neljapäev, 8. september 2016

Kes elas üle esimese klassi esimese nädala?

Kuna kool algas neljapäeval, siis võib praeguseks rahulikult esimese nädala möödunuks lugeda. Nagu näha, pole ma selle nädala jooksul siin sõnagi kirjutanud. Järelikult on muid tegemisi olnud. Kuidas meil siis perekondlikult esimese lapse esimese klassi esimene nädal möödus?

Mathias on jätkuvalt uhke koolilaps. Mina olen jätkuvalt ülimalt uhke koolilapse vanem. Herlend tundub samasugune.

Esimesel päris koolipäeval ehk eelmisel reedel Mathiasele kooli järgi minnes võttis mind vastu spordipükstes pojake. Kuna neil oli esimene tund kehaline kasvatus, siis panin teised riided kotiga kaasa.
"Ma ei leidnud kotist teisi pükse?" tunnistas laps. Otsisime siis koos ja püksid olid täitsa olemas. Muidu aga kõik toimis ja Mathias oli ikka elevil.

Esmaspäeva õhtul sai Mathias muusikakoolis kätte trompeti. Ta oli niiii uhke! Kodus oli esimese asjana vaja kõigile mängida. Väiksemad fännasid ning hüppasid ümber Mathiase:
Joosep uurib kontserti ajal hellalt trompeti koti sisu. Koer Barbi andis ka pärast esimest hullunud haukumislainet alla ja kuulas.


Kui peale muusikakooli katseid tuli välja, et Mathias hakkab trompetit õppima, siis oli mul natuke hirmus. Ma olen kuulnud, et trompetist on väga raske häält kätte saada. Rääkimata sellest, et häälest ka edasi õppima hakata. Seega võite arvata, kui positiivselt üllatunud ma olin, kui kodus pilli lahti pakkinud pojake kohe valjud selged noodid pillist välja puhus.

"Ma oskan ainult mesilast," teatas Mathias pärast esimest tundi. Mängis meile siis paar korda mesilast ette. Väga lennukas oli! Ma mõtlesin algul, et ju see on mingi harjutus. Pojake siis seletas, et see on hoopis üks lugu, mida ma talle üks päev varem youtubest mängisin. Tuli meelde küll, et enne õpingute alustamist tegime kodutööd ja kuulasime seda lugu: Rimski-Korsakov "Kimalase lend" Raske elu küll, kui pärast esimest tundi AINULT kimalase lendu oskad. No eks peab siis paar nädalat veel käima, et mõned lood veel selgeks saada.

Ma olin siis see karm ema, kes teatas, et Mathias peab natukene veel õppima, et Kimalase lend oleks ikka päris õige Kimalase lend. Et loo mängimiseks on hea noote osata, sest üks lugu peaks mitmel järjstikusel mängimisel ühte moodi kõlama. Mathias mõtles natuke ja vastas:
"No olgu, ma mängin praegu enda mesilase lugu. Siis pärast õpin need noodid ka selgeks ja mängin seda teist lugu ka!"
Juhtum lahendatud.

Enne teisipäevast tantsutrenni käisime ka minu vanemate juurest läbi, sest Mathias tahtis kindlasti vanaisale trompetit mängida. Vanaisa ju mängis ka kunagi, nii et Mathiase jaoks oli nii tähtis, et saaks oma oskusi kohe demonstreerida.
"Ma mängin sama pilli, mida vanaisa mängis ja mida mängib onu Priit (Aimla)!" teatas ta ka samal päeval uhkelt. Eks ta on Priitu läbi aastate erinevatel kontsertidel mängimas näinud. Eelmisel aasal rahvamaja sünnipäeval lasi Priit kõigil meie lastel trompetit proovida ka, nii et arvata võib, et just Priidul lasub suur "süü" mu lapse trompetihuvis. Kevadine Pipi etenduse külastamine Estonia teatris on ka muidugi lastel siiani meeles (loe siit: Pipi etendus läks südamesse). Nii armas, kui su ümber on mõnusalt andekad inimesed!!!

