Kehvade suusailmade periood algab ja pagulasteema vaibub. Paljud meist hakkavad aru saama, et ilma tõsise hädata teised meie kliimasse tulla ei tahagi. Nii pole vaja pikalt omavahel majanduspõgenike vastu võidelda, vaid tasub lihtsalt näidata meie reaalseid ilmaolusid talvekuudel.
Pagulasmasside teema on aga terava tähelepanu alla tõstnud selle, kui palju oleme juba varem oma piire avanud ja tulijaid avasüli võõrustanud. Kuuleme küll praegustelt otsustajatelt, et oleme seni hästi hakkama saanud ja oleme edaspidiseks valmis. Milline on aga reaalne olukord tavalise eestlase jaoks?
Õpetame oma kultuuri
Pagulastest rääkides pidavat olema riiklikud plaanid, kuidas hakkame neile keelt ja kultuuri õpetama – seega sulandame nad oma rahva sekka. Usun, et see on mõttetu plaan.
Olen kindel, et sõjapõgenikud, kes tõesti on sunnitud kodust lahkuma, soovivad nagunii sinna tagasi minna ega tahagi sulanduda. Eriti siis, kui majutame nad omaette eraldatud piirkondadesse, kus nad eestlastega kokku ei puutu. Majanduspõgenikel pole arvatavasti sulandumiseks piisavat motivatsiooni.
Olulisem on meie viimaste aastakümnete praktika. Meie pere on viimaste aastate jooksul sellest väga otseselt osa saanud. Paar aastat tagasi kolisid meie naabermajja ukrainlased, kes on aastakümneid Eestis elanud.
Ma ei tea, kas keegi on neid plaani järgi integreerida püüdnud, kuid nende kaudu saadud praktiline kogemus teeb mind kogu pagulasteema suhtes väga tundlikuks. Meie pere negatiivne kogemus on see, et pea kolmkümmend aastat Eestis elanud ukrainlased ei saa eesti keelest aru ega taha meie kultuuri ja kommetega kohaneda.
Sõprus ja reeglid
Meie ühine naaberlus algas väga sõbralikult. Leppisime kokku, kuidas kõik hakkavad kõigile keelt õpetama, lapsed koos mängima, täiskasvanud koosistumisi korraldama.
Esimesed suuremad lahkhelid ilmnesid siis, kui mina tol ajal rasedana ei nõustunud nendega koos õhtulauas viinaklaasi tõstma. Muulgi ajal ei tunne ma, et peaksin alkoholist loobumist kuidagi põhjendama, aga rasedana ma sellele isegi ei mõelnud. Esimene solvumine.
Pealinnast nädalavahetuseks kohale sõitnud ukrainlased kutsusid meid algul igal nädalavahetusel külla. Talus elades polnud meil selleks võimalust. Meie aeg kulus lastele, loomadele, majapidamisele.
Sel ajal, kui nemad pidasid suvist reedeõhtut, sellele järgnevat laupäevast lebotamist ja saunapidu, rohisime meie aiamaad, tegime heina, ehitasime lammastele uut aeda ja nii edasi. Need olid naabritele koosistumisest keeldumiseks mõistetamatud põhjendused. Järgmine solvumine.
Ukrainlaste arvates peame kõik sõbrad olema. Loomad ja lapsed ka. Ühel hetkel sattus meie juurde elama aastane Kaukaasia lambakoera kutsikas. Otsustasime hakkama saada ja temast endale peresõbra ja majavalvuri kasvatada.
Igaõhtused territooriumi läbijalutamised ja muud õppetunnid tundusid olevat viljakad, aga seda kuni selleni, et naabrid hakkasid rolleriga mööda teed meie õue sõitma, oma Saksa lambakoer järel. Nii oligi meie koer ühel hetkel naabrite õues. Järgmisel hetkel ajasid nad kahekesi meie lambaid taga. Siis oli naabril endal mõni kana kadunud. Lõpuks nähti mõlemat koera mitme kilomeetri kaugusel külas.
