kolmapäev, 22. juuni 2016

Tuli välja, et ma polegi päris lolliks läinud

Teate, kui õnnelikuks teeb teadmine, et sa polegi täitsa lolliks läinud? Mind igatahes teeb väga õnnelikuks. Istun siin praegu ja magamise asemel hoopis naeratan üksi.

Minu eelmise neljapäeva seiklused läksid facebookis täitsa oma elu elama. Pikemalt kirjutasin siin: Aitäh võõras, et mind päästsid! Tänaseks on mu kojujõudmise-postitus kogunud 384 meeldimist ning seda on jagatud 65 korda. Pärnu Postimehest küsiti, et oma järgmise nädala kolumni kirjutaksin samal teemal.

Ilmselgelt on tegemist läbi aegade minu kõige rohkem levitatud postitusega. Ei, asi pole numbrites, vaid selles, mida need numbrid näitavad. Ma ei saa kõiki oma mõtteid siia ära kirjutada, sest siis pole pärast ajalehte midagi panna. Aga mõte on ju selles, et kui eriline on meie jaoks märkamine. Jah, ma olen jätkuvalt kindel, et need paar lauset ja paariminutiline tähelepanu tõid mu koju tagasi, aga ma pole kindel, kas ma ise oleksin teisel pool seistes sama julgenud teha.

Seda fantastilisem oli täna mõista, et ma polegi täitsa lolliks läinud! Kuna see kojusõit on suht segane mu jaoks, siis pidevalt sellele tagasi mõeldes hakkas vahepeal juba tunduma, et äkki ka kõik sel ööl ainult tundus mulle. Näiteks joodikute jaoks on pidev mälumäng tavaline nähtus, mina aga olen harjunud oma elu mäletama ning sellest osa saama. Seda hirmutavam on, kui mingi õhtu on nii segane, et selles kahtled.

Aegajalt ikka kontrollin oma facebooki "teised" kausta ja täna...

...ta on päriselt ka olemas!!!!

Jah, ma lubasin oma võõrale noormehele, et ta jääb võõraks, aga ma ei lubanud, et ma oma rõõmu ei jaga. Sellest ka ei räägi, et tal on pühaku nimi, mida päris tõsiselt ühele oma poegadest mõtlesime ning vaid mõnepäevase erinevusega sünnipäev mu tulevase abikaasa Herlendi omast (ojaaa, ei nuhi, lihtsalt kõikvõimas facebook!)

Kui ma nägin, kuidas mu postitust jagama hakati, siis tegelikult olin kindel, et ühel hetkel peab see temani ka jõudma. Selleks ringiks läks aega 2 päeva. Tõestus, kuidas me kõik oleme kõigiga seotud.

Sain lõpuks võimaluse teda tänada, sest ma pole kindel, kas tol öösel seda ikka tegin. Usun, et siis ma ei saanud veel sugugi aru, mis toimub ja mis on tulemuseks. Siis ma veel ei teadnud, et täna praegu siin saab kõik hästi olema. Mu lapsed magavad koos mu tulevase abikaasaga ja mina istun teleka ees arvutis ja trükin neid ridu. Jah, tavaline asi! Aga ma saan seda teha, sest ma olen siin! Väiksed igapäevased asjad, mida märgata ja mille eest tänulik olla. Asjad, mis muutuvad oluliseks siis, kui neid enam teha ei saa.

Ma usun, et ma oskan väikeste ja nö tavaliste asjade eest olla tänulikum, kui keskmine inimene (jah, ma küll ei tea jätkuvalt, milline see müstiline keskmine inimene küll on?). Sellegi poolest vajan minagi aegajalt meeldetuletust, et kõik pole iseenesestmõistetav. Igapäevane elu ja inimesed meie ümber ei ole iseenesestmõistetavad ning alati ja igavesti siin.

Mu võõra noormehe jaoks oli normaalne, et peab märkama. Aga eks tegelikult kipub olema nii, et ajal ja kohas, kus inimene vajab kõige rohkem, et keegi märkaks, on ta alati üksi. Kõige hullem on muidugi olla üksi ja märkamatu teiste inimeste keskel. Seda võib kutsuda tänapäevase elu kaasnähuks... või siis seda võib muuta.

Rohkem märkamist ja hoolimist tuleb meie ümber siis, kui igaüks meie seast (kasvõi näiteks sina ja teised selle postituse lugejad!) märkaks ja hooliks nüüd kohe nüüd veidi rohkem. Isetult! Mitte selleks, et ennast tähtsaks teha, vaid vaikselt, märkamatult.

Lugejatega kohtudes räägin alati, et raamat on lugeja nägu. Iga lugeja loeb seda oma eelnevaid kogemusi, teadmisi, tundeid jms kasutades. Nii on ka kõige muuga siin elus. Nagu ka selle kogemusega. Kui mõnele võib tunduda, et mis see siis ära ei ole ja miks seda nii tähtsaks teha, siis mina hindan seda iseendast tulenevalt. Tavaliselt olen mina see, kes tuletab teistele meelde, et ärka ja märka! Nüüd aga oli keegi teine õigel ajal ja õiges kohas minu jaoks olemas. Ja ma ei pidanud isegi eelnevalt pikalt paluma.

Ma tänan! Tõesti, ma tänan väga!