Kes elas üle esimese klassi esimese nädala?

Kuna kool algas neljapäeval, siis võib praeguseks rahulikult esimese nädala möödunuks lugeda. Nagu näha, pole ma selle nädala jooksul siin sõnagi kirjutanud. Järelikult on muid tegemisi olnud. Kuidas meil siis perekondlikult esimese lapse esimese klassi esimene nädal möödus?

Mathias on jätkuvalt uhke koolilaps. Mina olen jätkuvalt ülimalt uhke koolilapse vanem. Herlend tundub samasugune.

Esimesel päris koolipäeval ehk eelmisel reedel Mathiasele kooli järgi minnes võttis mind vastu spordipükstes pojake. Kuna neil oli esimene tund kehaline kasvatus, siis panin teised riided kotiga kaasa.
"Ma ei leidnud kotist teisi pükse?" tunnistas laps. Otsisime siis koos ja püksid olid täitsa olemas. Muidu aga kõik toimis ja Mathias oli ikka elevil.

Esmaspäeva õhtul sai Mathias muusikakoolis kätte trompeti. Ta oli niiii uhke! Kodus oli esimese asjana vaja kõigile mängida. Väiksemad fännasid ning hüppasid ümber Mathiase:

Joosep uurib kontserti ajal hellalt trompeti koti sisu. Koer Barbi andis ka pärast esimest hullunud haukumislainet alla ja kuulas.

Kui peale muusikakooli katseid tuli välja, et Mathias hakkab trompetit õppima, siis oli mul natuke hirmus. Ma olen kuulnud, et trompetist on väga raske häält kätte saada. Rääkimata sellest, et häälest ka edasi õppima hakata. Seega võite arvata, kui positiivselt üllatunud ma olin, kui kodus pilli lahti pakkinud pojake kohe valjud selged noodid pillist välja puhus.

"Ma oskan ainult mesilast," teatas Mathias pärast esimest tundi. Mängis meile siis paar korda mesilast ette. Väga lennukas oli! Ma mõtlesin algul, et ju see on mingi harjutus. Pojake siis seletas, et see on hoopis üks lugu, mida ma talle üks päev varem youtubest mängisin. Tuli meelde küll, et enne õpingute alustamist tegime kodutööd ja kuulasime seda lugu: Rimski-Korsakov "Kimalase lend" Raske elu küll, kui pärast esimest tundi AINULT kimalase lendu oskad. No eks peab siis paar nädalat veel käima, et mõned lood veel selgeks saada.

Ma olin siis see karm ema, kes teatas, et Mathias peab natukene veel õppima, et Kimalase lend oleks ikka päris õige Kimalase lend. Et loo mängimiseks on hea noote osata, sest üks lugu peaks mitmel järjstikusel mängimisel ühte moodi kõlama. Mathias mõtles natuke ja vastas:
"No olgu, ma mängin praegu enda mesilase lugu. Siis pärast õpin need noodid ka selgeks ja mängin seda teist lugu ka!"
Juhtum lahendatud.

Enne teisipäevast tantsutrenni käisime ka minu vanemate juurest läbi, sest Mathias tahtis kindlasti vanaisale trompetit mängida. Vanaisa ju mängis ka kunagi, nii et Mathiase jaoks oli nii tähtis, et saaks oma oskusi kohe demonstreerida.
"Ma mängin sama pilli, mida vanaisa mängis ja mida mängib onu Priit (Aimla)!" teatas ta ka samal päeval uhkelt. Eks ta on Priitu läbi aastate erinevatel kontsertidel mängimas näinud. Eelmisel aasal rahvamaja sünnipäeval lasi Priit kõigil meie lastel trompetit proovida ka, nii et arvata võib, et just Priidul lasub suur "süü" mu lapse trompetihuvis. Kevadine Pipi etenduse külastamine Estonia teatris on ka muidugi lastel siiani meeles (loe siit: Pipi etendus läks südamesse). Nii armas, kui su ümber on mõnusalt andekad inimesed!!!

Pühapäeva õhtul kiletasin Mathiase raamatud ka ära. Kõik raamatud. Isegi aabitsa. Selles viimases on süüdi Herlend. Nimelt oli kokkulepe, et üks tema panus lapse kooliteesse on see, et ta lõikab liikuva aabitsa tähed lahti. Kui mina teatasin õnnelikult, et mul on kiletatud... ja et mul on kiletamisest kõrini, siis Herlend avastaski, et aabits tuleks ikka ka ära kiletada. Pärast tuli välja, et tema polnud selleks ajaks lihtsalt liikuva aabitsa tähti lahti lõigatud saanud ja nii ei kannatanud ta ka mõtet minu puhkusest. Selge, kiletasin aabitsa ka ära!

"Mathias, kas sa nägid, et ma kiletasin kõik su raamatud ära?" küsisin pojakese käest järgmisel päeval.
"Jaa, ma mängisin terve tunni nende mullidega raamatu kaane peal. Nii põnev oli!" vastas Mathias õnnelikult.
Eee...ahaaaa, selleks ma terve õhtu vaeva nägingi, et lapsel põnev oleks. Ta veel selgitas, et püüdis nii mängida, et õpetaja ei näeks. Hmm, nii et minu tekitatud mullid pakkusid lapsele pikemaks ajaks tegevust.

No igatahes ma ise jäin ka oma tööga rahule ja... mõned aastad harjutamist veel ja äkki järgmised mu lapsed ei saa esimeses klassis kile mullidega mängida.

Selle nädala suurim väljakutse on olnud huviringide graafiku paikapanek. Otse loomulikult selgus, et trompeti tunnid on täpselt samadel päevadel ja samadel kellaaegadel kui tantsutrenn Pärnus. Õnneks oli trompeti õpetaja nõus teisipäevase tunni esmaspäevaks tõstma. Tantsutrennis tuli välja, et põhimõtteliselt on võimalik ka vanemate poiste rühmas osaleda. Ainult nüüd tuleb välja selgitada, kas Mathias seal ka hakkama saab, sest üle võimete käivat tantsutrenni pole mõtet teha. See võtab lapsel varsti isu ära. Suuremate trennis osalemine tegi meie neljapäeva selgemaks. Nii jõudis Mathias tantsima ja ka trompeti tundi. See tähendab, et kell 12.10 olin lapsel kooli juures järgi. Käisime kodust läbi. Võtsime asjad kaasa. Vastasin paarile e-kirjale ja seejärel sõitsime Pärnusse. Tantsutrenni ajal ajasime Christianiga asju. Pärast trenni käisime toidupoest läbi. Seejärel Pärnu-Jaagupisse lasteaeda Mariale ja Joosepile järgi. Viisime väiksemad koju. Sõime. Mathiasega tagasi autosse ja kl 18ks muusikakooli.

