neljapäev, 16. juuni 2016

Barbi sai blogi sünnipäeval kodu

Palju-palju õnne minu ilus elu maal!

Jah, täna on see päev, mil täpselt aasta aega tagasi alustasin seda blogi. Esimeses postituses kirjutasin, millest see alguse sai: Teretulemast minu ilusa maaelu blogisse! Selle aasta jooksul olen avaldanud 225 postitust ja lugejad on siin külas käinud veidi üle 86 000 korra. See on keskmiselt peaaegu 7200 külastust kuu jooksul, seega keskmiselt umbes 240 inimest päevas. Ehk siis tegelikult on olnud päevi, kui on 70 külastajat, samas ka päevi, kui on 10 000 külastajat. Kõik oleneb ikka sellest, mida ja kui tihti ma kirjutan.

Tänane päev läks meie jaoks aga nii, et Barbi kolis sisse. Hiljuti ilmus Heli Kirjastuse kaudu avaldatud raamatutest esimene välisautori (ehk mitte mu enda) kirjutatud raamat- Karina-Louisa Puht´i "Võidetud tüdruk".

Kuna Karina sõidab aastaks ära, siis saime autogrammide jagamiseks kokku. Mul on nüüd 2 kasti Karina autogrammidega raamatuid, nii et kõik, kes soovivad, andke teada siin blogis või helikunnapas@gmail.com. Minult ostes hinnaks 8€+ postikulu.

Tunniajase autogrammistamise maratoni käigus tuli jutuks, et Karinal pole koera kuhugi panna. Sinna, kuhu algul pidi andma, ei saanud siiski. Nalja pärast tuli jutuks, et meil ruumi ju küll.

Naljast sai edasi nii, et täna oli Karina Barbiga meie juures. Mina sel hetkel kodus polnud, sest Herlend teab, et ma pakun kõigile kodututele varjupaika. Tuleb ainult küsida. Kui mina aga lõpuks Tallinnast koju jõudsin, oli Barbi ikka kodu saanud. Meie juures.

No ja minul jäi üle vaid temast ja Herlendist pilti teha:

Fredy tegi samal ajal pilti sellest, kuidas mina olen võimeline nutitelefoniga pilti tegema:

Esimene päev kulges meil väga ilusti. Barbi oli väga rahul, et me kõik temaga mängisime ja teda nunnutasime. Eks näis, kuidas esimene öö möödub ja kuidas edaspidi hakkama saame. Usun, et Karina jaoks oli see lahkumine väga raske, kuid usun, et parim, mida me praeguses olukorras teha saame, ongi Barbile head ja armastavat kodu pakkuda. Meie kooselust kuulete kindlasti edaspidi veel.

Seega on selge, et esimese blogiaastaga teemad pole otsa saanud ja ma kirjutan meie ilusast maaelust ikka edasi!

Tule varsti jälle lugema! Tänan ka kõiki kommenteerijaid, kuna igasugune tagasiside on alati motiveeriv. Aitäh!