esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Lapsed emaga tööle kaasa? Või mitte?

Viimase nädala jooksul õnnestus mul tööalaselt pea 1000 kilomeetrit läbi sõita. No ja kui mõelda, et mu töökoht on kodus, siis on seda ikka üsna palju. Seda, et mis on töö ja mida ma tööks nimetan, ei hakka ma siin uuesti läbi rääkima. Natuke kirjutasin sel teemal hiljuti Pere ja Kodu blogis: Selle asemel, et enda elu parandada, kritiseeritakse teisi.  Ja tõug on ikka Berni alpi karjakoer, mitte lambakoer. Eks ole!

Ma olen püüdnud väljasõidu-töödele lapsi kaasa võtta alati kui see on võimalik. Ma püüan üldse lastega koos veeta nii palju aega, kui võimalik. Nad on väikesed nii lühikest aega. Samas kõikjale ei saa ma neid kaasa võtta.

Kõige rohkem on minuga kaasas käinud Mathias. Esiteks seepärast, et kui ta oli üksik laps, siis oli loomulik, et ikka ema võtab lapse tööle kaasa. Kui ta sai suuremaks, siis oli tema kõige rahmeldisem, nii et ilma temata oli lihtsam kodus väikseid vaadata. Samas on ta vanima lapsena olnud kõige mõistlikum, nii et temaga on välitöödel kõige lihtsam hakkama saada.

Joosep on siiani kõige vähem saanud kaasas käia, sest ta ei viitsi kusagil nii kaua istuda. No ja seekord oli ta hirmus vaimustunud, kui teatasin, et Tartus toimuvale erakonna juhatuse koosolekule tuleb just tema kaasa. Me keegi ei teadnud muidugi siis, et koosolek kestab kokku 4 tundi. Muuseas otsustasime näiteks sellist asja, et juba järgmisel üldkoosolekul võtab Vabaerakond kasutusele elektroonilise hääletamise.

Jah, poole koosoleku peal oli Joosepil juba kõrini. Siis läks ta koosolekuruumist välja ja mängis trepil. Pärast teised, kes väljas käisid ütlesid, et Joosep oli iga mööduja käest küsinud, et kas koosolek on juba läbi. Kuna kohtumine oli Tartu Ülikooli kohvikus, siis ilmselt liikus seal ka mitte meie koosoleku inimesi...

Pool tundi enne koosoleku lõppu tundsin rõõmu, et mina olen ka nüüd nutiinimene ja andsin Joosepile kätte oma telefoni, millest ta multikaid vaatas. Loomulikult olid meil kaasas ka raamatud, värviraamat ja pliiatsid ning üks uus mänguasi. Nii et Lapse Koosolekupaketi täisvarustus.

Aga tegelikult saime ikka enne ja pärast koosolekut pojakesega mõnustalt koos aega veeta. Terve autosõidu aja jutustasime. Jalutasime mitmes kohas ringi. Käisime Jääaja keskuses. Minu jaoks oli see meeldiv võimalus enda peaaegu 6-aastast pojakest rohkem tundma õppida.

Ma veedan tõesti palju aega lastega koos, kuid täiesti uskumatu, milline teine külg lapsest avaneb, kui sa temaga hoopis teises keskkonnas ja teistes tegemistes vaid kahekesi oled. Me oleme ka kahekesi tihti koos, see pole see, et meil poleks üldse eraldiolemise aega, aga teise Eestimaa otsa reisimine oli ikka kuidagi teistsugune.

Reisi teine päev nägi meil välja selline:


"Emme, tee pilti, kuidas ma leian mammutite jäljed! Siin on mammutid käinud!"

Lõpuks ka mõni omasuurune :)
Mariaga veedetud tööpäevast kirjutan aga juba järgmises postituses. Hoiatan, see sisaldab Banaanikala!

Kas sinul on võimalik lapsi tööle kaasa võtta? Kas seda peaks üldse tegema? Või kuidas kompenseerid lastele selle aja, mil oled tööl ja nad sind ei näe?

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!