kolmapäev, 18. jaanuar 2017

Maria tööpäev Banaanikalaga

Joosepi tööpäev koos emaga polnud kõige lõbusam (kui hilisemad mammutid välja arvata), nagu võid lugeda siit: Lapsed emaga tööle kaasa? Või mitte? Tegelikult ta jäi reisipäevadega rahule, aga see nö töine osa oli tema jaoks igav.

Marial läks hulga paremini. Tema käis minuga pühapäeval kaasas Järva- ja Viljandimaal. Minu ja Maria tööks oli seal vaadata lasteetendust.

Olgu, nii lihtne see ka polnud. Tegelikult algas üritus sellega, et mina rääkisin oma raamatutest, meie elust, oma poliitikas osalemisest ja muudest plaanidest. Ain Ostra kirjutatud kokkuvõtet päevast saad lugeda siit: Lasteetendus Türil ja Ramsil!

Mul puudus igasugune eelinfo enne etendust. Türi rahvamajja sisse astudes lugesin kuulutuselt, et loo pealkiri on "Muinasjutt kuldsest kalakesest".

Etenduse algul astus sisse  uneleva olemisega vanaaegses kleidis haldjalik naine, kes näis kuidagi eksinud. Peatus korra. Ikka veel näis eksinud. Ja siis istus klaveri taha. Siis hakkas ilus! Etteruttavalt võin öelda, et etendus oli tempokas ja haarav, aga muusika oli siiski erakordne osa sellest. Korduvalt unustasin ennast klaverit kuulama ning oleks tahtnud püsti tõusta ja paluda, et pianist Ulla Mölder loo lõpuni mängiks. Aga no mõnel teisel ajal mõnes teises kohas ilmselt.

Siis ruttas sisse soliidselt (vanaaegselt) riietatud mees, kes... näis samuti eksinud. Istus maha ja... hakkas meiega rääkima. Algul ei julgenud keegi teregi vastu öelda, sest teatris ju ei räägita. Tuli välja, et selles teatris räägitakse küll. Etenduse jooksul anti korduvalt lastele (ja emadele... ja isadele... ja vanaemadele... ja ... vanaisasid ei olnud) sõna. Näitleja Allan Kress reageeris kiirelt ja andekalt laste ootamatutele vastustele ning kontrollimatutele kommentaaridele. Lapsed ju ikka pahvatavad mõnikord välja just selle, mida näevad või mis pähe tuleb. Allan Kress ei sattunud kordagi segadusse, ega jätnud kedagi tähelepanuta. Eks see on ka väiksemaarvulise publiku eelis. Oleks saal puupüsti täis, siis ei jõuaks kõigile reageerida.

 Ma tean, et mu 4-aastane Maria suudab teatris hästi käituda. Sellegi poolest on laps aus ja kui talle ei meeldi, siis sa saad seda teada. See etendus Mariale meeldis. Me vaatasime seda ühe päeva jooksul kaks korda ja ta istus ka teise korra lummatult. Eks kaasa aitas ka see, et ta sai etenduse käigus ühe ülesande... ning teisel korral ta oskas seda juba oodata ja kergitas käe kõrgele taevasse, kui jälle oli see koht, et oli ühe lapse abi vaja. See aktiivne osalemine jäi talle ka kõige eredamalt meelde.

Samuti meeldis Mariale muusika. Pärast teise etenduse lõppemist oli võimatu teda klaveri tagant ära saada, sest ta tahtis samamoodi mängida. Meie pianist Ulla Mölderiga rääkisime samal ajal muusikaõpingutest ja pilliharjutamisest. Sain uusi nippe, kuidas Mathiast muusikakooliga aidata.

Enamus meist on kindlasti kuldkalakese lugu kuulnud. Kohvrisse mahtuvas teatris, milles mängis üks näitleja, oli kogu lugu aga nii hästi lahendatud, et kaks korda järjest vaadata oli põnev ning ma ei kahtleks, kui saaks veel vaatama minna.

Minu jaoks oli põnev jälgida, kuidas teisel järjestikul etendusel olid mõlemad esinejad sama tasemel kui esimesel. Tean omast käest, et mitu esinemist päevas on ikka keeruline. Teisel korral hakkad juba mõtlema, et: "Kas seda ütlesin sel või eelmisel kohtumisel?"

Näitleja Allan Kress teatas pärast, et nad käivad ka kodudes laste sünnipäevadel ja väiksemates kohtades esinemas. See pani mõtted tööle. Päeva jooksul kahetsesingi kõige rohkem seda, et kõiki teisi oma lapsi kaasa ei võtnud. Neile oleks lugu samuti väga meeldinud. Ainult seda ma ei tea, et kui nad koju esinema tulevad, kuidas siis klaveriga saab? No meil on kodus akordion olemas :)

Seda ja teisi etendusi tegeva organisatsiooni nimi on Banaanikala Projektiteater. Nimi ise on juba nii naljakas, et Maria korrutas seda tükk aega. Nii nad siis näitleja Allan Kressiga rääkisid kahekesi etenduse ajal: "On ju naljakas nimi?"- "Jah, on küll!". Facebookist leiad nad siit: Banaanikala Projektiteater.

Meie Mariaga saime väga toreda teatrielamuse (korduvalt!) ning ma loodan väga, et minu... ja kõik ülejäänud lapsed ka seda etendust näevad. Õigemini- osaleda saavad! Sest just see ongi ilmselt oluline osa, et lapsed saavad osaleda ning lapsi ei kardeta! Lihtsam on suruda lapsed vaikselt toolidele, kui neilt aktiivsust oodata. Seega tunnustan veelkord näiteja julgust lapsi kaasata.

Pärast esimest etendust võttis Maria aga sisse sellise poosi.

"Nii pole veel keegi meie etendust vaadanud," nentis näitleja Allan Kress.

Nüüd siis on! :)



*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!