Kuidas saavad lapsevanemad tööl käia?

Kui sul on 4 last, siis ühe esimese asjana õpid ära, et sa ei tohi öelda, et sul on raske, sest kindlasti leidub kohe keegi, kes ütleb: "Aga oli siis vaja neid lapsi nii palju vorpida!" Pere ja Kodu ajakirjas kirjutasin eelmisel aastal (netis avaldati nüüd), et kõige raskem oli minu elu ühe ning kahe lapsega (artikkel "Märkamatu neljas beebi").

Kui see on nüüd selgeks räägitud, et mu elu nelja lapsega ei ole üldse nii keeruline, kui selle kogemuseta inimestele võib tunduda, siis võin tunnistada: viimased nädalad on ikka väga rasked olnud.

Tänaseks tunnen küll, et tahaks vaid magada. Mure on sama, millest taaskord Pere ja Kodu blogis olen juba kirjutanud: "Võitlen pidevalt endaga, püüdes leida tasakaalu töö ja lastekasvatuse vahel!" (mina ei pannud loole seda pealkirja, ausalt!).

Raamatute kirjutamisel on teenimise protsess pikk. Kui ise kirjastada, siis raamatu valmimisest kuni esimese summa laekumiseni läheb minimaalselt 4 kuud. Aga kui lapsed on 2+2+2+2 nädalat kodus haiged, siis näeb töötuba välja selline:

Ja minu töökoht on selline:

(oi, kui mu itisõbrad seda pilti näevad, siis kuulen jälle, et mu arvuti peabki aeglane olema, sest mul on desktopil nii palju asju...eee.... ma tean....tegelen....)

Minu elus on prioriteet lapsed! Just sellepärast olengi valinud kodus töötamise, et laste vajaduste ja ajagraafikutega kõige paremini hakkama saada. Ma ei kujuta ette, milliselt töökohalt saaksin lõuna ajal ära minna, et laps koolist koju viia, tunni aja pärast muusikakooli viia ning paari tunni pärast tantsima ning seejärel paari tunni pärast uuesti muusikakooli. Ja nii mitu korda nädalas. Minu töökoht seda võimaldab.

Mathias on nüüd 3 nädalat koolis käinud. Trennide-huviringide-koolitundide ajad on nüüd paigas. Vaikselt hakkan nüüd õpetama teda ise bussiga Pärnus käima, sest see annaks mulle tagasi väga mitu tundi minu nädalast. Aga nagu ühe inimesega jutuks oli, pidevalt kuuleme lugusid neist kadunud lastest või liiklusõnnetustest. Selle kõrval tundub paar tundi lapsega linnas veeta väike asi. Huviringide ärajätmine ei ole teema, sest need oleme lastele valinud soovide ning võimete kohaselt. Trennide teemal meeldis mulle väga viimases Naistelehes treener Martin Plaseri jutt sellest, et lapsed peaks trenni tegema (no ja eks täiskasvanud ka, aga laste puhul oleneb trennijõudmine tema vanemate prioriteetidest, seega vanematel pole õigus lapse arengut takistada).

Nii ongi minu igapäevane ülesanne, kuidas jõuda oma tööd tehtud kodus oleva haige lapse ning kooli-trenni-muusikakooli vahel pendeldava suure lapse vahel.

Mitmed päevad oleme harrastanud ajagraafikut, kus Herlend on tööl 9-17, seejärel tegutseb kodus või oleme koos lastega ning õhtul paneb tema lapsi magama ja mina saan tööd tegema hakata. Selle graafiku viga on see, et sel juhul ärkan mina enne teisi, et kõik üles ajaga, kuid lähen magama pärast oma tööpäeva lõppu ehk pärast teisi. Samuti hakkan vist vanaks jääma ja ei suuda enam öösiti pärast sellist pikka päeva väga loominguline olla.

Praegu on Heli Kirjastuse tegevus ka aktiivseks läinud. See on hea, sest kui ka 2-aastane Christian tahab päev otsa mul süles istuda (mida ta üksi kodus olles teeb...need, kes teda tunnevad, ei usuks, aga üksi on ta jah sülelaps), siis arvutis kirjastamise tööd saan osaliselt ikka teha. Jah, vahepeal ikka annan talle süüa, panen puid pliidi alla, viin pesu õue kuivama ning panen uued pesud masinasse pesema jne.

Aga selle kõige taustal mõtlen, et kuidas saavad hakkame lapsevanemad, kellel on jäik töögraafik ja kes peavad kellast kellani tööl käima? Rääkisin ka eile Vabaerakonna juhatuse koosolekul, et kui me räägime laste arvust peres, siis on minu jaoks esmane küsimus see, et kuidas saab hakkama lastega naine? Tänapäeval ei ole enam vajalik, et mees üksi peret üleval peaks. Kui see nii oleks, siis poleks ju laste isa.

Minu jaoks on aga oluline perekonna ühtsus ehk et lastel peab ka isa olema (mitte, et kõik peaks lõpuni kokku jääma, vaid et kui pere elab koos, siis lapsed peaks ka isa nägema ja isa peaks nende tegemistes osalema). See tähendabki, et isa ei saa päevade või nädalate kaupa ära olla rasket raha teenimas. Lühema tööajaga teenib küll vähem, kuid on laste jaoks olemas.

Seega peabki naine samuti teenima. Aga kuidas see on korraldatud peredes, kus mõlemad vanemad töötavad ja on mitu last (kuigi haige lapse puhul piisab ka ühes lapsest, et vanemate töölkäimine oleks häiritud, seega laste arv pole ju tegelikult oluline)?

Jagage oma kogemusi ja hakkamasaamise nippe!


***



Osale meie blogi ja koostööpartnerite SUURES PULMALOOSIS, milles võid võita 400 € eest kingitusi!!! Kliki siia ja loe edasi, kuidas osaleda!

Kui sa soovid infot minu järgmise postituse kohta, siis hakka meie lehe facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis. . Tsitaate minu raamatutest ja muud kirjutamisega seotut loe facebookis Heli Künnapase loomingu lehelt.