Pühapäeva õhtul kiletasin Mathiase raamatud ka ära. Kõik raamatud. Isegi aabitsa. Selles viimases on süüdi Herlend. Nimelt oli kokkulepe, et üks tema panus lapse kooliteesse on see, et ta lõikab liikuva aabitsa tähed lahti. Kui mina teatasin õnnelikult, et mul on kiletatud... ja et mul on kiletamisest kõrini, siis Herlend avastaski, et aabits tuleks ikka ka ära kiletada. Pärast tuli välja, et tema polnud selleks ajaks lihtsalt liikuva aabitsa tähti lahti lõigatud saanud ja nii ei kannatanud ta ka mõtet minu puhkusest. Selge, kiletasin aabitsa ka ära!

"Mathias, kas sa nägid, et ma kiletasin kõik su raamatud ära?" küsisin pojakese käest järgmisel päeval.
"Jaa, ma mängisin terve tunni nende mullidega raamatu kaane peal. Nii põnev oli!" vastas Mathias õnnelikult.
Eee...ahaaaa, selleks ma terve õhtu vaeva nägingi, et lapsel põnev oleks. Ta veel selgitas, et püüdis nii mängida, et õpetaja ei näeks. Hmm, nii et minu tekitatud mullid pakkusid lapsele pikemaks ajaks tegevust.

No igatahes ma ise jäin ka oma tööga rahule ja... mõned aastad harjutamist veel ja äkki järgmised mu lapsed ei saa esimeses klassis kile mullidega mängida.

Selle nädala suurim väljakutse on olnud huviringide graafiku paikapanek. Otse loomulikult selgus, et trompeti tunnid on täpselt samadel päevadel ja samadel kellaaegadel kui tantsutrenn Pärnus. Õnneks oli trompeti õpetaja nõus teisipäevase tunni esmaspäevaks tõstma. Tantsutrennis tuli välja, et põhimõtteliselt on võimalik ka vanemate poiste rühmas osaleda. Ainult nüüd tuleb välja selgitada, kas Mathias seal ka hakkama saab, sest üle võimete käivat tantsutrenni pole mõtet teha. See võtab lapsel varsti isu ära. Suuremate trennis osalemine tegi meie neljapäeva selgemaks. Nii jõudis Mathias tantsima ja ka trompeti tundi. See tähendab, et kell 12.10 olin lapsel kooli juures järgi. Käisime kodust läbi. Võtsime asjad kaasa. Vastasin paarile e-kirjale ja seejärel sõitsime Pärnusse. Tantsutrenni ajal ajasime Christianiga asju. Pärast trenni käisime toidupoest läbi. Seejärel Pärnu-Jaagupisse lasteaeda Mariale ja Joosepile järgi. Viisime väiksemad koju. Sõime. Mathiasega tagasi autosse ja kl 18ks muusikakooli.

Järgmisel nädalal algavad ka rühmatunnid. Siis käib Mathias enne linna sõitmist muusikakoolis rühmatunnis ka.

Maadlusega otsustasime ära, et sinna meie lastest sel aastal keegi ei lähe, sest see oleks ülim ülepaisutus meie ajakavas. Kahju oli küll, aga mingi otsus tuli vastu võtta. Samuti tuleb ilmselt jalgpallist loobuda, sest kui Mathias jääb nüüd sellesse teise tantsurühma, siis on jalgpalli- ja tantsutrenn samal ajal.

Tänase seisuga on meie koolipäevale järgnev nädalaplaan siis selline:
Esmaspäev
17.30 Joosepi muusikakooli eelkool
18.00 Mathiase trompet
18.30 minu laulukoor
Seega tundub, et kui Maria ja Christian on lasteaiast koju viidud, siis lähen mina Joosepi ja Mathiasega muusikakooli. Kui Joosepi eelkooli tund lõppeb, läheme koos laulukoori. Mathias läheb ise trompetisse ning tuleb pärast seda laulukoori järgi. Koju hakkame sõitma kl 20.

Teisipäev
13.00 Mathiase solfedžo rühmatund muusikakoolis
18.15-19 Mathiase tantsutrenn Pärnus
Kui toidupoest ka läbi käia, siis koju jõuame umbes 20.15

Kolmapäev
Hetke seisuga on meil vaikus

Neljapäev
12.20 Mathiase rütmika rühmatund muusikakoolis
15.00 Mathiase tantsimine Pärnus (edasijõudnute rühm)
18.00 Mathiase trompet muusikakoolis

Reede
Puhkus!

