laupäev, 15. september 2018

Välgutüdruk taas vallaline

 Välgutüdrukul läks eelmisel aastal väga hästi. Loeti ja osteti väga ilusti. Jutt käib siis minu raamatust ,,Kes kardab välgutüdrukut?"

Nüüd sai üles ka Heli Kirjastuse augustikuu populaarseimate raamatute edetabel. Romantiliste lühiromaanide sarja ,,Mõni õhtu romantikat" raamatud on sealgi taas olemas. See tähendab, et mina hakkasin nüüd tõesti-tõesti sarja uut raamatut kirjutama.

Nii kaua aga saad välgutüdrukust lugeda näiteks siin:

1. Taas vallaline

Kas pole müstiline, et abielus inimesed igatsevad aega, kui sai vabalt üksi valida, kuhu ja millal lähed, kellega kohtud, mida teed... samas kui vallalised igatsevad vaid seda, et keegi sind kodus ootaks ja elu oleks stabiilne?
Ei, müstiline on liiga suurejooneline sõna selle kohta. Pigem on see haige. Inimeste haige komme alati tahta seda, mida neil pole. Ikka igatseda rongi, mis on juba läinud või pole veel tulnud.
Ampsan järjekordse suutäie tankla ülisuurest tortillast ning heidan pilgu aknast välja. Esmalt näen aknaklaasil vaid enda peegeldust- nukrad silmad ning hobusesabasse seotud tumedad juuksed. Mõne aja pärast seletab silm, kuidas esimesed õhulised lumehelbed liuglevad novembrikuises jahedas õhus. Esimene lumi, mis ei tule iial tagasi... aga kas peakski?
Nagu armastusega. Me jääme tihti seda esimest igatsema, nagu see oleks pidagi helget ja puhast. Tegelikult on see värske, noor ja tahumatu. Selline, mille käigus teineteisele veel eriti palju haiget tehakse. Mina küll oma esimest armastust taga ei igatse. Ega teist. Ega kolmandat. Sellele nimekirjale mõeldes hakkan hoopis kahtlema, kas üldse tean, mis armastus on...
Õnneks on kõigi nende õnnetute suhete jooksul mu kõrval olnud Eleri, kellega oleme sõbrannad juba põhikoolist alates. Küll olen Eleri õla najal nutnud, koos temaga ennast taas õnnelikuks joonud, korduvalt suhete teemal nõu küsinud ning vajadusel on just tema mõnele mulle haiget teinud mehele vastu lõugu andnud.  
,,Ta ei ole sind väärt,” kõlas diagnoos, mida Eleri on vist kõigi mu meeste kohta kasutada saanud. Seda lauset olen sõbranna käest korduvalt kuulnud.
Eile lõplikult lahutusele alla kirjutades vaatasin eksabikaasaks muutuvat Kardot ja küsisin endalt samuti: kas ma üldse tean, mis on armastus? Kui ma paar aastat tagasi sellise mehega abiellusin, kas olen üldse midagi armastusest kuulnud? Tol ajal oli Kardo muidugi ka tuntud laulja ja kitarrist, aga nüüd... Alkohol ja kuulsuse kadumine on oma töö teinud.
Kuna mul on selja taga selline nimekiri õnnetuid armastusi ning nüüd olen kahekümne kuue aastaselt lahutatud, siis ilmselt õnneliku suhte valemit minu käest küsida ei tasu.
Löön taaskord vihaselt oma hambad tortillasse. Pühin salvrätikuga kollasele lauale tilkunud kastme piisakesed. Uhke Audi sõidab tankuri juurde. Autost vajuvad välja pikad sääred, millele järgneb valge karusnahast poolmantliga kõva meigiga noor naine. Huvitav, kas tema on oma armastuse leidnud? Või kust tema Audi siis tuli? Tunnen hetkeks veidi häbi oma üleolevate mõtete üle... aga tegelikult on see ju täiesti mõistetav küsimus- mina töötasin viis aastat Ministeeriumi kantseleis, majas, millest paljud suured riigisaladused läbi käisid. Sellist autot poleks mina endale aga kunagi lubada saanud.
Leidsin ennast tihti mõttelt, et kui mu töö on tõesti nii oluline nagu räägitakse, siis miks ma seda palgapäeval ei tunne? Või noh, palgapäeval ehk veel tundsin, aga nädala aja pärast küll enam mitte. Siis oli suurem osa rahast kulutatud ning kuu lõpuni käis üks igavene sentide veeretamine.
Kuna olen kasvanud ainult koos emaga, siis rahamured on mulle kogu elu tuttavad olnud. Eriti, kuna ema polnud mul just parim rahaplaneerija. Ta töötas küll mitmel töökohal, et jõuaks meie elamise ning minu haridustee eest maksta. Ema kinnitas alati, et tahab mulle paremat elu, kui tal endal on olnud. Nii ma tundsingi tegelikult süümepiinu iga kord, kui ema käest järjekordse kulutuse jaoks raha küsisin. Igapäevane toit, elamiskulud ja riided maksid niigi palju.
Ministeeriumisse tööle minnes olin ülimalt rahul, et kogu see haridusele panustamine tasub ära. Ema kuulutas samuti kõigile uhkelt, kui olulises kohas ma nüüd töötan. Palganumbritest aga pole meil kunagi räägitud. Nii jäi selle jutu lõpuks alati mainimata, et Ministeeriumis lihtsalt tavalise ametnikuna töötades elamisväärset palka ei saanud.
Kardo headel päevadel jäi koos elades suur osa meie elamiskulusid tema kanda, nii et ma võisin endale sellist näruse palgaga töökohta lubada. Siis aga sai alkohol talle üha paremaks sõbraks. Suhted bändikaaslastega läksid halvemaks. Lõpuks polnud tal enam üldse tööd. Eleri soovitas juba varem, et peaksin suhted Kardoga lõpetama, aga mina ikka ootasin ja lootsin...  

*** 

Romantiline lühiromaan ,,Kes kardab välgutüdrukut?" kuulub sarja ,,Mõni õhtu romantikat". Kõiki sarja raamatuid saad osta otse Heli Kirjastuse kodulehelt.

Aitäh, et loed!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema viiele lapsele (9a, 7a, 6a, 4a ja täitsa tutikas).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com