teisipäev, 29. mai 2018

Millal peaks mu laps teadma, kuidas näeb välja pede?

Lapsed on julmad. Eriti teineteise vastu. Vana tõdemus.

Teine tõdemus, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured.

No minu lapsed nüüd muudkui kasvavad ja nii ma avastan koos nendega maailma.

Ühel päeval pidin lapsele selgitama, kuidas näeb välja pede? Või mida tähendab, kui üks suurem poiss talle ütles, et ta on pede, sest näeb välja nagu pede.

Kokutasin siis tükk aega ja mõtlesin, et mida siis nüüd vastata. Lapsed on uudishimulikud. Tänapäeva lapsed teavad palju. Kooli arvutist saadakse selgeks, mis on porno ja et seda ei tohi vaadata, aga "kõvad mehed" õpetaja selja taga ikka panevad ja siis karjuvad üle klassi teisele, et: "Mida sa vaatad?" Selge, räägime siis kodus ka üle, et mis see porno on.

Nii et kui ma kahtlesin, et mida lastesaamise küsimustele vastata, siis lahendaski porno olukorra ära. Nimelt kõik mu lapsed teavad, et beebi sündimiseks on vaja isa käest seemnevedelikku. Kui aga jõudsime küsimuseni, et kuidas see ema  sisse saab, siis jäin toppama, sest ei teadnud, kui palju lastele peaks selgitama. Mu koolilaps oli siis tark ja mõistis, et tuleb sama teha, mis porno videotes, mida ei tohi koolis vaadata ja mis on vastikud...

Eee...

Kuidas teavad mingid lapsed, kuidas kooli arvutist pornot leida?

Nüüd siis see pede teema. Alles nüüd tuli välja, et see sama suurem poiss on sama väljendit ka varem kasutanud. Minu jaoks oli kurb, et mu enda laps seda varem küsima ei tulnud. Arutasime siis pikalt. Algul rääkisin, et nö pede (ehk et see pole ju tegelikult üldse korrektne väljend) on mees, kes armastab teisi mehi. Laps vastas, et aga siis ta ju ongi see, sest tal on poistest sõbrad. Selgitasin, et see pole päris see...

Arutelu käigusi jõudsime selleni, et ükskõik, kas ta on pede või ei ole, siis seda ei saa sellises vanuses üldse öelda, sest väiksed lapsed ei kasuta enamasti "armastamise" väljendit kellegi teise, kui oma pereliikmete kohta ning ka füüsiliselt ei väljendata selles vanuses tavaliselt armastust pereväliste inimeste vastu.

Kas ma peaksin selle vestluse maha pidama ka lapsega, kes minu lapsele nii ütles? Ja mitte vaid minu, vaid ka teistele? Ehk et kas selle lapse arvates on meie ümbrus täis alaealisi pedesid? Milles see väljendub? Mille järgi ta selle kindlaks on teinud?

Ja nii ongi mul suur küsimus- kas ja millal peaks laps teadma, milline näeb välja pede? Ja et kui sa ei taha pede välja näha, siis kuidas seda vältida? Ja kas peded on kuidagi välimuse järgi niiii eristatavad, et mitte-peded samu riideid-soenguid-jms ei kasuta? Tunnistan- olen loll ja ei tea! Aga kuna mina ikka veel ostan lapsele riideid, siis nagu peaksin ka mina teadma, milliseid riideid-jalanõusid-jms vältida...

Veel suurem küsimus- kust võtab mõni laps selle OSKUSE teisi pededeks liigitada? Saan aru, et lapsed võivad kodust kuulda vandesõnu ja neid edasi kanda. Lapsed tunnetavad ja annavad edasi meie suhtumise erinevatesse teemadesse. Aga kes räägib kodus sellest, milline näeb välja pede ning kuidas neid kohtudes kohe ära tunda ja lahterdada?

Minu lapse teema jätkus praeguse seisuga väga ilusti, sest rääkisime õigete inimestega ning teemaga tegeleti edasi. Olen sellise professionaalsuse eest väga tänulik.

Nüüd jõuame jälle küsimuseni, et need lapsed tulevad meie kodudest. Jaaa, mina saan samuti aegajalt üllatusi, et mida mu lapsed teavad või oskavad, mida ma ise pole neile õpetanud.... Seega eriti vanemate laste puhul ei vastuta lapsevanem kõige eest, mis lapsest välja tuleb. Aga lapsevanem vastutab lapsega rääkimise eest.

Ühe teise küsimusega seoses tuli välja, et laps, kes teisi kiusab, ütleb ise ka, et on korduvalt psühholoogi juures käinud ja see ei tee talle midagi. Siis pidin enda lapsele selgitama, et kes on psühholoog ja mida ta üldse teeb. Selgitus oli lihtne:
"Psühholoog räägib sinuga, nagu minagi ja aitab sul sinu enda muresid ja probleeme selgeks rääkida!"

Mul on tunne, et mida vähem meid (eestlasi) on, seda vähem on ka võimekust probleemidega tegeleda. No näiteks et psühholoogide abi väikses kohas on kättesaamatum, sest lapsi on vähe. See aga jätab probleemide lahendamise inimeste kaela, kellel pole kogemust ja haridust seda teha... mis tähendab, et probleemid lähevad edasi... ja ongi jälle üks ring käima lükatud. "Õnneks" aga leidub neid, kes saavad palka selle eest, et selliste probleemide olemasolu eitada...

Mina ei ole see, kes julgeks kogu vastutuse ka lapsevanematele lükata. Jah, nii ongi, et autojuhilubade saamiseks pead tohutult vaeva nägema, kõik neid ei saa ja siis sõidab ikka meil ringi tohutus koguses hulle, kes suunatulestki midagi kuulnud pole. Aga lapsevanemaks saamine on ju veel lihtsam...

Kuna ma olen kõrghariduselt personalijuht ning seega juba varem veidi psühholoogiat õppinud, seejärel veel 10 aastat ennast lapsevanemluse teemadel koolitanud... ja ikka jään pidevalt hätta, sest ei saa ühest või teisest lapsest või teemast aru... Siis ma ei imesta, kui hädas on inimesed, kes ei tunnista, et lapsevanemaks olemist peab õppima.

Sõnadega haigettegemine või -mittetegemine on kõige odavam inimsuhete mõjutamise viis, mida me kasutada saame.

Mina ei näita kellelegi näüuga. Enda ja oma lastegagi tegemist. Aga tänase päeva küsimus jääb samaks: millal peaks mu laps teadma, kuidas näeb välja pede? Ja kas ja kuidas ma seda isegi teadma peaks?

Imelist terviklikkusega arvestavat päeva meile kõigile!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar