kolmapäev, 13. juuli 2016

Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)

Me avastasime Herlendiga ükspäev, et meie küll rohkem kunagi ei abiellu. See oli päev, kui olime kolmekesi koos Mariaga juba 3tundi shopanud ja nimekiri oli ikka pikk. Kui Herlend Soomes töötas, siis imestati alati, kuidas me suudame terve tee järjest ära sõita (umbes 8-10 tundi). Teate- aga te proovige 3 tundi järjest mööda poode marssida ja asju valida! Siis saate aru, mis on vastupidavustrenn!!!

Jaaa, mulle väga meeldib korraldada ja korrastada ja planeerida.... aga mitte mööda poode käia. Kodus võin ma küll kodukatel surfata ja asju otsida, aga poed pole minu teema. Herlendi oma ka mitte.

Sellegi poolest saime Herlendile riided. See oli üks hirmutav teema, sest minu mittevalge kleidi tõttu seadsime ennast keerulisse olukorda ja pidime mõtlema hakkama, mida ülejäänud perele selga panna. Kõik senised must-valged plaanid kadusid. Väiksemate stiiliproov nägi välja näiteks selline:

Mathias on ainus, kelle riiete pärast ma siiani üldse ei muretsenud, sest ta ju just alles lõpetas lasteaia ja sai kõik uued riided. Nüüd aga on tema ainus, kellel veel särki pole, sest väga vähestes poodides on üldse laste peoriideid. Ja nr 34 purpurpunast särki pole neis ka. Homme lähen taas Tallinnasse. Äkki seal jääb silma. Aga eiiiiii, ma ei viitsi seda kusagilt maeiteakust otsima hakata. Äärmisel juhul läheb siiski valge särgiga, sest Maria valis endale kleidi peale ka ikkagi valge... no selle asja (poolkampsuni). Jah, saite veelkord aru, et mulle meeldib ilus olla, aga mitte ise mõelda, kuidas selleni jõuda.

Sõrmused on ka nüüd olemas. Ei ole ühesugused. Minul on kullast, Herlendil hõbedast. Vastavalt sellele, mida me muidu ka kanname. Pole ju mõtet osta sõrmust, mida sa hiljem ei kanna. Ja graveeringud lähevad sisse erinevas stiilis. Kõik ebausklikud võivad nüüd mõelda, et kuidas nii saab, et kõik on erinev. Aga näete- saab!

Minu elu üks suurim mure on hetkel see, et mitu paari kingi mul on vaja (huh, kui pulmateema lõppeb, siis minu päris-inimesed vist ütlevad kõik minust lahti, kui ma siin veel kaua riiete ja kingade ja muu pudipadi teemal hädaldan). Aga no ausalt- kuidas ma tean, kas ma suudan oma kingadega õhtu lõpuni hakkama saada? Kas ma saan nendega tantsida? Jah, ma kodus proovisin, aga ma ei tea, mis põrand seal on. Kodus kõndisin ka, aga... Christian käskis toas papud jalast ära võtta! Nii- mõelge nüüd ise, millised kingad mul siis ilmselt on. Õige- papud on hoopis!

Eilne päev oli proovipäev- hommikul juuksuris värv, seejärel Maria juures jumestus. Pärast nägin välja selline:
Leppisime kokku, et katsetan meiki ekstreemtingimustes. Jah, nende huultega ei suutnud ma väga kaugele jõuda. Söömise-joomise proovisin ära, kuid suudlemine jäi proovimata, sest selleks ajaks olid huuled läinud. Kõik ülejäänu püsis aga ilusti kõigest hoolimata.

Kell 17 koju jõudes sain hirmuga aru, et pulmapäev ongi samasugune. Järjekord on küll teine, sest kl 9 hommikul olen siis Pärnus Maria juures, kuid ilutegemise periood on sama ehk siis pool päeva.... ja pärast seda tahaks koju magama minna. Vaadake siis kirikus, kas mul on selline "tahan-voodisse" nägu peas. Proovipäeval küll oli. Maria juurest salongist lahkudes panin talle südamele, et ta mind laupäeval ära ei unustaks. Nimelt on mul 10 aasta tagant olemas kogemus, kus sa lähed laulatuse päeva hommikul jumestaja juurde ja ta vaatab sulle üllatunult otsa:
"Kas oli ka mingi aeg kinni pandud?"
Jah, see on pigem pruutide õudusunenäo stsenaarium, aga mõni on selle ka elusast peast läbi teinud. Enam ei taha (huh, jälle läks tibijutuks, nagu see oleks elu kõige olulisem osa... aga... ausalt... praegu nagu natuke on ka...).

Tort tuleb Pärnu Elleni Pagariärist. Korruseid sai 5 ja kilosid 12. Herlend ise toob selle laupäeva hommikul tükkidena Märjamaale kohale. Ma loodan küll, et hoolimata mehaaniku oskustest pole tema see, kes tordi kokku paneb. Muidugi veel olulisem on, et see poleks ka mina.

Mina sõidan homme hommikul taas Tallinnasse, et kleiti veelkord proovida ja see ka uude koju kaasa võtta. Kordan küll, et pärast pulmi läheb kleit taas müüki, nii et kui kellelegi meeldib, siis andke teada.

Pärast pealinna tuleb Pärnusse sõita ja sealt järgmised asjad ära tuua. Sel nädalal on kord päevas Pärnu vahet saanud sõita.

Täna lugesin üle, mitu kaske on kodu-kiriku-peokoha kaunistamiseks tappa vaja. Liiga palju! Nii et ma numbrit kokku ei lugenudki.

Juba eelmisel nädalal saabus Võhma küünlavabrikust tellitud pulmaküünal. Kuna me siis olime laagris, siis sain selle täna postkontorist kätte. Herlend istus paki avamise ajal kõrval:
"Ma tahan näha, mis sa jälle tellinud oled," teatas ta väga minusse uskuval toonil (kes ei saanud aru, siis siinkohal mängis võimas iroonia noot).
"Ee.. kui suur?" olin ma ise kõigist kõige rohkem üllatunud. Jah, ma tean küll, kui pika küünla ma tellisin, aga ma ei teadnud, et see pikkus on nii pikk. Ütleme nii, et seda küünalt jätkub meile väga mitmeteks pulma-aastapäevadeks (nii et kui muud põhjust abielus püsimiseks äkki mingil hetkel ka pole, siis tuleb meelde tuletada, et veel on palju-palju meetreid pulma-aastapäevade küünalt põletamata, nii et tuleb jätkata).

Küünalt vaadates jõudsin muidugi ka mõttele, et äkki mul on hoopis väikesed lapsed:

Ma pole päris kindel, kas praegu on võimsam tunne teadmine, et pühapäevaks on kõik mu mured aegunud? Või on võimsam tunne teadmine, et praegustest muredest tulenev rõõm on laupäeval alles ees ootamas? Minu jaoks on jätkuvalt põhiline, et kogu üritus oleks lihtne, armas ja sõbralik. Omad inimesed tulevad rõõmsal põhjusel kokku, veedavad mõnusalt aega, naudivad õhtut, tunnevad ennast mõnusalt ja vabalt.

Igatahes on projekti Pulmad 2016 käigus kätte jõudnud jagamise faas. Kuna mina olen ainus inimene, kes valdab infot, mida ülejäänud igaüks omas nurgas omavad, siis ma pean kuidagi nüüd selgitama, kuidas kõik ülejäänud osad omavahel kokku saavad. Ma tean, mis peaks veel toimuma, kuidas peaks laupäev kujunema. Nüüd pean ainult leidam inimesed, kellega jagada neid asju, mida mina teha ei saa. Aga veel enne pean leidma inimesed, kes kuulavad, kui ma räägin.

Tegelikult olen ikka leidnud juba ka. Kuna laupäeval mind ju hommikul kella 8st alates pole, siis pean kõik info lähipäevil laiali jagama. Ja mitte jagama, vaid kontrollima, kas teine pool kuulas, kuulis ja sai aru nii, nagu mina seda mõtlesin. Seda see projektijuhtimine ju tähendabki. Projekti praeguses faasis ei viitsi ma enam kellegagi nalja teha, et "äkki- võib-olla-jne". Nüüd on nii, et kui on kokku lepitud, siis asjad toimivad. Muidu on see, et pean ise laupäeval veel kusagil ringi jooksma. See mul plaanis pole, nii et pigem pean praegu naljameestest veidi eemale hoidma.

Tundub, et suht kindlalt võin lubada, et siia kirjutama jõuan taas siis, kui sõrmus juba sõrmes. Homme proovin kleiti, korjan lilli, prindin, shoppan.... no teen kõiki neid vägevaid asju, mida saan teha seetõttu, et me Herlendiga abiellume 16.juulil 2016 kell 16 Vigala kirikus. Juhuuu!!! Palju õnne meile!

Infoks veel nii palju, et kirik on avalik koht, nii et kirikuse võivad kõik soovijad tulla.



Pulmadest kirjutan veel siin:
Kuhu küll kõik kleidid jäid?

Kohakaaslus ja avavalss pulmas

Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule

Kui palju sa pulmas sööd?

Pärast kolmandat last ei saa abielluda

Pulmadest juhe täitsa koos

Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu

Pulmakorralduse muru- ja mudamängud


Mis on pulmas tähtis?

Pulmakellad helisevad