Järgmisel nädalal algavad ka rühmatunnid. Siis käib Mathias enne linna sõitmist muusikakoolis rühmatunnis ka.

Maadlusega otsustasime ära, et sinna meie lastest sel aastal keegi ei lähe, sest see oleks ülim ülepaisutus meie ajakavas. Kahju oli küll, aga mingi otsus tuli vastu võtta. Samuti tuleb ilmselt jalgpallist loobuda, sest kui Mathias jääb nüüd sellesse teise tantsurühma, siis on jalgpalli- ja tantsutrenn samal ajal.

Tänase seisuga on meie koolipäevale järgnev nädalaplaan siis selline:
Esmaspäev
17.30 Joosepi muusikakooli eelkool
18.00 Mathiase trompet
18.30 minu laulukoor
Seega tundub, et kui Maria ja Christian on lasteaiast koju viidud, siis lähen mina Joosepi ja Mathiasega muusikakooli. Kui Joosepi eelkooli tund lõppeb, läheme koos laulukoori. Mathias läheb ise trompetisse ning tuleb pärast seda laulukoori järgi. Koju hakkame sõitma kl 20.

Teisipäev
13.00 Mathiase solfedžo rühmatund muusikakoolis
18.15-19 Mathiase tantsutrenn Pärnus
Kui toidupoest ka läbi käia, siis koju jõuame umbes 20.15

Kolmapäev
Hetke seisuga on meil vaikus

Neljapäev
12.20 Mathiase rütmika rühmatund muusikakoolis
15.00 Mathiase tantsimine Pärnus (edasijõudnute rühm)
18.00 Mathiase trompet muusikakoolis

Reede
Puhkus!

Laupäev
Kui Mathias jätkab teises tantsurühmas, siis on laupäeval trenn.

Kui siia vahemaad juurde lisada, siis on see päris mõnus hulk kilomeetreid edasi-tagasi sõita. Kui mõelda, et üle nädala olen ma neljapäeva õhtuti ise Tallinnas erakonna juhatuse koosolekul ja pärast Mathiase kooli harjutamist hakkan üldse rohkem tööalaselt ringi liikuma, siis... No kui Herlend Soomes töötas, siis käisid meie lapsed veel kaks korda nädalas maadlemas ning püüdsin ka väiksematega muusikakooli jõuda. Mingil hetkel sain aru, et üksi ei jõua.

Kas seda kõike on liiga palju? Ma küsiks vastu- aga mida lapsed selle asemel peaks tegema? Mida teevad need lapsed, kes ei käi üheski huviringis? Meie lapsed vaatavad ka päris palju multikaid, kuid arvutimänge käib Mathias vanavanemate juures mängimas. Seda ka siis, kui lubame.

Loomulikult on oluline, et vaba aeg aitaks last (no ja meid ennast ka!) taastada. Praegusel ajal käsutan koju jõudes lühimatel päevadel lapsed õue mängima. Ise lähen ka. Sel nädalal lõbustasime õhtuti ennast sellega, et vedasime koos kuivi puid õuest riidast kuuri alla ning viisime lammastele rohtu.

Päevadel, kui pärast 20 koju jõuame, siis väga enam õue ei roni. Eriti kuna uneaeg on 21-21.30 paiku. Siis saadan nad telekast eemale mängima. Parim on see, kui telekas on täitsa kinni, aga mõnikord jään võitluses Herlendiga sellele nõudmisele alla.

Kui lastel on pingelisemad ajad (käivad koolis, lasteaias), siis multikaid väga palju ei näe. Nad saavad päeva jooksul niigi palju müra oma meeltesse, nii et pole mingit vajadust seda telekast juurde saada. Viimasel nädalal olen neile õhtuti ka paar kommi lubanud. Ei, see ei saa meil harjumuseks, kuid luban neid Mathiase esimese koolipäeva tuutust järjest natukese haaval süüa.

Viimasel ajal olen neile ka taastamise ajal raamatuid lugenud rohkem kui suvel. Viimastel nädalatel oleme ühiselt läbinud minu esimese lasteraamatu "Kolme pärna saladus". Täna jõudsime sellisesse kohta, kust mul edasi pole kirjutatud. Lastele meeldib siiani väga ja nüüd pean lihtsalt lõpuni valmis kirjutama. See, et saab oma lastest koosneva testgrupi peal raamatut proovida, on tõsiselt mõnus viis kirjutamiseks.

Pragu on kõige olulisem lapsega reeglid ja süsteemid paika panna. Koolipäeva lõpus ma tal enam koolimajas sees järgi ei käi. Reegel on see, et tuleb ise parklasse. Ühel päeval jäi aga üks tund ära ja Mathiasele järgi läinud Herlend ei leidnud teda üles. Mõne aja päras tuli välja, et oli läinud ühe sõbra juurde. Sellises olukorras ongi oluline mõista, et laps pole süüdi. Laps ei saa lahendada olukorda, milleks tal pole reegleid või kogemust. Nii ongi praegu kõige olulisem last ennast mõtlema õpetada.

Mathiasel pole jätkuvalt nutitelefoni. Ei saanud ka pärast seda, kui me ärajäänud tunniga päeval last üles ei leidnud. Ega hääletult kotis olev telefon ka ei päästa, kui lapsel pole mõtlemisvõimet ja oskust hakkama saada. Eesmärk pole ju see, et lapsel oleks ema-isa kohe telefonikõne kaugusel, vaid eesmärk on, et laps saaks ühiskonnas hakkama. Lapsevanema ülesanne pole last nutiseadmestada, vaid õpetada talle, kuidas elus erinevates olukordades hakkama saada ning enda tegude eest vastutada.

Meie ühisõpingud jätkuvad! (kuulsin, et esimene õppus pidavat 9 aastat järjest käima...)

Kui sa soovid infot minu järgmise postituse kohta, siis hakka meie lehe facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis.

