A mida Heli teeb?

Henry võib nüüd veidi kuri olla, et ma ta pealkirja niiviisi heatahtlikult kuritarvitasin... või võib hoopis endale komplimendi teha, et on sellise vahva blogi nime välja mõelnud. Mõlemal juhul jääb küsimus samaks- miks ma nii kaua kadunud olen olnud ja mida teen?

Jutu kiireks lõpetamiseks kiire vastus: kirjutan!

Foto on septembrikuust, aga kohapealne pilt on ikka sama (ainult õuest korjatud värskete õunteta)!

Pikemalt seletades: olen nüüdseks 1,5 nädalat haige-tõbine olnud. Haige olin jah eelmise nädala, kuid praeguseks on vaid mõttetu kurguvalu, mis kusagile ei kao ja häält tagasi ei anna. Kui rääkida saaks, siis haigelt ma ennast enam ei tunne. Aga Bryan mind trenni ei võta, enna kui olen täitsa terve. Ma mõtlen, et olen ikka veel kange naine ja võiks taas enda piiride kompamisega jätkata, aga üks mees vähemalt ütleb, et sellise käitumisega teeksin endale rohkem liiga. Ja ei luba trenni!

Nii, nagu ma oma esimest noorteromaani "Lõpupidu" hakkasin kirjutama kodus haige olles, siis viimased poolteist nädalat olen keskendunud järgmisele noortekale "Ütlemata sõnad". Tänase kuupäeva 2.02 hommikuks kell 3:03 sain toimetajale saadetud 80 arvutilehte teksti. Toimetaja alustas tööd eelmisel nädalal. Praegu on minu käes veel u 25 lehte teksti. Täna tahan lõpu ka paberile saada. Arvutilaud on täis märkmepabereid ja paberile kritseldatud kirjakesi, mis kõik tuleb tekstiks vormistada. Endal on ka suur ootusärevus- ma saan veel kõike teha... või tegemata jätta!

Praeguse seisuga saab raamatus olema umbes 300 lehekülge lugemist. Mõned luuletused ja laulusõnad sealhulgas.

Kujundaja sai ka eelmisel nädalal esialgse teksti kätte ning alustas lugemist ning kaanele mõtlemist. Kui kaanekujundus on käes, siis läheb lahti ettetellimine. Ikka sellepärast, et kogu trükkimiseks vajaminevat raha mul praegu kusagil ei ole. Aura trükikoda tegi mulle küll taaskord väga hea pakkumise, aga raha on ikka vaja. Seekord ma lihtsalt pöördusingi nende poole nii, et "palun mulle nii head pakkumist, et ma teiste käest ei peaks enam küsima!" Meil on seniste raamatutega olnud väga hea koostöö, nii et seekord läheb mu raamat ka sinna!

Mõned näited siis ka, millest ma oma uues raamatus kirjutan (avaldatud mu FB lehel Heli Künnapase looming) :

Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudsalt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, millest me kumbki seisame erineval poolel koos oma sarnaste soovide ja tunnetega...

Kui varem lõi poisi mitmeti mõistetav käitumine mul jalad alt ning pani endas kahtlema, siis peale luuletuste lugemist sain aru, et asi oli poisis endas. Ta on mulle korduvalt öelnud, et tal on mind oma ellu vaja, nii et selles ma ei peaks kahtlema. Mõtlema paneb see, miks ta ennast tagasi hoiab? Mida ta varjab? Miks ei saa minuga koos olla, nagu tahaks?

„Maria, palun ära tee seda veel keerulisemaks.“ Poisi hääl kõlab väga õnnetult. “Kas sa tahad tõesti öelda, et eilne ei lugenud sulle midagi? Et sa sellist pidu ootasidki? Et kõik oli hästi... ja et meie vahel on kõik siiani hästi?“
Naeratus mu näolt kaob. Ma lootsin teeselda, et eilne ei lugenud midagi. Nüüd aga võttis Joel otsese küsimisega mult viimsegi võimaluse valetada. Pisarad hakkavad silmisse kerkima, kuid võitlen nendega visalt. Nutmise vältimiseks pean hetke vait olema ja ennast koguma.

Ütlemata sõnad
Lugemata kirjaread
Võiksid kokku siduda teed
Kui laseks kumbki meist
Oma õnnel ise ristipõiki seisame ees,
Pisar silmis ja valu südames...