Laupäev
Kui Mathias jätkab teises tantsurühmas, siis on laupäeval trenn.

Kui siia vahemaad juurde lisada, siis on see päris mõnus hulk kilomeetreid edasi-tagasi sõita. Kui mõelda, et üle nädala olen ma neljapäeva õhtuti ise Tallinnas erakonna juhatuse koosolekul ja pärast Mathiase kooli harjutamist hakkan üldse rohkem tööalaselt ringi liikuma, siis... No kui Herlend Soomes töötas, siis käisid meie lapsed veel kaks korda nädalas maadlemas ning püüdsin ka väiksematega muusikakooli jõuda. Mingil hetkel sain aru, et üksi ei jõua.

Kas seda kõike on liiga palju? Ma küsiks vastu- aga mida lapsed selle asemel peaks tegema? Mida teevad need lapsed, kes ei käi üheski huviringis? Meie lapsed vaatavad ka päris palju multikaid, kuid arvutimänge käib Mathias vanavanemate juures mängimas. Seda ka siis, kui lubame.

Loomulikult on oluline, et vaba aeg aitaks last (no ja meid ennast ka!) taastada. Praegusel ajal käsutan koju jõudes lühimatel päevadel lapsed õue mängima. Ise lähen ka. Sel nädalal lõbustasime õhtuti ennast sellega, et vedasime koos kuivi puid õuest riidast kuuri alla ning viisime lammastele rohtu.

Päevadel, kui pärast 20 koju jõuame, siis väga enam õue ei roni. Eriti kuna uneaeg on 21-21.30 paiku. Siis saadan nad telekast eemale mängima. Parim on see, kui telekas on täitsa kinni, aga mõnikord jään võitluses Herlendiga sellele nõudmisele alla.

Kui lastel on pingelisemad ajad (käivad koolis, lasteaias), siis multikaid väga palju ei näe. Nad saavad päeva jooksul niigi palju müra oma meeltesse, nii et pole mingit vajadust seda telekast juurde saada. Viimasel nädalal olen neile õhtuti ka paar kommi lubanud. Ei, see ei saa meil harjumuseks, kuid luban neid Mathiase esimese koolipäeva tuutust järjest natukese haaval süüa.

Viimasel ajal olen neile ka taastamise ajal raamatuid lugenud rohkem kui suvel. Viimastel nädalatel oleme ühiselt läbinud minu esimese lasteraamatu "Kolme pärna saladus". Täna jõudsime sellisesse kohta, kust mul edasi pole kirjutatud. Lastele meeldib siiani väga ja nüüd pean lihtsalt lõpuni valmis kirjutama. See, et saab oma lastest koosneva testgrupi peal raamatut proovida, on tõsiselt mõnus viis kirjutamiseks.

Pragu on kõige olulisem lapsega reeglid ja süsteemid paika panna. Koolipäeva lõpus ma tal enam koolimajas sees järgi ei käi. Reegel on see, et tuleb ise parklasse. Ühel päeval jäi aga üks tund ära ja Mathiasele järgi läinud Herlend ei leidnud teda üles. Mõne aja päras tuli välja, et oli läinud ühe sõbra juurde. Sellises olukorras ongi oluline mõista, et laps pole süüdi. Laps ei saa lahendada olukorda, milleks tal pole reegleid või kogemust. Nii ongi praegu kõige olulisem last ennast mõtlema õpetada.

Mathiasel pole jätkuvalt nutitelefoni. Ei saanud ka pärast seda, kui me ärajäänud tunniga päeval last üles ei leidnud. Ega hääletult kotis olev telefon ka ei päästa, kui lapsel pole mõtlemisvõimet ja oskust hakkama saada. Eesmärk pole ju see, et lapsel oleks ema-isa kohe telefonikõne kaugusel, vaid eesmärk on, et laps saaks ühiskonnas hakkama. Lapsevanema ülesanne pole last nutiseadmestada, vaid õpetada talle, kuidas elus erinevates olukordades hakkama saada ning enda tegude eest vastutada.

Meie ühisõpingud jätkuvad! (kuulsin, et esimene õppus pidavat 9 aastat järjest käima...)

Kui sa soovid infot minu järgmise postituse kohta, siis hakka meie lehe facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis.