reede, 27. jaanuar 2017

Kõik algas sõbrapäeval... "Mu koju tood sa"

Tahad teada, mida ma viimasel ajal teinud olen? Sõbrapäevaks valmistusin. Ei, selles pole midagi romantilist. Välja arvatud see, et tegemist on sarja "Mõni õhtu romantikat" järgmise raamatuga.

Tegevuskohtadeks ikka Pärnu-Jaagupi ja Pärnu. Laiendatult ka Libatse.

Peategelaseks Katrin, kes valitsuse vahetuse tõttu jääb ilma haridusministri töökohast. Tema uueks väljakutseks saab ajalooõpetaja töökoht Pärnu-Jaagupis. Mis seal juhtuma hakkab, kus on kogu loos romantika ning milliste reaaleluliste karmide teemadega tuleb Katrinil tegeleda, seda saad juba varsti lugeda raamatust.



Piilumiseks aga loo esimene peatükk:


1. See ei ole minu uue aasta algus
“Pauh ... pa-pauh ... tra-ta-ta-ta-taa,” vaatan raha taevasse lendamas. “Tšaahh ... ” järgneb uus sädemesadu. Järgmised eurod. Kuidas teisiti ilutulestikku kirjeldada?

Rahvas ahhetab ja ohhetab. Kuulen seda isegi läbi kinnise akna. Vaatan toimuvat ükskõikselt pealt. Ei, see pole mingi ülbus, nagu mulle ei meeldiks kohalike ilutulestik. Mulle pole lihtsalt kunagi meeldinud kohustuslikud asjad. Täna on aastavahetus ja kõik peavad südaööl vallamaja ette kogunema, et vaadata vägevat ilutulestikku. Pilku üle platsi lastes tundub küll, et kogu Pärnu-Jaagupi on kohal. 

Mul pole aga mingit tahtmist kogu sellest trallist osa võtta. Vallamaja kõrval elades pole muidugi varianti ja saan sunniviisiliselt ilutulestikust ning sellele järgnevatest omavahelistest “head uut aastat!” soovidest osa. Kuulen ja näen neid, aga ei tunne sellegi poolest midagi.

Minu jaoks on uus aasta juba alanud. See algas Pärnu-Jaagupisse kolimisega. Ei, pigem algas see valitsuse vahetusega novembrikuu lõpus. See tähendas minu jaoks haridusministri kohast ilmajäämist. Kogu oma senisest elust ilmajäämist. Olime viimastel valimistel oma edus nii kindlad, et ma kandideerisin nimekirja tagumises otsas. Nii jäin riigikogust välja, kuid nagu ette kokku lepitud, anti mulle kohe ministri ametikoht. Valitsuse vahetumist meie tolleaegsetes plaanides polnud.

Novembrikuu lõpus oleksin võinud niisama rahulikult istuma ning elu nautima jääda. Aga ma ei oska. Olen harjunud rabelema. Kiiremini ja kõrgemale pürgimist alustasin umbes viiendas klassis. Sealt edasi on tempo ja panused ainult kasvanud. Ootamatult sülle sadanud vabaduse nautimise asemel lõin “Õpetajate lehe” lahti ja kohe jäi silma, et Pärnu-Jaagupi Põhikooli otsitakse ajalooõpetajat. Kandideerisin ja mind valitigi välja.

Tööintervjuul küsiti küll kohe, et mis saab siis, kui pooleteise aasta pärast toimuvatel valimistel valituks osutun. Vastasin otsekoheselt, et sel juhul valin taaskord töö riigikogus või valitsuses. Nägin, et koolidirektorile see ei meeldinud, aga ta oli vist nii hädas, et andis mulle ikka võimaluse.

Olen talle väga tänulik. Kindlasti oleksin küll leidnud ka mingi muu töö, kuid see andis mulle põhjuse tagasi kodukohta kolida. Olen aastaid ... aastakümneid Pärnu-Jaagupist ära olnud. Mu vanemad kolisid ka ammu Tallinnasse, et minul, õel ning õelastel lähemal olla. Eks nad lootsid ja uskusid, et varsti on ka meil Hannoga lapsed … aga nii ei läinud. Hoopis lahku läksime!

Tundub, et Hannoga suutsime peaaegu kümme aastat koos olla just seepärast, et meil mõlemal oli väga kiire. Meil polnud aega mõttetute asjade pärast kiskuda või teineteise kallal maailma parandada. Kord nädalas käisime alati õhtust söömas ning nädalavahetustel püüdsime koos teleka ees mõnuledes vähemalt ühte filmi vaadata. Need olid meie rutiinid. Kinnitasime endale, et sellised ühised tegemised on vajalikud suhte hoidmiseks. Tegelikult aitasid need suhtes rutiini tekkimisele kiiremini kaasa.

Ei, ma ei tea tegelikult, millal meie vahelt viimnegi armastus ja usaldus kadus. Tagant järgi mõeldes saan aru, et tegelikult elasin ma Hannoga koos olles alati üksi. Ma ei lasknud teda endale kunagi lõplikult ligi. Polnud nagu vajagi.

Seltskonna-ajakirjandus sahistas ammu Hanno lembusest nooremate tüdrukute vastu. Ma ei tunne ennast kolmekümne viie aastasena väga vanana, aga need tüdrukud olid ikka tõesti noored. Tean, et ajakirja on vaja kuidagi müüa ja Hanno rahustas mind alati maha. Sel sügisel aga seisis ta äkitselt mu ees ja ütles, et nüüd on kõik ja tema on leidnud oma tõelise armastuse.   

See oli šokk! Teadsin, et meie vahel pole kõrvetavaid tundeid. Aga ma uskusin, et armastust polegi olemas. Inimesed valivad kaaslase ja on temaga koos, sest mõlemad on nii otsustanud. Uskusin, et kõik lihtsalt mängivad armastuse olemasolu. Teesklevad. Siis aga seisis Hanno minu ees ja ütles, et minuga ei tule midagi välja, aga mingi noore tibiga tuleb … et ta armastab!

Kuuajase vahega kaotasin elukaaslase ja töökoha. See oligi minu uus algus. Kalendris kokkulepitud aeg ilutulestiku paugutamiseks ja raha taevasse laskmiseks mind ei puuduta. Mina alustasin juba varem. Hannoga ühiselt üüritud korterist lahkumine polnud keeruline. Pigem oligi Pärnu-Jaagupisse suundumise üheks põhjuseks soov Tallinnast ja kõigest Hannoga seonduvast võimalikult kaugele saada. Seltskonna-ajakirjandus on küll meie suhte lahkamise nüüd lõpetanud, kuid valitsuse vahetusega seoses hakati jälle ka muud vana soppa üles kergitama.

Nädala pärast lõpeb lõputuna tunduv koolivaheaeg ja siis hakkan lastele ajalugu õpetama. Esimest korda saan ülikoolis õpitud eriala ning õpetajakoolitusel omandatud teadmisi rakendada. Ikka selleks, et enda isikliku ajaloo käest pääseda. Usun, et õnnestub. Mul on alati õnnestunud kõik, mida teen. Just sellepärast, et ma ei kummarda kinnisilmi teiste tehtud reegleid. Ma teen neid ise.

Ilutulestik lõpeb.

“Head uut aastat mulle,” mõtlen ja liigun aknast eemale. 

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!