Kas Pärnu-Jaagupi Muusikakool on päästetud?

Pärnu-Jaagupi muusikakoolis on viimastel nädalatel segased päevad. Ootamatult võttis Põhja-Pärnumaa vallavolikogu vastu otsuse, et muusikakooli ruume on vaja vallavalitsuse ametnikele ja muusikaõpe peab kolima põhikooli. Ruumi aga pole seal praegustegi õpilaste jaoks piisavalt.

Pärnu Postimees avaldas eelmisel nädalal paar artiklit vallavalitsuse seisukohtadega, kuid minu eelmisel nädalal kirjutatud artikkel pole siiani leheveergudele mahtunud. Kuna täna on taas vallavolikogu istung, siis panen teksti siia. Nimelt liiguvad "linna peal" kuulujutud, et mõned inimesed ei saa ikka aru, et mille vastu muusikakooli õpetajad ja lapsevanemad sõdivad. Ehk aitab see kirjutis seisukohti veidi selgitada.

***

Pärnu-Jaagupi Muusikakool ei koli

Heli Künnapas, lapsevanem

Kolmapäeval (9.10.2019) kohtusid Pärnu-Jaagupis muusikakooli õpetajad ja lapsevanemad valla esindajatega ja jõudsid mõistmisele, et muusikakooli kolimine pole vajalik, ega otstarbekas. Kohal olid nii vallavanem Jane Mets, kui abivallavanem Tarvi Tasane ning volikogu esimees Ülle Vapper. Kohtumise algatajaks olid muusikakooli õpetajad ja lapsevanemad, kuna eelmisel nädalal avastasime kogemata volikogu viimase istungi videolindistust kuulates, et Pärnu-Jaagupi Muusikakooli kolimine on arengukavasse lisatud. Protokollis pole selle kohta sõnagi. Põhjenduseks oli, et see on arengukava osa, nii et ei peagi eraldi protokollis olema. 

Vallavanem Jane Mets tunnistas kohtumise algul ka ise, et kommunikatsioon selles küsimuses on olnud kehv. Nii pole tegelikult küsimuse arutamisse kaasatud muusikakooli õpetajaid, ega teisi eksperte. Rääkimata hoolekogust ja lapsevanematest. Koostööd tehti küll direktoriga. Muusikakooli kolimisest olevat juttu olnud arengukava avalikul arutamisel, kuid protokollidest seda välja ei loe. Vallavanem selgitas, et volikogus küll arutati teemat juba kevadest alates, kuid küsimus oli infopunktide all, mitte eelnõuna ja sellepärast polnud võimalik seda lugeda ei päevakorrast, ega protokollidest. 

Kohtumisel esitati muusikakooli õppealajuhataja Elena Mägi ning lapsevanem Heli Künnapase eestvedamisel põhjuseid, miks muusikakooli kolimine B-korpusesse teeb asjasse puutuvate inimeste elu keeruliseks. 

Oluline probleem on, et Pärnu-Jaagupi Põhikoolis on juba praegu kõik ruumid kasutuses. Lähiaastatel on lisandumas veel üks topel 1.klass, mis peaks kõiki rõõmustama. Õpilaste vähenemise väide on väga küsitav. Eriti kui arvestada, et lasteaed on lapsi puupüsti täis. 

Muusikakooli õpilased kasutavad väga palju saali. See on oluline esinemisteks, arvestusteks, konkurssideks jms harjutamiseks. Seda nii klaveriõpilaste, kui ka klaverisaadet vajavate pillide õpilaste puhul. Isegi kui põhikooli saal ei ole praegu üliaktiivses kasutuses, siis muudaks muusikakooli õpilaste lisandumine graafiku liiga pingeliseks ning kahjustaks õppetööd. Rääkimata ebamugavast olukorrast, kus pilliklassid on ülemisel korrusel ning igaks prooviks tuleks alumise korruse saali kolida. Mida vähem on lastel pillidega kolimist, seda tervislikum see on pillipargile.

Pärnu Postimehe artiklis arvas Ülle Vapper, et külma ja vihmaga on õpilastel mugavam samas majas olevasse kooli minna. Reaalsus on see, et laste koolipäevad on pikad, nii et teise majja muusikakooli minek aitab neil saada selle vajaliku sõõmu värsket õhku. Solfedžo õpetaja Helle Ottender tõi välja, et lapsed on ka ise öeldnud, et keskkonna vahetamine on vajalik ning lapsed tulevad pärast koolipäeva hea meelga teistsuguse õhkkonnaga muusikakooli. 

