teisipäev, 16. august 2016

Anna andeks, aga see on Tähtajaline Elu

Viimased nädalad vastan muudkui küsimustele ja nii on aeg ka siin selgitada. Mul on tõesti hea meel, et teid nii palju on, kes muret tunnevad, aga samas tekitab see ka tunde, et peaksin nagu kuidagi parem olema.

Nii et ma vabandan väga, aga see on Tähtajaline Elu!

Kes veel aru ei saanud, siis ma vabandan uuesti:
andke andeks, head blogisõbrad, et ma viimasel ajal väga palju kirjutanud pole. Pikemat aega mu blogi või elu jälginud inimesed teavad, mida see tavaliselt tähendab: kas 1) keerulist aega eraelus või 2)raamatukirjutamist!

Praegu on käimas see teine. Ehk et kirjutan noorteromaani Tähtajaline Elu 2.osa. Jah, seda sama, mille aluseks on mu enda Ameerikas veedetud aasta. Ei ole otse elust maha kirjutatud, kuid eks enda ja sõprade tegemistest sain ikka ainest ka. Esimese osa kohta loe siit- Heli raamatud. Ja nüüd on juba mõtet esimest osa lugeda ka, kuna teine on tõesti varsti tulemas.

Ausalt- hakkab varsti valmis saama. Kui Christian poleks haige ja igasugu üritused ei läheneks ja meie raamatute müügitööd (minu, Kati ja Karina raamatuid saad vaadata ja osta siit!!!) ei oleks, siis läheks umbes 5 täispikka tööpäeva veel. Aga nüüd... natuke kauem.

Seega lahkun nüüd siit, aga et teil väga igav ei hakkaks, jätan lugemiseks ühe lõigu uuest raamatust. Tegevus toimub New Jerseys.

Ja kes veel tahab mulle rääkida, et tahaks küll mu raamatuid lugeda, aga aega pole, siis... pane nüüd arvuti kinni, tee üks raamat lahti, loe kõigest 1-2 lehekülge... ja usu mind- aeg tuleb ise!


Tähtajaline Elu, 2.osa:

“Nüüd lähme sellega sõitma,” teatas Mike kavalalt naeratades ja ulatas mulle pileti. Vaatasin meie peade kohal ussina keerlevaid torusid, nendel liuglevat rongi röökivate inimestega ja olin tükk aega vait.
“See keeras inimesed pea alaspidi!” peaaegu röögatasin.
“Ainult korraks! Tegi ringi peale ja sõitis edasi,” naeris Mike. “Tule!”
Järgnesin mehele, ise jätkuvalt meie pea kohal tiirutavat atraktsiooni jälgides. Esimesed puhkuse päevad möödusid vaikselt, nii et ma jõudsin isegi igavust tundma hakata. Jalutasime palju ringi, õhtuti käisime rahvast täis pisikestes kohtades söömas, mis kahe väikese beebiga polnud üldse lõbus. Matthew samas oli nagu väike vanainimene ja käitus väga viisakalt. Ta polekski nagu viieaastane olnud. Mind võttis ta kiiresti omaks, kuid teiste täiskasvanutega oli kuidagi väga tagasihoidlik. Paaril korral käisin esimeste päevade jooksul ka rulluisutamas, aga kuna oli nii palav, siis aktiivseks spordiks polnud see just meeldivaim aeg ja koht.
Täna hommikul teatas aga Mary, et ta tahab, et me Mikega õhtul lõbustusparki läheksime. Mary ise on beebidega ja Mike ülesandeks on mu meelt lahutada. Ma küll ei saanud aru, kumb kumma meelt peaks lahutama, sest eelmistel päevadel oli Mike väga vaikne ja pigem morni olemisega. Ei olnud just kõige ahvatlevam väljavaade terve õhtu üksi tema mossitamist pealt vaadata.
Mike poja Matthew´ga saime kiirelt sõpradeks. Mary jutt paistis õige- oma isaga poisil erilist suhet ei olnud. Ta veetis pigem aega koos minu kui Mikega. Paaril korral nägin söögikohtades, kuidas Mike põrnitses minu ja Matthew kädistamist. Ma ei saanud sellest aru, sest mina oleks Mike asemel õnnelik olnud, kui keegi mu lapsega tegeleb. Kiiresti sain ka selle selgeks, et Mike on tõesti kuidagi kummaline ja hirmutav, nii et temast arusaamine polnud üldse mu eesmärk. Pigem pidin ta seltskonna lihtsal üle elama.
Nüüd aga tahtis ta mu ära tappa. Ma kardan niigi kõrgust, aga nüüd tahtis ta, et ma sõidaks karusselliga, mis käib mitu korda tiiru üle pea? Tohutust hirmust hoolimata järgnesin Mike´le nõiutult. Nägin, et mees mõistab mu hirmu ning tema näole tõi see vaid laia naeratuse. Hull, ausõna! Ma ei saanud arugi, kui juba sulgusid pehmendustega traksid mu ümber ja toolide rida nõksatas paigalt.
“Sa oled hull!” olid mu viimased sõnad, enne kui sõit hoo sisse said. Ma ei tea, kas mulle tundus või naeris Mike selle peale kõva häälega. Ausalt, see mees on hull. Ja tänu talle olin mina nüüd selle hullu masina peal.
Esimesest kurvist alates röökisin täie häälega. See sõit oli nii jube ja samas kuidagi erutav. See vist ongi adrenaliin. Tundsin, kuidas mu keha pingeliselt üle pea keerutamist ootab. Mis tunne see on? Kuidas on osa saada millestki täiesti ilmvõimatust? Hetkeks tikkus pähe arusaamine, et kui kümned, sajad, tuhanded inimesed enne mind on seda teinud, siis ei saa see ju nii ilmvõimatu olla. Ajasin selle mõtte kiiresti minema, sest minu jaoks oli jätkuvalt uskumatu, et ma midagi sellist teen.
Sõitsime äkiliselt keerates mööda usjaid torusid. Ma ei saanud enam aru, kas ma karjusin või mitte. Kõik tundus nii ebareaalne. Ja siis see juhtus- käisime ringi üle pea! Sõit läks edasi. Jälle- veel üks ring üle pea!
“Ma tegin seda! Ma sain hakkama!” tuigerdasin värisevatel jalgadel Mike kõrval. Kõrvus huugas. Hääl oli kähe. Ilmselt ma siis ikka karjusin.
“Jah, said küll hakkama,” naeratas Mike tunnustavalt. Jah, hoolimata oma värisevatest kätest, jalgadest, südamest ja kõigist muudest kehaosadest, nägi Mike silmis esimest korda sooja naeratust. Või olin ma sellest hullust karussellist hulluks läinud?
“Lähme veel!” kiskusin Mike´i käisest karusselli poole tagasi.
“Hull tüdruk,” naeris Mike, kuid tuli mulle järgi.
“Ausalt- see oli nii jube, et ma pean veel kontrollima, kas ma ikka kartsin piisavalt. Saad aru, mu käed ja jalad ja... no kõik-kõik-kõik väriseb nii õudsalt, et ma ei saa kõndida ja nii on kõige targem karussellil istuda, sest siis ma ei kuku vähemalt maha,” vadistasin järjest ühe hooga.
“Olgu-olgu, ma sain juba aru,” naeris Mike. “Hull eestlane oled!”
“Kas sa naerad mu üle?” teesklesin solvumist.
“Ei, seda ma ei julgeks,” naeris Mike. “Aga ma kuulen esimest korda, et keegi peab midagi hirmsat uuesti tegema lihtsalt selleks, et näha, kas oli piisavalt hirmus.”
“See ei ole minu süü, et sa selliseid inimesi pole enne näinud. Ja ega ülejäänud eestlased ka samasugused ei ole. Nii et ära tee minu põhjal erilisi järeldusi kõigi eestlaste kohta.”
“No aga teid pidavat ju hirmus vähe olema?”
“Jaa, kõigest üks miljon,” püüdsin kõlada sarkastiliselt.
“Meil Washingtonis on ka kõigest üle 650 000 inimese,” muigas Mike ühe suu poolega. Enne, kui ma midagi vastata jõudsin, oli aeg istuda toolile, mis tõotas mind elusalt hauda viia. Ma ju teadsin, kui jube see olema saab. Kui esimesel korral ma arvasin, et on jube, siis seekord ma teadsin täpselt.
“Ära seekord nii palju karju, siis ehk jääb mul kõrvakuulmine ka alles,” naljatas Mike. Mina aga hoidsin juba kramplikult oma toolist kinni, sest jube oli kohe tulemas.