Meil on beebid ja kuidas mu lapsed vastutamist õpivad

Sellest on pärist mitu aastat möödas, kui meil viimati beebid olid. Vähemalt sellised. Aga nüüd on nad jälle siin.

Kolm pisikest. Ja nunnut.

Umbes aasta aega tagasi tulid meie koju taaskord küülikud. Kolm prantsuse pässi lastele lemmikuteks. No ja mulle ikka ka. Prantsuse pässid just sellepärast, et see on nunnutamiseks parim tõug, kuid söömiseks mitte. Nii oli üsna selge, milline on meie loomapidamise suunitlus ja me ei saa poolel teel ümber mõelda.

Küülikutega tegime lõpu umbes 6 aastat tagasi, kui hakkas sündima meie neljas laps. Siis oli selge, et nii palju igapäevast käsitööd nõudvat tööd meie ajagraafikusse enam ei mahu. Valikute küsimus.

Ühelt poolt oli see tol ajal õige otsus. Teisalt jäi sisse väike ebakindlus enda suhtes, et kas ma siis tõesti ei saanudki hakkama? ,,Õnneks" leidusid meie kõrval ka mõned inimesed, kes halvustasid kogu meie loomapidamist esimesest hetkest alates, et ,,miks on seda vaja?" ning ,,ise nii noored inimesed, aga panete ennast loomadega kodu külge kinni." Selline ,,tugi" on nüüdseks lõppenud.

Loomadega on keeruline. Loomad on vastutus. Ja nii jääb. Samas ei tea me keegi, mis elu toob ning mõnikord tuleb tõesti olukordi ümber mängida. Aga vastutades annad sa igas olukorras parima, et su lemmikutel hea oleks.

Eelmise aasta jaanipäeva järel oli äkitselt selge, kus minu loomapidamise süda asub. Selleks on kindlasti küülikukasvatus. Lastele meeldivad ilmselt kõik loomad. Äkitselt taipasin ka, et kuigi olen alati arvanud, et mu lapsed on kasvanud koos loomadega, siis tegelikult kasvasid nad koos loomadega kogu selle aja, kui olid ise väikesed. Hiljem aga olid kodus vaid koer ja kassid. Needki enamasti õues.

Seekord tulid küülikud kokkuleppega, et need on laste omad. Kolm suuremat said endale oma loomad, kelle eest hoolitseda.

Terve aasta rippus aga õhus Ameerikasse minek. Nii seisis ka meie küülikukasvatus. Ei mingit vähendamist, aga mitte ka suurendamist.

Kui mõned kuud tagasi kõik uksed sulgusid, siis oli selge, et saame oma küülikutest veel mõnda aega rõõmu tunda. Selle teadmise tulemusena sündisidki üle mitme-mitme aasta meie talus 4.mail taas küülikupojad. Kolm pisikest prantsuse pässi. Kui hästi läheb, siis varsti on oodata veel ühte pesakonda. On võimalus, et mõne aja pärast mõni tuleb ehk ka müüki. Praegu küll veel nii ei paista... :)

Uuesti ärkas sellega ellu ka meie facebooki leht Kuuse talu küülikud. Kui tunned meie loomakeste vastu huvi, siis just sealt näed edaspidi pilte ja võimalik, et tulevikus ka infot uut kodu otsivate küülikupoegade kohta.

Nii et meil on igatahes taas maaelu koos beebidega. 

Küülikutega on kaasnenud ka vastutuse õpetamine. Jah, on olnud talviseid õhtuid, kui lapsed kell 20 koju tulles ei ole enam küülikuid söötma läinud ning mina või abikaasa oleme seda teinud. Jah, 25-kilosed toidukotid toon poest ära mina. Aga üldiselt on see peaaegu aastane vastutuse õpetamise projekt väga hästi toiminud. Lapsed on omavahel hästi jaganud, et kes ja millal küülikuid toidab. Samas loomulikult on olnud ka ,,mina alles tegin!" vestlusi. Aga needki on arendavad ja õpetavad nii läbirääkimist kui oma seisukohtade kaitsmist.

Tänu vastutusele oma küüliku eest on laste sõnavara kindlasti täienenud ning vastutusega seotud teemad on saanud nö sisu taha. Üks asi on tegemata jätta mingi koolitöö vms, mille tagajärg pole tappeb. Teine asi on teada, et kui sina ei viitsi pingutada, siis kellegi teise elu on sellepärast ohus.

Kuna selle suve veedame siis ilmselt ikkagi Eestis, saame lähikuudel veel palju beebirõõmu nautida ning jätkuvalt vastutamist õppida/õpetada. Mõnus!  

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com