neljapäev, 12. jaanuar 2017

Enda eluga ei taha midagi teha?

Eile avaldati Pere ja Kodu lehel mõned päevad tagasi avaldatud tekst. Pealkirjaks sai: Selle asemel, et enda elu parandada, kritiseeritakse teisi (Pere ja Kodu 10.01.2017)- loe siit!


Teemaks ikka see üks ja sama mõte, millest ma pidevalt kirjutan: ela ise oma elu, las teised saavad enda omaga ise hakkama! 

Mind tohutult hämmastavad inimesed, kellel on aega teiste tegemistel pingsalt silma peal hoida. Mul pole kogu enda elulugugi meeles, aga mõnel on aega kõigi teiste elulood (ja eriti möödalaskmised.... NENDE arvates möödalaskmised) meelde jätta. Hurraaa ja juhuu neile inimestele! Väga hea mälu ning ajaplaneerimisega olete, kui selleks kõigeks mahti on!

Aga enda elu on ikka korras, sel ajal, kui teiste eludega tegelete?

Eile käisin üle hulga aja jõusaalis. Mõtlesin, et seekord ei tee sellest enam avalikku aktsiooni ja ei luba kellelegi... aga no igatahes olen endaga taas rahul. Pikk tee on sportimises minna, aga oktoobri lõpus alanud hullumaja on möödas ja nüüd tuleb rohkem ka enda vajadustega tegeleda. Ega keegi teine seda minu eest teha ei saa.

Eile öösel sai valmis ka pool sarja "Mõni õhtu romantikat" uuest raamatust. Korraks tekkis juba paanika, et algne mõte oli olemas, aga see ei jooksnud kusagile. Eile käisin raamatukogus. Kuna mul on enda pere tõttu vaja ennast harida poiste ning meeste kasvatamise osas, siis tõin hunniku selleteemalisi raamatuid.

Esimesena jäi kätte Hartley-Brewer´i "100 nippi rõõmsameelse ja enesekindla lapse kasvatamiseks. Poiste eneseväärikus". Oi, kui mõnus oli kohe esimestest lehekülgedest alates näha, et raamat toetab mu seni õpitut ning seda, mida oma poiste peal niigi praktiseerin. Siia maailma pole vaja rohkem mitte ühtegi madala enesehinnangu ning emotsionaalse kirjaoskuseta poissi, nii et minu töö on aidata lastel sisemiselt tugevaks saada, et nad suudaks ja oskaks ennast ning teisi armastada. Ja sellel ju kogu maailm põhinebki. 

Täna täitsin ka Mathiase kohta koolist saadetud küsitluslehe. Selles taheti teada, et kuidas hindan lapse hakkamasaamist koolis ning mida teen, et last õppetöös aidata?

Minu suureks kurvastuseks muutub Mathias koolis iga päev kurvemaks, sest ta olevat ainus, kellel pole telefoni. Millal see juhtus, et esimese klassi laps on sellise asja pärast kurb? Teisalt- peaksin olema õnnelik, et minu lapse suurim mure on VAID selline ja tegelikult on kõik ülejäänud korras.

Mida sina arvad, kas õpilastel peaks koolis nutitelefonide kasutamise võimalus olema? Või on normaalne, et päeva algul antakse telefonid ära ja tundide lõppedes saadakse tagasi, nagu paljudes koolides praeguseks juba on?