esmaspäev, 14. mai 2018

Poliitikasse, sest rohkem neljalapselisi emadepäevi ei tule!

Ongi nii, et rohkem neljalapselisi emadepäevi mul ei tule. Tehtud! Ja abikaasa ei saa enam kunagi neljalapselist isadepäeva, sest enne seda lubati meile ikka beebit.

Pühapäevasele emadepäevale läksin tegelikult vastu väga segaste tunnetega. Laupäeval toimus Tallinnas Vabaerakonna üldkogu, mille tulemused olid ühelt poolt etteaimatavad, kuid teisalt... segadusseajavad. Umbes kuu aega tagasi valiti mind Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna juhiks, nii et Riigikogu valimisteks valmistumine on järgmiste kuude põhiline teema.

Miks ma räägin poliitikast seoses emadepäevaga? Sest minu põhjus poliitikas osalemiseks on siin:
Pildistas Triin Künnapas- fotograaf Pärnus

Aasta aega tagasi võtsin poliitikast pausi, sest tundsin, et muude teemadega on vahepeal vaja rohkem tegeleda. Kaasa arvatud perega. Samas sain selle aja jooksul aru, et kui ma soovin lastesõbalikumaid otsuseid ning rohkem mõistmist, siis pean selleks ise midagi (rohkemat!) tegema.

Jah, suure tõenäosusega ma kandideerin taaskord Pärnumaal Vabaerakonna nimekirjas Riigikogu valimistel. Juba eelmisel korral küsiti, et miks ja kuidas laste kõrvalt...? Küsin vastu- kes siis veel? Kes peab lastega perede eest rääkima, kui mitte lapsevanemad? Mitte sellised, kes kord kuus last näevad, vaid need, kes reaalselt teavad, mida tähendab elu koos lastega.

Kui räägitakse lastega peredest (eriti lasterikastest), siis on põhiline küsimus (ja poliitikute poolt lubadus), kuidas rohkem raha kätte jagada.

Nagu ütlesin, on lapsed ehk meie kõigi tulevik minu jaoks suurim põhjus poliitikas osalemiseks. See, et neil oleks koht, kus elada, et meil oleks keegi, kes mõnelegi meist tulevikus pensioni maksaks... ja et siin ja praegu oleks tore neid lapsi kasvatada. Aga samas ei ole ma mingite saritoetuste pooldaja. Kui räägime lastesõbralikust riigist, siis see peab tähendama, et pered, kes on otsustanud lapsi kasvatada ei satuks automaatselt vaesuse riskigruppi. Just sellised pered, kes tõesti lapsi harivad ja neile kogemusi pakuvad, nii et neist kasvaksid haritud ja mõistlikud inimesed.

Väga olulised on minu jaoks väikeettevõtlusega seotud teemad, sest tihti on just (linnast väljas elavad) lapsevanemad väikeettevõtjad... kelle jaoks praegu asju muudkui keerulisemaks ja kallimaks tehakse. Nii et ühelt poolt on ettevõtjaks olemine vajalik, et lastekasvatus ja tööelu ilusti kokku sobiks ja teisalt läheb see riiklikult üha keerulisemaks.

Need palju kirutud lapsevabrikud, kus lapsest hoolitakse vaid vanemahüvitise saamise perioodil, on teine teema ja teistpidi mure. Aga neid on vähe. Enamus lasterikkaid peresid on väga toredad ja aktiivsed ning hoolivad nii teineteisest, kui ümbritsevast. Mõned tõrvatilgad lasterikaste meepotis on aga maitse külge jätnud ja nii peavadki paljud lasterikkad ennast pidevalt kaitsma, nagu oleks lapsed saadud riigile või kogemata.

Ja siis loedki enne valimisi kusagilt plakatilt, et näe, meie tegime lastega perede heaks kõik, mis võimalik, sest saate ju rohkem raha kätte... aga see, et samal ajal kütus ja kõik muud kaubad on hulga kallimaks läinud, igakuiselt kütuseaktsiisina väljakäidud raha ei jõua teede parandamisse ja muud sellised vahvad elukorraldused ei leia kusagil märkimist. Sellepärast tulebki ka lastega perede teemale läheneda sisukamalt, kui lihtsalt: "Anname teile rohkem raha kätte (ja samal ajal võtame teise käega selle ikka kohe tagasi!)"

Perepoliitikas kipub olema seisukoht, et lasteraha ja tasuta koolilõuna on põhilised lapsi puudutavad teemad. Tegelikult aga puudutavad lastega peresid KÕIK eluvaldkonnad, seda lihtsalt suurema arvu pereliikmete kaudu, kui keskmist perekonda. Ehk et kui räägin laste tuleviku tõttu poliitikas osalemisest, siis see ei tähenda üksikuid teemasid, vaid tervikliku koosluse mõistmist. 

Enne Vabaerakonna üldkogu oli meediaski palju küsimusi ja mõttevahetusi teemal, et mis Vabaerakonnast saab ja kas ja miks ja kuidas... Mõnigi liige on tänaseks meie ridadest lahkunud... mitmetel kahetised mõtted...

Mulle tõesti ei meeldinud see sopaloopimine, mis toimus. Veelgi enam aga need mürgitamised, mida tihtilugu keegi ei näinud. Mitmegi inimese puhul nägin hoopis teist külge ning see märk jääb külge. Aga mina olen Vabaerakonnas edasi ning kui midagi ülierilist ei juhtu, siis kandideerin Riigikogu valimistel just selles nimekirjas Pärnumaal. Ühegi teise olemasoleva erakonna ridades tegutsemine minu jaoks mõeldav ei ole. Toetan mõtet, et Vabaerakond ei saa muutuda teiste suurte erakondade sarnaseks. Me ei saa tekitada elupõliseid töökohti, ega skeemitada inimestega seetõttu, kellel on soojemat kohta vaja. Meil pole vaja leere, ega nugadega vehkimist, et mingile otsusele ikka õige inimese nimi külge jääks...

Teisalt ei ole see ühe, ega kahe jne inimese kooslus. Igaüks saab anda oma osa. Kui aegajalt naerdakse Vabaerakonna nimes sõna VABA üle, siis minu jaoks tähendab see vaba vabadust anda edast parim, vabadust leida koososa ja teha koostööd, kuid samas erineda... Ja mina kavatsen oma vabadust kasutada!!! 

Ma ei ole elupõline poliitika. Jah, Riigikokku kandideerin kindla sooviga sinna saada, mitte ei tee niisama nalja. Aga kui ma ei saa, et juhtu midagi. Ma teen oma praegust tööd ja elan elu edasi. Ja kui ma sinna saan, siis teen seal tööd nii hästi kui oskan. Ning kui aeg läbi saab, elan ikkagi edasi, mitte ei hakka ennast lolliks rabelema, et kogu eluks ühele kohale jääda.

Suurim probleem meie poliitikas ongi see, et ühed ja samad inimesed on kohale jäänud liiga kauaks. Ministrid, kes on skandaalidega lahkunud, hoiavad mõne aasta eemale ning on taas valimisnimekirjade eesotsas... ja nad valitakse tagasi. Ja siis tulevadki otsused, mille puhul suurem osa inimesi vangutab pead, et kuidas ja kelle jaoks sellised otsused on tehtud.

Vabaerakonna seniste ideede vaibumise suurim põhjus on see, et püüti uute reeglitega siseneda keskkonda, mis on nii ülereguleeritud (nii kirjutatud kui kirjutamata reeglitega). Ehk et kui ei mängi nii, nagu vanad kalad, siis mängida ei saagi. Olen näinud meie seniste Riigikogu liikmete katseid sellest seinast läbi murda... ja samas tunnetan ka väsimust. Nüüd on võimalus, kas leppida selle seisva õhuga Eesti poliitmaastikul või jätkuvalt püüda asju teisiti teha???

Riigikogus peaks olema inimesed, kellel on ka muu elu- ja töökogemus. Tunnistan, mina ei oska plakateid kleepida, millega enamus poliitbroilereid alustab. Ma ei tunne trikke, millega endale aastakümneteks mingit sooja kohta skeemitada. Ja ma ei tahagi tunda. Ma ei mäleta, mida üks või teine poliitik 30 aastat tagasi ütles, et seda talle siiani nina peale hõõruda... olevikugagi tegemist.

Teisalt saan aru, et kogemus ja teadmised on ka olulised, nii et seda mõtet, et täidame kõik Riigikogu liikmete ja teised taolised ametikohad inimestega tänavalt, ma ka ei poolda. See oleks teine äärmus. Vett tuleb liigutada, aga kui liiga äkiliselt keerutama hakkad, siis tuleb selles torm. Seda ka pole vaja.

Nii et minu viimane neljalapseline emadepäev möödus tulevikule mõeldes, otsuseid kaaludes... ning otsustades.  Niisama kaasa rääkida ja kisa tõsta saab igal positsioonil... aga lõpuks on Riigikogus inimesed, kes teevad riiklikud otsused... nii minu kui mu laste ja kõigi teiste ümbritsevate üle... Paljusid neist otsustajatest ei näe suures saalis isegi mitte riiklikult olulise küsimuse arutamisel... Mina tunnen, et tahan kaasa rääkida!

Kui sul tekkis nüüd mõte ja tahad seda minuga jagada, siis kirjuta helikunnapas@gmail.com . Tänased mõtted said kirja kui emadepäeva mõtted... aga tegelikult on mul emadepäev iga päev! Kõik need kallistavad käed on mu ümber iga päev, mitte vaid emadepäeval! Ja nii ei motiveeri mind vaid mingi tähtpäev, vaid igapäevane elu.

Hmm, tekst sai nüüd pikk... aga see teema ajab mind alati väga emotsionaalseks...

Aitäh, et lugesid!

Kasuta oma vabadust olla parim, kes sa võid olla! Mina kasutan! 

Imelist päeva jätku!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com