esmaspäev, 12. september 2016

Ma olen naine, aga ikkagi inimene (Delfis)

Paar nädalat tagasi kirjutasin Delfi naistekas loo, mis tekitas igasugust vastukaja. Tunnistan, et ma lugesin ise vaid kolme esimest kommentaari ja edasi mitte. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes ennast anonüümselt kommentaariumites välja elavad. Nii ei pea mina oma aega küll nende kommentaaride lugemisele raiskama. Aga oma nime alt arutlen sel teemal hea meelega.

Delfi naisteka lehel on lugu siis siin: Ma olen naine, aga ikkagi inimene.


Lugu ise oli aga järgmine:
Ma olen naine, aga ikkagi inimene
Just selline õnnis teadmine jõudis minuni eile (23.08.2016), kui istusin lõkke ümber koos teiste naistega Raikkülas Paka mäel, kus pidasime naiste kärajaid. Kohtumise teemana oli välja kuulutatud, et arutleme naiseksolemise kogemuse ja naise rolli üle ühiskonnas läbi aegade.

Loomulikult jäi poolest päevast nende teemade jaoks väheks, kuid mõtted pani liikuma. Juba esimestel minutitel kõlas korduvalt soov, et me suudaks selle kohtumisega ennast vabastada pidevast süütundest, nagu me ei vastaks normidele. Seda me ka tegime.

Ma olen harjunud, et enamik inimesi meie ümber on ebanormaalsed. Vähemalt enda arvates. Kes vähegi paremini ennast tunneb ning julgeb enda suhtes aus olla, peab tunnistama, et mitte keegi meist ei sobi sajaprotsendiliselt kokku ühegi teise inimesega ega ühtegi gruppi. Ikka peame milleski järeleandmisi tegema ning peale jääb n-ö enamuse huvi. Tavaliselt tähendab see sama, mis “kõvema-hääle-ja-suurema-rahakoti” huvi.

Naiste kärajatel rääkisime ühe teemana sellest, kuidas on muutunud naiseksolemise kogemus võrreldes nõukogude ajaga. Mina pidin tunnistama, et nõukogude ajast ma väga palju ei mäleta. Sel ajal oli minu ümber õnnis lapsepõli. Kuna elasime maal, siis välismaailm jõudis meie koduni suures osas nii palju, kui vanemad seda tõid. See tähendab, et palju tolle aja negatiivsest läks minust mööda. Prioriteedid olid teised.

Naise ja nelja lapse emana ei ole nõukogude kogemus aga minust mööda läinud. Ikka leidub neid, kes teavad, kuidas ma peaks elama, kuidas parem abikaasa või ema olema. Praegusel ajal kritiseerijad on oma kasvatuse ja kogemused aga enamasti just nõukogude ajal saanud.

Väärtushinnangud muutuvad ajas ja ruumis. On ilmne, et endiste aegade õpetuste järgi on tänasel päeval väga raske tubli olla. Tänasel päeval aga tuleb lähtuda tänaste teadmiste ja võimaluste järgi. See tähendab pidevalt jätkuvat kriitikat.

Jah, igaüks meist teeb otsused ise ning kritiseerivad tavaliselt ikka need inimesed, kellel enda elud korrast ära ja kes enda probleemidega ei julge tegeleda. Aga ikkagi on kehv, kui kogu aeg on tunne, nagu sa ei vastaks Tõelise Naise, Armastava Abikaasa ja Superema kriteeriumitele. Esimeses kategoorias kvalifitseerumiseks teen ma kodus liiga palju n-ö meestetöid (näiteks puulõhkujaga puude lõhkumine), teises kategoorias annab kriitikaks põhjust liiga vähene kokkamine (“kuidas ei jõuagi kogu perele kolm korda päevas sooja toitu teha?”), kolmandas olen kehv aga liiga suure laste hulga pärast (normaalse pere mõõduks on ju vaja vaid ühte poissi ja ühte tüdrukut, mitte nelja last, kes kindlasti tulid siia ilma mingi eksituse tõttu).

Naiste kärajatel sain oma segadusele selgust. Teemat uurinud naiste ettekannetest tuli välja, et tegelikult pole Eestis alati meestele orienteeritud ühiskond olnud. Pigem on see seotud kristluse levikuga.

Tänasel päeval oleme jõudnud olukorda, kus naisküsimustega tegelejate üle püütakse ikka veel nalja teha. Mis naisorganisatsioonid? Mis naiste ühiskonda sulandamine? Et teeme siis juba meestele sama.

Tegelikult võiks avalikumalt tunnistada, et kui leidub juba hulk inimesi, kes tunnistavad, et naisküsimustega tuleb tegeleda, siis järelikult on probleem olemas. Järelikult on meie ühiskond jätkuvalt rohkem meestekeskne.

Naistel on Eestis väga hea elada. Meil on palju vabadust. Nagu ka meestel. Aga naiste suurim vabadus on mahtuda meeste maailma ja seal hakkama saada. Nii, kui räägid naise rollist maailma jätkajana (mida muud see lastekasvatus on), siis muutud juba selleks, kes ei mahu süsteemi. Praeguste võrdsusotsingute käigus kipume pigem jõudma olukorda, kus unustame, et naised ja mehed on erinevad, oma erinevate rollidega. Püütakse naisi meestele sobivatesse süsteemidesse mahutada, mitte süsteeme muuta. Ja see pole ikka hea.

Eile lõkke ümber koos paljude väekate naistega arutledes tundsin, et olen Naine ja ikkagi Inimene. Tuleb ületada hirm mõiste “naisküsimused” ees, sest riigi ja rahva jätkumise mõttes on oluline just see, et need tihti naljaks muudetud naisküsimused oleks läbiarutatud ja korras.




Osale meie blogi ja koostööpartnerite SUURES PULMALOOSIS, milles võid võita 400 € eest kingitusi!!! Kliki siia ja loe edasi, kuidas osaleda!


Kui sa soovid infot minu järgmise postituse kohta, siis hakka meie lehe facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis.