reede, 17. juuni 2016

Aitäh võõras, et mind päästsid

Eile oli järjekordne üritus uues rollis ehk Vabaerakonna juhatuse liikmena. Pidasime Keila lähedal ühe meie juhatuse liikme Aimari kodus juhatuse ja fraktsiooni ühist poliithooaja lõpetamise piknikku. Uus juhatus sai küll enne lõpupidu koos käia vaid ühe korra, nii et minu jaoks oli veidi tunne, nagu lõpetaks midagi, mida pole veel alustanud. Teisalt olen aga viimase aasta jooksul saanud ka Pärnumaa piirkonna juhina ning esinduskogu liikmena suht korraliku poliitkoormuse ning -kogemuse.

Aimari abikaasa tehtud pildil nägime välja täpselt nii lõbusad ja lõõgastunud:

Eks ürituse üks mõte oligi ka uue juhatuse ning fraktsiooni teineteisele lähenemine. Oleme palju rääkinud sellest, kuidas juhatus ja fraktsioon ei tee piisavalt koostööd. Nüüd on siis meie endi kätes, et see edaspidi veel paremini sujuks.

Minu jaoks oli see taaskord üks mõnus ja mõteterohke istumine. Sain pikad jutud maha räägitud erakonnakaaslastega, kellest mitmega oleme korduvalt kõrvuti koostööd teinud selle aasta jooksul, mis ma erakonnas aktiivsem olen olnud, kuid kellega seni pikemalt vestlema polnud sattunud. Õhtu lõppes nii, et mina ja veel mitu inimest saime alles umbes kella poole ühe paiku aru, et õues on hirmus külm ja kell juba palju. Isegi kui autodeni jõudsime, siis ei tahtnud kalliralli lõppeda ning kodutee alata.

Minu jaoks on praegu suurim küsimus ja probleem selles, et ma pean ära otsustama, mida ma poliitikuna teha tahan, kuhu jõuda, millest olen selle nimel valmis loobuma? Ma tean jätkuvalt, et saan alati kõik, mida piisavalt soovin ja mille nimel piisavalt tööd teen. Küsimus on lihtsalt mõistmises, et MIDA ma siis tahan ja kas see on minu jaoks õige? Kui see saab otsustatud, siis läheb juba lihtsamaks- siis tuleb vaid soovitud suunas liikuma hakata.


Õnnelikult naeratades hakkasin meenutama, kuidas ma sinna sain. Või pigem- kuidas koju tagasi saan. Naeratus aga kadus varsti, hoopis ilge väsimus tuli. Keila lähedalt tanklast ostsin oma ilgelt valutavale kurgule kakaod ja küsisin üle, kas olen ikka õigel teel (gpsi mul ju jätkuvalt pole).

Ja siis hakkas pihta- väsimus tappis! Kell oli umbes 1 ja ma ei suutnud sõita. No hakkasin siis muudkui peatusi tegema. Puhkasin tee ääres pea roolil ja sõitsin edasi. Korduvalt. Korduvalt. Enne Märjamaad sain ühe korra aru, et ma tõesti ärkasin äkitselt ehk et olin suutnud tõesti magama jääda. Nii olingi Märjamaa tanklasse jõudes väga õnnelik. Parkisin ennast ära ja vajutasin pea roolile puhkama.

Ühel hetkel tõstsin millegi pärast pilgu ja mu auto kõrval seisis üks noormees. Suitsetas ja vaatas mind. Läksin uksest välja. Facebooki kirjutasin sellest nii:
"Aitäh, võõras noormees, kes sa kl 2 öösel Märjamaa Statoilis mu juurde tulid ja palusid, et ma sedasi enam edasi ei sõidaks. Kuna mul juba viimased 50 kilomeetrit silmad lahti ei seisnud, siis teadsin seda ise ka. Aga nii raske on tunnistada, et ma ei saa hakkama. Kõigest 20 km oli ju veel.
Ütlesid, et sa ei taha hommikul uudistest lugeda, et Sharaniga õnnetus on juhtunud. Tänu sulle ei peagi! Magasin oma pool tundi ära ja sõitsin koju hoopis teises olekus. Jah, ühetunnine teekond võttis lõpuks aega 2,5 tundi, aga tee lõppes sihtkohas.
Jah, ma tean, milleks ma olen võimeline, aga sa ütlesid õigesti- päevad pole ühesugused! Täna oli see päev, kus ma lihtsalt ei suutnud sõita, aga selle uskumiseks oli vaja, et keegi kõrvalt kinnitaks.
Aitäh! Loodan, et kunagi suudan ka ise kellegi jaoks õigel ajal õiges kohas olla."


Ma teadsin terve tee, et ma olen vaid ühe korra elus autoga sõites sama väsinud olnud. See oli siis, kui olime 4 ööd-päeva Viljandi folgil pidutsenud ning pühapäeva öösel pärast viimase kontserti lõppu (u kl 3-4 paiku) pidin Tallinnasse sõitma, et hommikul tööle minna. Vot siis olin sama väsinud. Ma sain sellest ise ka aru, aga see tundus nii ebaloogiline, et ma kuidagi ei suutnud uskuda, enne kui võhivõõras inimene mulle seda ütles. Eks see, et kogu eelneva õhtu jooksul sain nii palju positiivseid kommentaare ei aidanud ka kaasa, sest see kinnitas mulle veel mu võimekust teatud aladel ning tegi oma saamatuse uskumise võimatumaks.

Täna hommikul sai selgeks, et ilmselt oli mul juba sel ajal palavik, sest tänase päeva olen veetnud voodis magades. Tundub, et auto konditsioneer ja praeguseks kestnud mitu nädalat köha-nohu põdemist on oma jälje jätnud. Nüüdseks jõudis palavik ka kohale.

Minu jaoks oli see müstiline õppetund sellest, et tuleb ennast rohkem usaldada. Ja kui ma iseenda suhtes loll olen, siis tuleb olla piisavalt tark, et väljastpoolt tulevat hoolimist ja kaitset vastu võtta. Ja nii see käibki! Ma tõesti olen väga tänulik, et see võõras noormees ei läinud mööda ja mind reaalsusse tõi. Kinnitas mulle seda, mida ma ju nagunii teadsin, aga mille vastu võitlesin.

Suur-suur tänu!