kolmapäev, 29. juuni 2016

Meie pere hülged, tööjaotus ja Heli hirmsad hirmud

Ma kirjutaks täna ka hea meelega pulmadest, aga tegelikult me teeme muid asju ka. Pulmade kohta kirjutas veidi Margit oma postituses Heliline hommik pulmakutsega. Ehk siis tegeleme kutsete jagamisega. Loomulikult on aga ikkagi praegusel ajal ajakasutuse olulisemad teemad järgmisel nädalal algav LASTELAAGER ja sellele järgnevad PULMAD. Kui need läbi saavad, siis hakkavad valmima järgmised raamatud ning esmatähtsaks saab valimisteks valimistumine.

Selle suve suvistel päevadel saime aga jälile ühele mõnusale ujumiskohale. Meie lastele väga meeldib vesi. Umbes aasta aega tagasi perekondlikult Soomes veedetud aja enamus postitusi on näiteks seotud veega:
Ütle meri, mu meri
Kalajoki Jukupark- käisime veemõnusid nautimas
Elu nagu muiste- mees tuli merelt
Issiga tööl ehk teeme jälle karjääri

Talvel käisin ujulas mina üksi. Ujumas käimine on üks asi, mida ainult kahe täiskasvanuga ning nelja ujuda mitteoskava lapsega on raske teha. Eriti kui mina tahan tõesti ujuda, siis peaks Herlend ülejäänud neljaga üksi hakkama saama. Või siis peaksin mina ujumisest loobuma ja peaksime kõik madalas vees sulberdama. Nii et kuna mina olen peres see, kellel on vaja trenni teha, siis polegi teised väga ujuma jõudnud.

Suvega on aga teine lugu. Kui lastega üksi rannas käin, siis eelistame Valgeranna tagumist osa, kus lapsed saavad rahulikult sulberdada. No see tähendab siis muidugi jälle, et mina samal ajal ujuda ei saa.

Nüüd aga leidsime ühe karjääri, kus on mõnus madalam osa lastele ning sügavam täiskasvanutele (jaa, ma usun, et karjääri kaevates tegijad täpselt sellele mõtlesidki- vahemärkus mõistmatutele: see oli irooniline lause, millele mõtlemise ajal ma ise irooniliselt naeratan!). See tähendab, et ükspäev käisime 2 korda ujumas ning järgmisel päeval ka veel. Siis aga jäin ma ise angiinilaadsesse asja, nii et nüüd on paar veevaba päeva olnud.

Ujumiskordadel said aga kinnitust paar vana tõde: meil on peres mõned hülged ja mõned mitte. Nii on tööd jaotatud: hülged on vees...

... mittehülged valvasid kaldalt...

Kuna esimesel korral tõstsime Christiani vette, siis järgmisel korral hoidis ta karjudes veest eemale. Herlend oli õnnelik, et see on vähemalt tema laps. Nii nad siis kahekesi vaatasid ja jalutasid Barbiga, kes samuti ei arvanud veest midagi. Tööjaotus toimis- mina sain omaette ujuda ja Herlend hoidis ülejäänutel silma peal.

Ühel hetkel pidi Herlend aga pettuma- Christian siiski pole ka temaverd laps:

Pojake ronis samm sammu haaval vette ja oli väga rahul. Muidugi ühel korral, kui ta ise kaldale jalutas ja koperdades vee alla kukkus, siis sai talle selleks korraks siiski küllalt ja seejärel ta rohkem vette ei tulnud.

Mina aga nautlesin sügavamas osas. Sain jälle teada, et mu tulevane ekselukaaslane ei tunne mind ikka üldse. Herlendi jaoks oli tõsine üllatus, et ma tohutult kardan sügavat vett. No sellist, nagu siin on:

Kui ma esimesi kordi karjäärides ujumas käima hakkasin, siis oli kaasas väga hästi ujuvaid inimesi. Nii ujus alati keegi kusagile kaugemale ette ja peatus mingi künka juures, kus sai jalad maha panna ning mina siis ujusin selleni. Jah, ma suudan 45 minutit järjest vees mingis tempos hulpida, aga mul tekkib paanika, kui ma mõtlen, et mul pole pinda jalge all. Käed-jalad hakkavad värisema, rinnus pitsitab ja nagu õhk saab otsa.

Teine asi on sellega, kui mul ujudes mingid asjad (näiteks vetikad, kalad vms) vastu käsi-jalgu lähevad. Ma lihtsalt ei kannata seda. Jah, ma olen palju meres ujunud, aga siis ma laveeringi nende asjade vahel, mitte ei naudi ujumist.

Ma usun, et see kõik on seotud sellega, et ma lihtsalt kardan väga kõrgust. Inga Raitar on korduvalt seda teemat lahanud (tal on kogu aeg mingid maailma piiril kõlkumise pildid üleval ja seal all tuleb jutuks) ning seletanud, et kõrgusekartus on seotud keskkõrva süsteemi mingi asjaga. No igatahes millegagi, mis mõnel on üht- ja teisel teistmoodi. Nii et ma üldse ei arva, et ma peaks selle hirmuga võitlema.

Ujumisel on mul aga viisid, kuidas ennast petta. Üks asi muidugi see, et karjääris hakkan kaldast kord korralt kaugemale ujuma. Teiseks pean kogu aeg vaatama kaldal mingit punkti, milleni ujun. Samuti ei tohi kordagi mõelda, et mul pole põhja jalge all, vaid tuleb kõiki muid mõtteid mõelda.

Nii et enesepettusega ujumist nautima! Mõnna!