Ma ei saa aru, kes täna kooli läks?

Ausalt, ma ei saa aru, kes meil siin täna kooli läks. Ma olen terve päev nii õnnelik olnud, nagu oleks see mina olnud. Aga faktidele näkku vaadates tundub, et see oli ikka mu esiklaps Mathias. Pole hullu- ta ise on sama õnnelik olnud terve päeva, nii et minu rõõmustamine pole kuidagi tema koolitee alustamist seganud.

Kodu ukselt läksime esimest korda pojakese kooli poole teele nii:

Kui siit pildilt mõlema (või vähemalt minu) silmist uhkust välja ei loe, siis on küll asi vaataja silmades.

Mathiase lasteaia lõpupeo ja enda pulmad sain vesistamata hakkama. Täna koolimajja astudes aga tundsin, kuidas emotsioonid on laes. No ja kui lõpuks värsked esmaklaslased oma suurte kõrval saali marssisisd... ja kui ma veel nägin, et Mathiase "suur" on mu tädipoja tütar Mailis... see oli nii armas! Nagu mingi ring sulgus. Ühe algus on ikka teise lõpp.

Läbi pisarate oma last vaadates sain aru, et selles asi ongi- Mathiase koolitee algus on mingi uue eluetapi algus. Mitte vaid see, et me peame nüüd igal hommikul kindlasti lapsega kodust välja jõudma ja õhtuti õppida aitama. Pigem uue etapi algus minu suhtes kooliga. Kes mu loomingut vähegi lugenud on, siis teab, et mu noorteromaanide "Lõpupidu", "Tristan" ja "Ütlemata sõnad" koolimaja on ikka olnud Pärnu-Jaagupi Gümnaasium. Samuti jookseb see sisse mu romaani "Homme on ka päev". Minu jaoks möödus selles majas 12 kooliaastat. Peale selle olen ühe aasta seal töötanud õpetajana. Seega on mul "oma koolimajaga" kindel side olemas. Aga viimaste 16 aasta jooksul oleksin nagu pidanud pidevalt otsima mingit põhjust, et saaks koolimaja külastada. Mathias aga annab mulle nüüd legaalse põhjuse uuesti koolis käia. No vähemalt mõne korra. Olgu-olgu, ma ei kavatse pidevalt koolis käima hakata. See aga polnud nali, et minu jaoks on see mingi ringi sulgumine, et 28 aastat pärast minu esimesse klassi astumist teeb samas koolis seda mu esimene laps. Nüüd pole ma koolis enam ainult vilistlane ning endine õpetaja, vaid lapsevanem! Minu jaoks on see alati kuidagi nii uhke tundunud.

Uhkus! Vot see ongi tunne, mida täna enamuse päevast tundsin. Ma olin kuidagi niiiii uhke enda ja Mathiase üle. Jah, ma saan aru, et ta ei pidanud pingutama selleks, et ta kooli vastu võetaks, sest kõik lapsed läksid kooli. Seega pole see uhkus selle üle, nagu oleks ta teinud midagi erakordset, mis tuleneb vaid tema isikust. See tundub lihtsalt kuidagi nii suur asi. Ma saan aru, et see on koolitee algus, kust alles tuleb edasi minna... aga see ongi kuidagi niii vägev ja vahva ja uhke...

Ja siis veel muusikakool ka! Seal oli täna ka aktus. Mathias hakkab trompetit õppima. Kui õpetaja küsis, miks just see pill, siis selgitasime, et me välistasime kõik pillid, mida Mathiase ema (ehk siis mina) on õppinud. Ehk siis akordion, klaver, viiul, kitarr. Kordan-olen neid erinevas mahus õppinud, mitte ei mängi kõiki. Need pillid välistasime mitte seepärast, et ta neid kunagi ei võiks valida, vaid seepärast, et kodus oleks erinevamate oskustega inimesi. Sest see on nii lahe!

Mathiase sõber Erko hüüatas direktori jutust tulenevalt keset aktust: "Mathias, hakkame bändi tegema!" Naersime teiste lapsevanematega, et jah, trompet ja akordion koos on mõnus bänd. Aaaga... tegelikult mul on kodus sama mõte, et ühel päeval ma tahan koos kõigi oma lastega pilli mängida! Ja muusikakooli aktusel esimese päeviku kättesaamine on esimene samm sel teel, et ühel päeval saan ma Mathiase ja kõigi teiste oma lastega bändi teha (kodus ikka!). Vene romaane lugedes on minu jaoks alati kadedust tekitav, et seal toimuvad kodused õhtud, kus keegi perelastest mängib mingit pilli. Ma olen alati endale ka neid tahtnud. Jah, lapsena mängisime ka õdedega sugulastele erinevatel sündmustel oma lugusid ette. Usun, et esimestel aastatel oli see kohustuslik kuulamine sugulastele päris piin, kuid viimastel kindlasti juba korralik nauding heast muusikast.

Ma ei saanud jätta tegemata pilti Mathiasest sellele trepil, millel algab mu noorteromaani "Ütlemata sõnad" tegevus. Jah, mina kirjutan seda treppi ja koolimaja ka tulevikus veel raamatutesse, kuid Mathias käib nüüd täieõigusliku kooliõpilasena mööda neid iga päev. Jah, see on minu elus ühe ringi sulgumine. See on mingi verstapost. Palgapäev, millest alates hakkavad senise õpetuse ja kasvatuse viljad selguma. Nüüd saame näha, millist tulemust senine kasvatus annab.

Ringi sulgumine tähendab uue algust. Minu jaoks on see nüüd lapsevanemluse õppetund sellest, kuidas lapsest lahti lasta. Loomulikult jään ma ta kõrvale igavesti, aga nüüd on see koht, kus pean oma õpetuse ja kasvatuse tulemusi maitsma- Mathias tegutseb omas maailmas ja peab seal ise hakkama saama. Olen jätkuvalt kindel, et lapsevanemaks olemise suurim ülesanne on valmistada laps ette ühiskonnas hakkamasaamiseks ja seejärel on veel suurem ülesanne- laps lahti lasta! Lubada tal lennata. Enne, kui mind nende sõnade pärast lastekaitsesse kaebate selgitan, et loomulikult käib see sammhaaval. Sellegi poolest olen kindel, et suurim alus Mathiase kujunemisele on kodus praeguseks antud. Kodu (lapsevanemad) saab nüüd toetada, kuid enamus mõjutajaid tulevad väljast poolt kodu. Ja eks see kodune mõjutamine käib ikka läbi eeskuju. Kooliskäimise mõttes peaks vist küll eeskujust piisama, sest oma 34st eluaastast olen mina koolis käinud 18 aastat (+ 7 aastat muusikakoolis).

Õhtul Mathiast koju õnnitlema tulnud pandi aga kõik seina äärde:

Ikka fotoseina. Just see nurk on läbi erinevate ürituste meil pildistamise kohaks kujunenud.

Kogu selle uhkeõnnelikvägev-päeva negatiivne osa on Joosep. Tema ei saa nimelt aru, et millal tema siis kooli läheb. Et mis mõttes kahe aasta pärast? Et kas see on sama, mis esmaspäeval? Selgitasin, et ei, see on rohkem kui 600 päeva pärast. Hea, et Joosep ei minestanud selle uudise peale. Aga no see oli vaid seetõttu, et ega ta ei saa täpselt aru, kui palju see 600+ päeva on.

Joosepi jaoks oli siiani lasteaias Mathias see tugisammas, kelle järgi joonduti. Päev oli korras, kui sai lasteaias õues Mathiasega mängida. Kodus samamoodi. Eks Joosep tahab ka lasteaia lõpupidu ja kogu seda koolimineku tralli. Pojakese nukrutsemise positiivne külg on, et järelikult oleme siin suutnud kooliminekust nii suure numbri teha, et Joosep ootab seda väga. Mõtlesin just välja, et Joosep läheb kooli 30 aastat pärast mind. Täpselt nii palju möödub minul koolitee alustamisest 2018.aastal, mil Joosepit lõpuks see õnnepäev tabab.

Kogu selle teema lõpetuseks aga palju-palju õnne ja mõnusat koolitee algust kogu meie pere poolt teistele meie sõprus- ja sugulaskonna esmaklaslastele: Rolandile, Devinile, Hannale, Siimule ja Aliisele!

Ma lähen ja olen nüüd laste juures uhke ja õnnelik edasi ja püüan meeles pidada, et e-koolis peab käima... ja lapse peab iga tööpäev kooli viima (ja see ei loe, et minu töönädal käib teisiti, kui kõigil teistel)!

Heli ja Herlendi laulatus (pulmad 16.07.16 #6)

Minu blogis on jätkuvalt käimas suur pulmaloos, mille võitja saab vähemalt 140€ eest pulmakorralduses vajalikke kingitusi. Läbirääkimised on pooleli veel ühe fotoäriga ja ürituste korralduse firmaga, kes pakub kingitusena paar tundi lastega tegelemist.

Meie enda pulmadest on nüüd pea 1,5 kuud möödas, aga kõigest pole ikka veel rääkinud.

Ettevalmistused ja ilupildid tehtud, algas päeva olulisim osa- laulatus Kivi-Vigala kirikus. Jaanuse tehtud videokokkuvõtet laulatusest näed siit: Heli ja Herlendi laulatus.

Kuigi olime juba tükk aega kiriku vastas tiigi kaldal ilupilte teinud, siis ametlikult polnud me ennast ju veel ilmutanud. Nii pakkisimegi ennast autosse ja sõitsime uhkelt kiriku ette. Vastavalt kokkuleppele tulid pruutneitsi Veronika ja peiupoiss Rasmus meie lastega meile vastu. Nende nägudest oli näha, et laste üleandmine oli nende jaoks vist pulmade õndsaim hetk. Kuulsin hiljem, et poisid olid juba jõudnud oma mustad püksid-vestid ja punased särgid kusagil kiriku seina vastas valgeks hõõruda. Üldse ei üllata! Aga Veronika ja Rasmus ja meie vanemad said hästi hakkama ja meie saime endale puhtad lapsed. Väga närvilised, aga puhtad.

Lastega kohtudes oli mul neist küll ülimalt kahju. Näha oli, et nad ei saanud jätkuvalt aru, mis toimub ja nad tahtsid lihtsalt meiega koos olla. Jäi vaid loota, et nad veel veidi meiega koostööd teevad ja siis on pulmatrall möödas ja pere jälle pingevaba. Jah, olgu need pulmad nii ilusad kui tahes, siis lastega koos ja nende kõrvalt on ikka päris pingeline pulmi korraldada.

Aga see-eest saab koos lastega teha just sellist kirikusse sissekõndi, nagu meie tegime:

Ojaaa- see oli hetk, millele olin kõige rohkem mõelnud- kuidas jõuda altarini nii, et kogu meiki maha ei vesista. Aga polnud probleemi. Kuigi teadsime täpselt, et väiksemd lapsed kõnnivad kahekesi ees ja suuremad järgi... või vastupidi... no igatahes olid paarid selged, siis ukse taga tuli välja, et see ei tööta. Orel juba mängis, aga meie vaidlesime, et kes kellega käib. Hakkas tunduma, et me ei jõua loo lõpuks veel kusagile. Saime siis ikka kokkuleppele, et teeme suured-väiksed segapaarid. Nii läks Mathias koos Mariaga ees. Aga Maria kavalused polnud lõppenud- milleks kirikusse kõndida, kui võib ka tantsida. Maria sissetantsu näed Jaanuse tehtud videost siit: Heli ja Herlendi laulatus.

Ei mingeid pisaraid. Pidev itsitamine hoopis käis kogu kõndimise aja. Hoidsime Herlendiga hinge kinni, et Maria päris diskoks kätte ära ei läheks. Vanaema Maie püüdis esireast sõrmega vibutada, aga loobus ka kiirelt, sest nägi, et Maria ei hooli sellest nagunii. Tänu Mariale jäi seega meik pisaratest täitsa puutumata. Kirikuõpetaja Tiina Janno tervitas meid. Veronika ja Rasmus saatsid lapsed vanavanemate juurde istuma... või istumist teesklema.

Eks me kuulsime laste hääli veel hiljemgi, eriti just 2-aastase Christiani, kuid tundub, et vanavanemad said nendega hästi hakkama. Nii hästi kui pulmapingest murduvate lastega on võimalik saada.

Meie astusime altari ette ja põlvitasime...raksudes. Jah, esimese asjana suutsin kontsaga oma puhvavuhva kleiti nii kinni jääda, et üle kiriku kostus kõva raks. Jaanuse tehtud videos on see täitsa olemas. Võite korduvalt seda sealt kuulata, kui soovi. Itsitamine jätkus. Aga no kuna ma teadsin, et tõesti olen sel päeval ilus, siis üldse vahet polnud, et ma ei osanud oma kleiti hiiglama hästi hoida. Ma tõesti polnud põlvitamist sellega enne proovinud. Ainult kõndimist ja istumist proovisin. Järgmistele kirikus abielluvatele pruutidele soovitan kindlasti eelnevalt kleidiga ka põlvitamist katsetada.

Kirikuõpetaja Tiina Janno viis läbi väga südamliku laulatuse. Kõnes rääkis ta sellest, et meie elus on olulisel kohal meie lapsed, nii nagu ka kirikusse sisenedes nad sel päeval meie ees käisid. See oli üks hetk, mis küll pisara silma tõi. Kui kõik Jumala jaoks vajalik tehtud sai, siis tuli ka riigi jaoks vajalik ära teha. Nii andsime allkirjad abielutunnistusele, mille järgi said meist peale abiellumist abikaasad Herlend Kruusmann ja Heli Künnapas.

Ja oligi aeg kirikust väljuda. Otse loomulikult hakkasid taas läbirääkimised, mis tundusid jälle orelilooga sama pikaks venivat. Nii said lapsed hoopis Veronika ja Rasmuse käe kõrvale või sülle.

Kirikust välja jõudes oli pilt selline:

Hommikune tusane ilm oli muutunud mõnusaks päikesepaisteliseks, seega toimus õnnitlemine õues. Väga armas oli näha neid, kes olid täitsa ise omast soovist meid õnnitlema tulnud. Ja loomulikult ka kõiki neid, keda kutsusime. See oligi ju tegelikult esimene hetk kui nägime, et kes tegelikult kohal on. Tõsine õnnesoovide ja kallistuste ralli oli. Salvestasime kõik teie head soovid ja kallistused ja kasutame neid nüüd järgnevatel aastatel õiglaselt doseeritud kogustes.

Aitäh!

Lõpuks tegime oma väikese ja suure perega pilte ka:

Kellele aga endal pulmad tulemas, siis soovitan osaleda meie suures pulmaloosis, milles võid võita kingitusi vähemalt 140€ eest (lisandub veel!).

Kui sa tahad kõik need asjad endale võita, siis:
1. pane "meeldib" meie facebooki lehele Minu ilus elu maal
2. jaga seda postitust enda FB lehel
3. kirjuta selle postituse kommentaariks siia blogisse, millist toodet kõige rohkem sooviksid

ja meie FB lehe 1000 meeldivuse täitumisel loosimegi ühe õnneliku võitja välja!


Pulmadest kirjutan veel siin:
Suur pulmaloos: võida 140€ eest kingitusi

Kust tellida pulmadeks ametimärgid ja külalisteraamat? (pulmad #5)

Heli ja Herlendi ilupildid (pulmad #4)

Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)

Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)

16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)

Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)

Põletame elu uueks

Pole saladus, et minu jaoks on tuli alati oluline olnud. Olgu see siis lõke, küünlaleek või tuli ahjus/pliidi all. Tuli on minu jaoks puhastava mõjuga. Põlemine on võimas protsess, mille käigus ei kao midagi, vaid lihtsalt muundub. Nagu tegelikult ju eluski kogu aeg...

Nii polegi ime, et eilsest sõpruskohtumisest sõpradega sai muinastulede öö tähistamine. Jah, meil pole siin merd, ega isegi mitte basseini, aga muinastulede öö andis hea vabanduse lõkke tegemiseks.

Algul oli plaan, et istume niisama õues. Kuna lapsed olid ka kõik kodus ja remondi tõttu kasutame hetkel vaid kööki ja magamistuba, siis oli hea mõte üritus õue planeerida. Ilm soosis meie mõtet igati.

Kuna meil on majal vundament soojustamata, siis pole ka veel mingit terassi, ega õuemööblit. Mingil hetkel tuli kellelgi mõte, et viime diivani õue. Mõeldud- tehtud! Proovisime järgi- töötas:

Kui kõik olid kohal, läksime maja taha lõket süütama. Enne seda said sõbrad muidugi mu kurja plaani ka teada: meie lõkkematerjaliks oli lauad, mis Herlend oli teise korruse renoveerimisel alla visanud. Teisele poole maja otsa. Ehk et lõkkest kaugele. Nii tuli igaühel sealt hunnikust miskit kaasa võtta ja see lõkkesse toimetada. Nii et jah, ega muidu polekski lõket teinud, aga näed, tuli plaan sõprade tööjõudu ära kasutada. Nii valmiski vahva lõke, mille ees toredate inimestega poseerida:

Ja oligi aeg maja ette grillima minna... või...

Kordasin oma mõtet, et kolime parem kogu ürituse maja taha lõkke äärde. Kui enne pidasid kõik mind hulluks, siis nüüd ei soovinud keegi ühiselt tehtud mõnusa lõkke juurest kaugele minna. Ja kolimine algas:

Maria oli täiesti kindel, et diivanit peab liigutama vaid koos temaga. Lapse ootused olid ka õigustatud, sest tegelikult Kasper seda ka lubas, aga siis plaan muutus, sest Herlend läks telefoniga rääkima ja meie keegi ei võtnud diivani teisest otsast kinni. Seega tuli diivan laiali lammutada ja pisipiiga maha tõsta. Maria oli aga oma soovis väga järjekindel. Tean, et kui kunagi peaksin mingit maja või muud asja lammutamise eest kaitsma, siis Maria võib rahulikult saata selleks, kes ennast maja külge aheldab ja neiu järjekindlust arvestades jääb maja kindlasti lõhkumata.

Lapsed panime ka tööle (no olgu- nad panid ennast ise vabatahtlikult):

Ja siis hakkaski pihta: elav tuli, tähistaevas, poolkuu ja mõnusad inimesed. Inimesi tuli veel juurde ka. Tõsine nauding. Mõnus! Mõni õhtu on lihtsalt eriline nii, et mitte midagi erilist ei peagi tegema, ega juhtuma. No ja see oli kindlasti üks sellistest õhtutest. Lõkke ääres oli mul ülimalt hea meel, et lapsed kusagile hoiule ei saanud, sest tegelikult oli neil meie juures väga tore olla. Nemad polegi ju eriti sellist lõkke ääres tähistaeva nautimist teha saanud. Eile siis said. Christian küll sai endale tänaseks ka 38 palaviku... aga no õhtu oli seda väärt.