Ukrainlased ei saanud lõpuni aru, milles on probleem. Nende arvates peavad naabrid sõbrad olema, seega peavad sõbrad olema meie loomadki.
Pidime oma Kaukaasia lambakoerale leidma sobivama kodu, sest ta ei püsinud lõpuks enam mingi valemiga kodus ja üheski aias. Väikeste lastega peres on see hirmutav. See ei takista naabrite koeral aeg-ajalt meie õues jalutada ja aia tagant meie lambaid hirmutada. Kuni materiaalset kahju pole, nii kaua on see politsei sõnul lubatud.
Naabrid ei saa siiani aru, et oma koeraga naabrite õue ei minda, et koera territoorium on tema kodu ja et on väga vastutustundetu alahinnata meie püüdeid oma koera oma kodu piirides hoida. Rääkimata sellest, et ma ei taha näha oma õues võõrast tihtilugu ketis olevat koera, kui mu ühe- kuni kuueaastased lapsed seal samal ajal omaette mängivad.
Killukest riigi rahast näen iga päev. Tee meie õue ja ümbruses olevate suurfirmade omandis olevatele põldudele läheb läbi naabri krundi, tema heki tagant. Nüüd oleme jõudnud klassikalise tee jagamiseni.
Sissepääs omaniku loal
Selleks, et tee püsiks avalikus kasutuses, nõudsid naabrid teeotsa kiirusepiirangu ja üle 3,5tonniste sõidukite sissesõidu keelu märgi. Ega meil olegi ju teehoolduses raha mujale vaja kui paari maja sissesõiduteedele märkide paigaldamiseks. Ikka selleks, et sügisel ja kevadel traktorid sealt läbi ei sõidaks. Nüüd hiilivad masinad põllule mööda metsaääri ja naaber kargab kallale iga külalise autole, mis meie maja juurest ära läheb.
Peale selle pikeneb iga hetkega teelõik, mida ukrainlased enda omaks peavad. Nüüdseks on see jälle otsapidi meie õues. Nii lubavad nad oma külalistel ATVga meie õues ümber keeramas käia.
Viimase aja suurim probleem tuli sellest, et palusin ilusti ühel nende külalise lapsel ATVga meie kuusehekist mitte üle sõita. Seepeale lubas lapse ema meid kohtusse kaevata, sest lapsega rääkimine tekitas talle trauma. Ja ma tõesti lihtsalt palusin meie kuused rahule jätta. Sellest, et tema seitsme- või kaheksa-aastane laps ATVga avalikul teel sõitis, ei olnud emal midagi. Teatavasti pole see lubatud.
Klassikaline naabrikius?
Kogu see lugu kõlab vana klassikalise kiuslike eestlastest naabrite tülina. Tegelikult on väiksemaid juhtumeid veel. Näiteks erinev arusaam naabritega pühade ja perekondlike tähtpäevade pidamisest. Selliste solvumiste algeks on eri kultuuriruum, tagajärjeks meie pere teadmatus, kas järgmisel hommikul lastega lasteaeda pääseme või on tee kinni pandud.
Paarkümmend aastat Eestis elamist ei ole kõnealuste ukrainlaste jaoks olnud piisav aeg, et meie kommete ja tavadega harjuda või vähemalt leppida nendega. Paarkümmend aastat pole õpetanud, et ei tasu Eestis solvuda, kui me eestlastena ei suuda ega taha ukrainlaste kombeid järgida.
Selle kõige taustal panebki kulmu kergitama, et praeguse pagulaskriisi raames räägime paari aasta (või isegi kuude) jooksul pagulastele keele ja kultuuri õpetamisest, kui meie riigi senistele kodakondsetele pole me paarikümne aasta jooksul seda teha suutnud.
Kas see on pettekujutelm või ei elagi me ühes Eestis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar