleb jah nii küsida.

Aga kas eesmärk ei peaks olema täisväärtuslike inimeste kasvatamine? Seega oleks küsimus hoopis teine: kuidas toetada perekondi suurema hulga täisväärtuslike INIMESTE kasvatamisel? Või on veel mõni õigem küsimus?

Lastest ja rahast olen korra juba kirjutanud siin: Meil on liiga palju lapsi. Jään selles artiklis kirjutatud seisukohtade juurde:

"Kui me ei soovi ega suuda panustada lastesõbraliku ühiskonna loomisesse, siis on ju pigem tervitatav, kui naised ei sünnita lapsi, kes endaga vaid lahendamist vajavaid probleeme kaasa toovad. Soovides rahvastikku rohkemate laste sündimise abil kasvatada, peame aga tegema otsuseid, mis muudavad elu lastesõbralikumaks ja pakuvad lapsevanematele kindlustunnet ka muul moel kui vaid 18 sissemaksega pangakontole."

Detsembrikuus avaldasin raamatu "Jõuluks koju" (sarja "Mõni õhtu romantikat" 1.raamat), mille peategelane Anne-Mari lahkus teda petnud mehe juurest koos lastega ning loobus ka kogu mehe rahalisest abist. Ikka selleks, et mehega katkestada kõik rahalised ja emotsionaalsed sidemed. Sellise asjade käigu kohta sain väga palju kriitikat, et kuidas ma lasin raamatu tegelasel lastega niiviisi käituda. Rohkem oli kriitikat selle kohta, et miks naine loobus mehe rahast, kui selle kohta, et miks mees naisest ja lastest ei hoolinud.

Soomlaste ettepanekud: kuidas panna naised sünnitama keskenduvad samuti sellele, kuidas lapsed siia ilma saavad. Aga mis edasi? Kuidas need lapsed elavad?

Kuidas teha nii, et neil lastel ka hea oleks? Ja täiskasvanutel?

Probleemi on võimalik lahendada, kui seda on võimalik sõnastada. Kas meie probleem on vähe inimesi või see, millised inimesed on ja kuidas elavad? Mäletan, kuidas suht hiljuti löödi verbaalselt taas risti üks naine, kes ütles välja, et ta ei soovi lapsi. Põhjenduseks tõi oma pere ajaloo ning selle, et ei soovi edasi kanda teatud asju, mis ta perekonnas läbi aegade on olnud. Kas mõistlik on selle naise otsus või kõigi nende kritiseerijate hinnang, kuidas ikka peab riigi peale mõtlema?

Paari nädala pärast ilmub mu uus raamat "Mu koju tood sa" (sarja "Mõni õhtu romantikat" 2.raamat), mille üks teema on koduvägivald, mida keegi ei mõista ja need kes näevad, ei oska midagi teha. Kui palju on meie ümber emotsionaalselt haigeid inimesi, keda keegi meist ei oska aidata? Igapäevaselt tänaval me ei näe selliseid asju.

Enne jõule teatasid kaks kirikuõpetajat ühe mu postituse all, et näe, suitsiidikuu algas. Algul ei saanud ma sellest aru. Nad selgitasid: enne jõule ja jaanipäeva on kõige rohkem suitsiide ja igasuguseid koduvägivalla juhtumeid. Nii et rõõmsad pühad on paljudele peredele kõige õudsam aeg aastas. Kindlasti on selles oluline roll alkoholil, mis igapäevaseid muresid võimendab.

Minu arvates on seega sünnituste hulgast olulisem küsimus meie inimeste vaimne tervis. See, kui õnnelikud meie inimesed oskavad olla. Ja see on seotud adekvaatse enesetunnetuse ja empaatiavõimega. Kas rahalise sünnituste arvu kasvatamise asemel saaksime hoopis suurendada õnnelikult elatud aastate arvu?

Näiteks minu vanim laps on nüüd 8-aastane. Tema elust umbes 4 aasta jooksul on meie lähisugulaste seas alati olnud keegi, kes on vähki suremas või seda raskekujuliselt põdemas. Lähisugulaste alla loen inimesed, kes käivad laste kõigil sünnipäevadel.... või vähemalt peaks käima... aga aegajalt jonnimise mõttes ka ei käi. Kui ma oleks oma elu iga kord seisma jätnud, kui keegi lähiringist vähki jääb, siis oleks mu vanima lapse pool elust seisnud, Joosepi elust 2/3, Maria terve elu ning... Christian pole veel nii kaua elanudki, kui palju meie lähisugulased vähki suremas on olnud.

Nii palju kui ma praegu tean, siis enam ei ole vähihaigete perekondade tasuta nõustamist. Parandage mind, kui ma eksin. See probleem tabab ootamatult inimesi, kes pole selleks valmis. Nad pole emotsionaalselt tugevad, et sellise teemaga hakkama saada. Ennast kaotuseks ette valmistada, tegemata asju teha ning samas ka tulevikuks ette valmistada. Ma olen nüüdseks pea 20 aastat teadlikult enesearenguga tegelenud, kuid siiamaani isegi võõrastel matustel käies nutan alati lohutamatult, sest mulle tulevad jätkuvalt meelde kõik minu enda kaotatud kallid. Nii et kuigi ma pean ennast emotsionaalselt suht stabiilseks inimeseks, võtan lähedaste leinamine aastaid aega.

Ja kui sul on kodus väikesed lapsed, pead samal ajal nende lapsepõlve ikka edasi kujundama.  Ei saa öelda, et oota, kuni haige inimene kas terveks saab või sureb. Lapse jaoks on see tema ainus lapsepõlv. Nagu ütlesin- kui 8-aastase lapse elust pool aega on keegi suremas olnud, siis iga kord elu seisma pannes oleks laps lapsepõlveta varsti pensioniealine.

Tegelen praegu Halinga valda perekeskuse loomisega. Üks suur motivatsioon ongi toetada lapsevanemaid nende tähtsas rollis. Sünnitada võib igaüks. Emaks ja isaks võib saada ka kogemata. Aga selleks, et ema ja isana oma rolli edukalt täita ning terviklikke lapsi kasvatada, peab inimene ise õnnelik ja eluterve mõtlemisega olema. See ei tule niisama! Seda peab õppima. Iseennast peab teadlikult harima nii enda emotsioonide kontrollimise, konfliktide lahendamise, läbirääkimise, kui lastekasvatuse erinevate osade kohta.

Mis Sina arvad- kui mitu raha peab naisele andma, et ta sünnitaks? Kas tähtis on sünnituste arv või see, mis neist lastest edasi saab? Kas peretoetuste jms rahaliste toetuste suurendamine on oluline? Millist abi oleks riigi poolt vaja, et perekonnad ennast turvalisemalt tunneksid? 

Vot sellised suht lootusetud mõtted said täna kirja...


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!