Lastega seoses avastan ikka päev-päevalt, et saame nendega koos juba nii paljusid asju teha. Loomulikult oli eile nendega koos lihtne just seetõttu, et me olime õues, kus oli ruumi ning et meil olid lõke ja tähistaevas, mis neid lummasid. Aga igapäevaselt näen ka muudes situatsioonides, et ma ei pea laste pärast enam nii palju muretsema. Nad suudavad juba suht hästi enda vaimset tervist kaitsta ning mina ei pea seda tegema. See tähendab, et olen nendega koos ise ka vabam ja lõõgastunum ning sellest tulenevalt on jällegi nemad koostöövõimelisemad. Minu väiksed suured inimesed! Aegajalt on raske uskuda, et olen nende seltskonna välja teeninud. Jätkuv tänulikkus!

Sellised õhtud on mõnusad akude laadijad. Oleks vaid meeles neid õigel ajal korraldada, et akud saaks laetud enne, kui täitsa tühjaks saavad ja "pilt eest ära läheb". Eks inimsuhetes ongi ju kõige olulisem, et igaüks meist õigel hetkel ISEENDA tunnetest ja endaga toimuvast aru saaks, sest lõppude lõpuks on see ainus asi, mida siin maailmas muuta ja korrastada saame- ISEENNAST! Kõik muu muutubki selle kaudu.

Mõnusat puhastustuld igaks päevaks! Puhtust! Sisemist ja välist. Õpi vaid aru saama, kuidas ja mille kaudu seda enda elus saavutada, sest aegajalt on vaja uueks põleda.

Ilusat uut ja ikka ilusamat päeva Sulle!

Anna andeks, aga see on Tähtajaline Elu

Viimased nädalad vastan muudkui küsimustele ja nii on aeg ka siin selgitada. Mul on tõesti hea meel, et teid nii palju on, kes muret tunnevad, aga samas tekitab see ka tunde, et peaksin nagu kuidagi parem olema.

Nii et ma vabandan väga, aga see on Tähtajaline Elu!

Kes veel aru ei saanud, siis ma vabandan uuesti:
andke andeks, head blogisõbrad, et ma viimasel ajal väga palju kirjutanud pole. Pikemat aega mu blogi või elu jälginud inimesed teavad, mida see tavaliselt tähendab: kas 1) keerulist aega eraelus või 2)raamatukirjutamist!

Praegu on käimas see teine. Ehk et kirjutan noorteromaani Tähtajaline Elu 2.osa. Jah, seda sama, mille aluseks on mu enda Ameerikas veedetud aasta. Ei ole otse elust maha kirjutatud, kuid eks enda ja sõprade tegemistest sain ikka ainest ka. Esimese osa kohta loe siit- Heli raamatud. Ja nüüd on juba mõtet esimest osa lugeda ka, kuna teine on tõesti varsti tulemas.

Ausalt- hakkab varsti valmis saama. Kui Christian poleks haige ja igasugu üritused ei läheneks ja meie raamatute müügitööd (minu, Kati ja Karina raamatuid saad vaadata ja osta siit!!!) ei oleks, siis läheks umbes 5 täispikka tööpäeva veel. Aga nüüd... natuke kauem.

Seega lahkun nüüd siit, aga et teil väga igav ei hakkaks, jätan lugemiseks ühe lõigu uuest raamatust. Tegevus toimub New Jerseys.

Ja kes veel tahab mulle rääkida, et tahaks küll mu raamatuid lugeda, aga aega pole, siis... pane nüüd arvuti kinni, tee üks raamat lahti, loe kõigest 1-2 lehekülge... ja usu mind- aeg tuleb ise!

Tähtajaline Elu, 2.osa:

“Nüüd lähme sellega sõitma,” teatas Mike kavalalt naeratades ja ulatas mulle pileti. Vaatasin meie peade kohal ussina keerlevaid torusid, nendel liuglevat rongi röökivate inimestega ja olin tükk aega vait.
“See keeras inimesed pea alaspidi!” peaaegu röögatasin.
“Ainult korraks! Tegi ringi peale ja sõitis edasi,” naeris Mike. “Tule!”
Järgnesin mehele, ise jätkuvalt meie pea kohal tiirutavat atraktsiooni jälgides. Esimesed puhkuse päevad möödusid vaikselt, nii et ma jõudsin isegi igavust tundma hakata. Jalutasime palju ringi, õhtuti käisime rahvast täis pisikestes kohtades söömas, mis kahe väikese beebiga polnud üldse lõbus. Matthew samas oli nagu väike vanainimene ja käitus väga viisakalt. Ta polekski nagu viieaastane olnud. Mind võttis ta kiiresti omaks, kuid teiste täiskasvanutega oli kuidagi väga tagasihoidlik. Paaril korral käisin esimeste päevade jooksul ka rulluisutamas, aga kuna oli nii palav, siis aktiivseks spordiks polnud see just meeldivaim aeg ja koht.
Täna hommikul teatas aga Mary, et ta tahab, et me Mikega õhtul lõbustusparki läheksime. Mary ise on beebidega ja Mike ülesandeks on mu meelt lahutada. Ma küll ei saanud aru, kumb kumma meelt peaks lahutama, sest eelmistel päevadel oli Mike väga vaikne ja pigem morni olemisega. Ei olnud just kõige ahvatlevam väljavaade terve õhtu üksi tema mossitamist pealt vaadata.
Mike poja Matthew´ga saime kiirelt sõpradeks. Mary jutt paistis õige- oma isaga poisil erilist suhet ei olnud. Ta veetis pigem aega koos minu kui Mikega. Paaril korral nägin söögikohtades, kuidas Mike põrnitses minu ja Matthew kädistamist. Ma ei saanud sellest aru, sest mina oleks Mike asemel õnnelik olnud, kui keegi mu lapsega tegeleb. Kiiresti sain ka selle selgeks, et Mike on tõesti kuidagi kummaline ja hirmutav, nii et temast arusaamine polnud üldse mu eesmärk. Pigem pidin ta seltskonna lihtsal üle elama.
Nüüd aga tahtis ta mu ära tappa. Ma kardan niigi kõrgust, aga nüüd tahtis ta, et ma sõidaks karusselliga, mis käib mitu korda tiiru üle pea? Tohutust hirmust hoolimata järgnesin Mike´le nõiutult. Nägin, et mees mõistab mu hirmu ning tema näole tõi see vaid laia naeratuse. Hull, ausõna! Ma ei saanud arugi, kui juba sulgusid pehmendustega traksid mu ümber ja toolide rida nõksatas paigalt.
“Sa oled hull!” olid mu viimased sõnad, enne kui sõit hoo sisse said. Ma ei tea, kas mulle tundus või naeris Mike selle peale kõva häälega. Ausalt, see mees on hull. Ja tänu talle olin mina nüüd selle hullu masina peal.
Esimesest kurvist alates röökisin täie häälega. See sõit oli nii jube ja samas kuidagi erutav. See vist ongi adrenaliin. Tundsin, kuidas mu keha pingeliselt üle pea keerutamist ootab. Mis tunne see on? Kuidas on osa saada millestki täiesti ilmvõimatust? Hetkeks tikkus pähe arusaamine, et kui kümned, sajad, tuhanded inimesed enne mind on seda teinud, siis ei saa see ju nii ilmvõimatu olla. Ajasin selle mõtte kiiresti minema, sest minu jaoks oli jätkuvalt uskumatu, et ma midagi sellist teen.
Sõitsime äkiliselt keerates mööda usjaid torusid. Ma ei saanud enam aru, kas ma karjusin või mitte. Kõik tundus nii ebareaalne. Ja siis see juhtus- käisime ringi üle pea! Sõit läks edasi. Jälle- veel üks ring üle pea!
“Ma tegin seda! Ma sain hakkama!” tuigerdasin värisevatel jalgadel Mike kõrval. Kõrvus huugas. Hääl oli kähe. Ilmselt ma siis ikka karjusin.
“Jah, said küll hakkama,” naeratas Mike tunnustavalt. Jah, hoolimata oma värisevatest kätest, jalgadest, südamest ja kõigist muudest kehaosadest, nägi Mike silmis esimest korda sooja naeratust. Või olin ma sellest hullust karussellist hulluks läinud?
“Lähme veel!” kiskusin Mike´i käisest karusselli poole tagasi.
“Hull tüdruk,” naeris Mike, kuid tuli mulle järgi.
“Ausalt- see oli nii jube, et ma pean veel kontrollima, kas ma ikka kartsin piisavalt. Saad aru, mu käed ja jalad ja... no kõik-kõik-kõik väriseb nii õudsalt, et ma ei saa kõndida ja nii on kõige targem karussellil istuda, sest siis ma ei kuku vähemalt maha,” vadistasin järjest ühe hooga.
“Olgu-olgu, ma sain juba aru,” naeris Mike. “Hull eestlane oled!”
“Kas sa naerad mu üle?” teesklesin solvumist.
“Ei, seda ma ei julgeks,” naeris Mike. “Aga ma kuulen esimest korda, et keegi peab midagi hirmsat uuesti tegema lihtsalt selleks, et näha, kas oli piisavalt hirmus.”
“See ei ole minu süü, et sa selliseid inimesi pole enne näinud. Ja ega ülejäänud eestlased ka samasugused ei ole. Nii et ära tee minu põhjal erilisi järeldusi kõigi eestlaste kohta.”
“No aga teid pidavat ju hirmus vähe olema?”
“Jaa, kõigest üks miljon,” püüdsin kõlada sarkastiliselt.
“Meil Washingtonis on ka kõigest üle 650 000 inimese,” muigas Mike ühe suu poolega. Enne, kui ma midagi vastata jõudsin, oli aeg istuda toolile, mis tõotas mind elusalt hauda viia. Ma ju teadsin, kui jube see olema saab. Kui esimesel korral ma arvasin, et on jube, siis seekord ma teadsin täpselt.
“Ära seekord nii palju karju, siis ehk jääb mul kõrvakuulmine ka alles,” naljatas Mike. Mina aga hoidsin juba kramplikult oma toolist kinni, sest jube oli kohe tulemas.

Palju õnne, Maria! Taaskord!

Suur-suur rõõm on taaskord tähistada pisipiiga sünnipäeva... kui umbes aasta tagasi me polnud kindlad, kas seda enam teha saame.

Tänane hommik oli aga selline:

Kõik vennad tahtsid õeraasu kallistada ka:

Tordi ümber kogunes selline armas pesakond:

Ajakirja Pere ja Kodu lehel avaldati täna minu lugu: Suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed:

Kui mulle tundub, et laudseinale laste joonistatud sõdurid on mu suurim mure, siis tahan alati meeles pidada, et ei, suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed. Suurim mure on sõita haigla poole hääbuv lapsuke süles, kuigi ta alles paar päeva tagasi oli kõige elurõõmsam tüdruk, keda kunagi on nähtud.

Vot see on mure. Jah, ma ei luba edaspidigi lastel seintele joonistada, kuid neid pilte nähes tean, et ilmselt on mu lastel käed-jalad otsas ja nad on elusad,

Jõin täna köögis akna all tugitoolis istudes oma hommikukohvi, kui nägin laste joonistusi laudseinal. Kaks sõdurit tulistasid teineteist. Kuulirahe ulatus üle mitme laua. Pastakaga. Laudsein ei ole teatavasti selliste joonistuste jaoks parim koht. Võiks laste peale tohutult vihastada. Eriti kuna sel teemal on meil ju korduvalt juttu olnud.

Minul on täna aga meeles teine kogemus. Seal samas istudes mõtlesin, kuidas aasta aega tagasi ehk eelmise aasta augusti algul polnud ma enam kindel, kas oma pisikest tütrekest (tol ajal 3a) näen. Jah, juba möödub aasta sellest, kui ta tol ajal Soomes töötava issi juures perepuhkusel olles veremürgituse sai.

Kuna meie lapsed turnivad pidevalt kõikjal, siis on nad ka pidevalt kriimustatud ja kraapsitud. Nii ei pannud me ka eelmisel suvel Maria kätel-jalgadel olevaid kraapse tähele.

