neljapäev, 7. juuli 2016

Mul on selline hääl, nagu oleks tumedad juuksed

Tänasel laagripäeval käisime koos lastega teises maailmas. Sellises, mida enamus meist ei tunne. Nimelt käis meil külas "pime blogija" Kai Kuusk. Paljud teavad Kaid just blogimise järgi. Kai kirjutab blogi Kai pimeduses kobamas. Miks see "pime blogija" aga jutumärkides on? Sest meie saime igatahes selle kohtumise käigus korduvalt õppetunde sellest, kuidas me inimestena ikka liiga tihti teeme oma otsuseid eelarvamustest tulenevalt. Nii näiteks ei ole Kai mitte vaid vaegnägija, kes kirjutab blogi, vaid temas on väga-väga palju muid tahke.

Mina nägin Kaid esimest korda Eesti Blogiauhindade jagamisel. Kuna me tegelikult ju tuttavad polnud, siis ma vaatasin teda lihtsalt kõrval. Seda üllatavam oli, kui laagris ennast tutvustasin ja tema mind kohe teadis. Ta oli blogiauhindade jagamiselt minu raamatu saanud. Peale mõningast vestlust arvas Kai, et mul on tumedad juuksed, sest mul on täpselt selline hääl. Kinnitasin, et see nii on. Jah, alumised otsad on hetkel heledamaks värvitud, kuid enamus on ikka tume.

Algul oli kokkulepitud, et meil on kohtumiseks umbes 45 minutit. Tegelikult jätkus küsimusi 1,5 tunniks.

Kail oli kaasas juhtkoer, kes oli kõigi lastega väga sõbralik.

Tänastes piiblitundides rääkisime pimeda Bartimeuse lugu, millega tegime väikse sissejuhatuse Kai jutule. Bartimeuse puhul rääkisime sellest, kui oluline on osata ja julgeda õiges kohas abi küsida. Eriti tänapäevases maailmas õpime kõik, kuidas üksi ja ise tuleb hakkama saada. See aga viib lõpuks olukorda, kus inimese probleemid kasvavad nii suureks, et ta ei suuda ise hakkama saada ja muudab kaasinimeste elu keerulisemaks, selle asemel, et lasta ennast aidata ja probleemid lahendada.

Kai kinnitas, et vaegnägijate puhul on ka oluline oskus ja julgus ise abi küsida, sest kahjuks enamasti ise abi ei pakuta. Mina selgitasin, et üheks põhjuseks võib olla see, et mina näiteks kardan inimest solvata. Abipakkumine võib teise jaoks tähendada, et "kuule, sa ei saa ise hakkama, las ma teen su eest ära!" Kai kinnitas, et vaegnägijate puhul seda kindlasti (enamasti) karta ei tasu.

Kõige põletavamaks küsimuseks kerkisid Kai elektriarved. Kasperile ei andnud rahu, et miks Kai elektriarved väga väikesed pole. Lampe ta ju põlema panema ei pea. Tuli välja, et kuigi ta seda ei näe, siis Kail põlevad kodus lambid samamoodi, nagu meil. Või noh- teevad vähemalt sumedat valgust.

Loomulikult uurisid lapsed lugemise, kirjutamise, telefoni kasutamise, linnas liikumise ja kõigi eluliste teemade kohta. Kail olid kõigele vastused. Saime teada, et kuigi vaegnägija jaoks on iseseisev hakkamasaamine piiratud, siis tegelikult ei jää neil ka midagi tegemata.


Kai on nii tohutult positiivne inimene, et kohtumise aeg läks tõesti lennates. Rääkisime talle lõpuks välja oma eelnevad mured. Nimelt eelmisel õhtul kasvatajatega logistikat arutades teadsime, et Kai jõuab bussi pealt laagrisse täpselt tundide ajal.
"Las ta vaatab siis nii kaua ringi, kuni meil tunnid lõppevad," arvas keegi... ja siis ehmatasime kõik.
"Vaatame, et me talle kohtudes nii ei ütle, et "vaata ringi"", olime paanikas.
Tuli välja, et Kai jaoks pole selline kohmetus sugugi harjumatu. Ta kinnitas, et pigem on normaalne, et tänaval vanemad laseksid lapsed ligi tulla ja neile seletaks, miks näiteks Kai koeral on rakmed jne. Sest pigem on solvav, kui tõmmatakse laps eemale ja käsitakse vait olla.

Kaiga kohtumine avas meie silmi küll. Ta ise kinnitas, et üks tema eelis nägijate ees on, et inimesega suhtlema hakates pole tal välimusest tulenevat eelarvamust. Mida rohkem ma selle mõtte peale mõtlen, seda tähtsamaks see muutub. Tõesti- kui palju esmamuljest tekitab see, mida me näeme? Kui palju jääb meil sisusse süvenemata, sest esmalt nähtu tekitab eelarvamuse?

Sellise ülitoreda ja silmiavava kohtumise lõpuks tahtsime kõik Kaiga koos pilti teha:


Tõsine mõtlemise koht, et kui palju meil jääb kogemata ja nägemata sellepärast, et me oleme nägijad? Kui paljust saaksime rohkem osa, kui nähtav ei tekitaks meile arvamust, ega suunaks tähelepanu?

Mõtlemise koht.

Suur-suur tänu, Kai, selle olulise kohtumise eest!