laupäev, 9. juuli 2016

Hüppa minust üle ehk külas Del Ruca Crew parkuurijad

Ikka räägime lastelaagrist.

Eelmise postituse Annan aru kurjadele lapsevanematele tagasisidena lugesin, et lapsevanemad peaksid peale laagrit lastelt kuulma, kuidas läks ja mida tehti, mitte kõigest netist lugema. Leevendan siis veidi oma eelmist pealkirja ja selgitan, et kindlasti räägivad meie laagri lapsed kodus oma tegemistest ja ükski lapsevanem pole päriselt kuri. (Aja)kirjanduslikel eesmärkidel oli pealkiri veidi ülepaisutatud. Ja see töötas. Alati tasub pealkirjast edasi lugeda.

Laagrist kirjutamise mõte on see, et kõik teaksid, kui tore ja vahva meil on ning iga aastaga ikka rohkem ja rohkem lapsi leiaks tee meie laagrisse.

Eilne lõkkeõhtu oli taas sportlik. Seekord käisid külas Del Ruca Crew parkuurijad Dandy Rosenbergi juhtimisel.

See pole saladus, et mu isiklikud kodused parkuurijad ajavad mul niigi pea halliks, sest teada on, et kõige peal saab ronida. Seega teadsin juba ette, et kohtumine parkuurijatega teeb mind hiljem õnnelikuks (jah, te nägite jutumärke viimase sõna ümber).

Parkuurija-poisid olid vahvad ja rääkisid oma tegemistest. Siis aga saabus kauaoodatud osa ning jutt lõpps. Algas praktiline osa. Kuna meil erilist rada siin pole, siis tuli poistel hakkama saada kättesaadavate vahenditega. Seda nad ka tegid. Meie vaatasime, ahhetasime ja plaksutasime:

Siis võeti lapstööjõud appi:
Ausalt- oma isikliku lapse lasin esimeste seas rindele (Mathias on vasakpoolne).

Kui tundus, et enam lahedamaks ei saa minna, siis läks ikka. Algasid ülehüpped. Teisi vaadates ei tundunud see üldse nii jube, aga siis käsutati kasvatajad kõik rivvi ja me mõtlesime pikalt pikali heitmisele...

... siis ootasime pingeliselt... pea alla... käsi ja jalgu ei tõsta...

...kuni tuli ülelend..... huuuuh, kui vahva....

Ausalt, ma ei tea, kas adrenaliin oli kõrgem hüppajatel või meil?

Jah, ma usun, et nad poleks meid ohtu seadnud, aga ikka oli seal lamada kuidagi... pingeline.

Minu lemmikosa oli muidugi see (taas jutumärkides):
Seda kirjutades räägib siis minus jälle ema. Selline ema, kelle 7-aastane poeg ronib kodus samamoodi kiigepuudele ning kelle 5- ja 7-aastased pojad mängivad mängumaja katusele, kuhu saavad vaid mingi palgi abil.

Lõpuks oli kõigil taas võimalus parkuurija-poistelt küsimusi küsida:

Minu palvel selgitasid nad, et lastel ei tasu selliseid hüppeid jms kodus kohe järgi tegema hakata, vaid enne tuleb õppida maandumist. See on parkuurimise olulisim osa, sest aitab vältida vigastusi. Või noh- kõik algabki ju maandumisest.

Poisid võtavad soovijaid koos endaga trenni ka. Muidugi oli pooltel lastel (eesotsas minu enda omaga) käed püsti. Parkuurijad kinnitasid, et vanuselist piirangut neil tegelikult pole. Nii et kel soovi, saab näiteks juba 13.augustil kell 12 Tallinna maantee sillalt alustada. Soovitakse üle teha ühistrenni rekord, mis eelmisel korral oli 32 inimest. Nii et kel huvi, siis 13.augustil parkuurima!