Ühel meres ujumise järgsel päeval jäi Maria aga palavikku. Loomulikult polnud ma selle üle õnnelik, sest paari päeva pärast oli kojusõit planeeritud, aga no pärast ujumist pole seal midagi imestada. Kasutasime kodust kaasa võetud palavikurohtu. Palavik aga tõusis. Ostsime teist rohtu. Mitmendat päeva oli palavik üle 40. Kraadiklaasi ei olnud, aga jah, ema teab.

Kuna olime vaid paariks nädalaks Soomes külas, siis rahvusvahelise ravikindlustuse kaardile me ei mõelnud. See oli ka põhiline põhjus, miks tütrekesega seal kohe arsti juurde ei läinud. Tahtsime oodata, et tal parem hakkaks, koju ära tulla ja siis Eestis arsti juurde minna. Tagantjärgi tarkus on see, et füüsiliselt kaardi olemasolu ei takistanud midagi ja selle saime hiljem ära teha ning andmed haiglasse järgi saata. Veel suurem tagantjärgi tarkus on aga see, et ükskõik, kui kaugele reisid, tasub kõik paberid ikka korda ajada.

Kolmandal päeval hakkasid tütrekese jalad külmaks minema ja sõitsime kiirelt 60 km kaugusel olevasse nö esmaabipunkti. Palavik oli sel hetkel 40,8 ja põletikunäitajad 275. Maria haiguslooga seonduvat saad soovi korral lugeda minu blogist: http://minuiluselumaal.blogspot.com.ee/2015/08/oudustenadala-positiivsem-jatkumine.html . Igatahes saime haiglas teada, et meie laps on eluohtlikus seisus. Esmaabipunktist sõidutati ta edasi 100 km kaugusel olevasse Oulu haiglasse. Helikopter oli kogu aeg valmis, et kui tal peaks autos halvem hakkama, siis tuleb helikopter vastu. Õnneks seda vaja ei läinud.

Ööpäeva elasime umbes teadmatuses, et kuidas lapsel on. Sellegipoolest oli haiglasse jõudmisest alates kergem tunne, sest teadsin, et nüüd hoolitsevad tema eest need, kes teavad, mida teevad. Vastutus langes. Mul jäi üle vaid oodata. Meie poistega tulime koju Eestisse, issi jäi Mariaga haiglasse.

Marial hakkas päev päevalt parem. Kuigi tagaslöökidena tuli välja, et ta ei kannatanud mingit rohtu, lõppesid ära kohad, kuhu oleks saanud kanüüli paigaldada jne. Paari päeva pärast selgitati välja, et tegu oli stafülokoki bakteriga, mis mõne kriips-kraapsu kaudu Maria vereringesse sattus, seega ilusti laiali pumbati ja üldise veremürgituse tekitas.

Umbes 2 nädalat pärast haiglaelu algust saabus Maria koju. Pildil on ühed esimesed hetked meie taaskohtumisest. Ma sain tagasi täitsa teise lapse, kellega hakkasime uuesti kooselu harjutama. Aasta aega hiljem tean, et kogu see lugu jättis meisse kõigisse tugeva jälje. Tundub uskumatu, et juba on sellest aasta möödas.... samas tundub see lugu nii võõras, nagu see ikkagi polekski meiega juhtunud. See on inimlik oskus halb unustada.

Aga mina kirjutan sellest loost täna. Just sellepärast, et mitte unustada. Kui mulle tundub, et laudseinale joonistatud sõdurid on mu suurim mure, siis tahan alati meeles pidada, et ei, suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed. Suurim mure on sõita haigla poole hääbuv lapsuke süles, kuigi ta alles paar päeva tagasi oli kõige elurõõmsam tüdruk, keda kunagi on nähtud. Vot see on mure. Jah, ma ei luba edaspidigi lastel seintele joonistada, kuid neid pilte nähes tean, et ilmselt on mu lastel käed-jalad otsas ja nad on elusad, et üldse selliseid asju kokku keerata saavad.

Täna oleme siin! 3.augustil peame taaskord Maria sünnipäeva ja oleme õnnelikud neiukese 4.aastaseks saamise üle. Tähistame seda temaga koos, kuigi aasta aega tagasi tundus see vahepeal juba võimatu. Oleme tänulikud õppetunni eest, aga püüame sellest õppetunnist õppida, nii et enam kordama ei peaks. Peame oma lähedasi kalliks praegu, kui nad on siin, sest me ei tea, mida homne toob!

Mina olen Heli (34), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust kodune ema neljale lapsele (7,5a, 5,5a, peaaegu 4a ja 2a). Suviti korraldan-juhendan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks pean blogisid Minu ilus elu maal ja Mida Heli luges.

***
Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!

Milleks meil neid käsi sõidu ajal ikka vaja on?

Käisime täna laste vanavanaema sünnipäeval. Millegi pärast hakati mingil hetkel murutraktorit testima-remontima-katsetama-vms. No ja siis oligi nii, et kõik lapsed käisid koos onu Rasmusega murutraktoriga sõitmas.

Mathias tegi ilusti tööd ja pakkuse onule hands free pedaalitallamise võimalust:

Joosep aga teatas kohe, et "Mis muru niitma? Ma tulin siia sõitma!" (Joosepit teades- ülla, ülla!). Onu Rasmus sai lahendamiseks ülesanda: "Kuidas traktorit koos Joosepiga sirgel teel hoida?":

Või tegelt- vahet pole! Las siis juba läheb- lehvitame parem:

Mariale meeldis ka muru väga. Niitmisest ta samuti väga ei hoolinud, aga onu viis jalutama küll... kuskile kaugele...:

...kaugele...

Christiani arvates on muru niitmine üks ülilõbus asi... nagu tema arust on ka kõik ülejäänud asjad maailmas. Ühe oma lõbususe pisiku andis ta onule ka:

Seejärel läks tõsiseks- algas sõit täpsete juhiste järgi:

Lõpetuseks ka tõsisemad ettevalmistused suurde liiklusse astumiseks- õppetund "Milleks meil neid käsi sõidu ajal ikka vaja on?":

Ja kes ei tööta, see ei söö... tähendab, kes ei niida, see riisub:

Nii me elamegi ilusat elu maal! Ikka õpime ja kasutame seda, mida õppisime!