 

Pikalt peatuti tualeti kasutamise küsimusel. Täpsemini siis probleemil, et koolimajas on tualetid maja teoses otas. Nii peaksid planeeritavatest muusikakooli ruumidest lapsed maja teise otsa jalutama. Esiteks tähendab see, et kogu maja peab valgustatud olema kuni kella 20ni välja, sest mitmel päeval lõppevad just sel ajal eriala tunnid. Õhtuste eelkooliealiste laste ringide puhul peaks õpetaja ühe lapse tualetisoovi pärast kogu tunni peatama ning kõigi lastega koos maja teose otsa jalutama, sest üksi lapsi nii kaugele saata ei saaks. Abivallavanem Tarvi Tasane pakkus välja, et ehk on võimalik lähemale tualett ehitada. See aga tekitab taas küsimuse, et kui juttu on kokkuhoidmisest, kas sellise lisakulutuse tekkides on kolimine mõistlik? 

Tualetti kasutavate laste valvamiseks majavalvuri tööaja pikendamine lisaks jällegi tööjõukulusid.

Tõime ka välja, et pole loogiline, et pärast haldusreformi vähenenud ametike arvuga halduskeskus vajab sama palju tööruumi, nagu 65 muusikakooli õpilast, umbes 20 eelkooliealiste laste ringi õpilast ning nende õpetajad ja lapsevanemad. Kuigi vallavanem rõhutas korduvalt, et kooli B-korpuses pidavat ruutmeetreid rohkem olema, siis selgitasime, et pole oluline vaid ainult ruutmeetrite arv, vaid ka see, kuidas ruumid asetsevad. 

Muusikakooli praeguse asukoha kasuks räägib ka raamatukogu. Nimelt saavad lapsed praegu oma tundi oodates raamatukogus kas raamatuid lugeda, arvutit kasutada või hoopis järgmiseks päevaks õppida. 

Kuigi vallavanem lubas, et B-korpusesse kolides tuleks vahetada ka aknad, siis suureks probleemiks toodi välja staadionilt kostev müra. Muusikaõpe treenib suurel määral ka kuulmist, mis tähendab, et staadionil akna all toimuvad trennid ei ole selleks hea taust. 

Pooleteisetunnise kohtumise lõpetuseks kinnitasin, et praegu olemasoleva info põhjal ei saa muusikakooli õpetajatel ja õpilastel planeeritavates ruumides olema parem, kui praegustes. Vallavanem kinnitas, et seal ei hakka ka olema halvem, kuna on planeeritud erinevad ümberehitused. Samas kinnitas ta kohe, et tegelikult ei ole ekspertide hinnapakkumisi, ega ka ümberehituseks vajalikke summasid eelarves. Elena Mägi tõi välja, et see tähendab, et me ei saa seega kindlad olla, et kui ka ümberkolimine teoks saab, et siis tegelikult lubatud tingimused ümberehituste käigus läbi viiakse. 

Seejärel tegin ettepaneku, et muusikakooli kolimise teema praegu peatatakse. Vallavanem Jane Mets kinnitas, et jah, selle kokkuleppe saab teha, sest tegelikult polegi ju midagi alustatud ja seega polegi midagi peatada. Ta selgitas, et arengukava on see, mida planeeritakse kuni aastani 2030, kuid seda saab ellu viia, kui on vastu võetud eelarve investeeringute kava. Seejärel kinnitas vallavanem, et praegu on projekteerijale antud lähteülesanne teha ehitusprojekt, mille tegemine pidavat aega võtma umbes kuu. Nii jõudsime siis lõpuks tagasi sinna, et tegelikult tööd muusikakooli kolimise teemal ikkagi juba käivad. 

Korduvalt tõstatasin küsimuse, et millest kõik algab? Ehk et kuna küsimus on halduskeskuse töötajate kolimisest, siis pole ju küsimus vaid selles, kas muusikakool mahub koolimajja. Esimene küsimus peaks olema, et millised on veel alternatiivsed ruumid halduskeskuse jaoks. Väidetavalt olid valla esindajad kevadel erinevad võimalused läbi käinud. Koosoleku käigus tuli välja, et on veel võimalusi. Näiteks maja, kus asuvad praegu muusikakool ja raamatukogu, teine tiib, milles on hetkel ühel korrusel muuseumi ning teises noortekeskuse kasutuses olevad ruumid. 

Muusikakooli hoolekogu esinaine Regyta Eriste tõi välja, et on välja antud väga hea juhis „Muutuv kool”, mis annab head juhised protsessi rakendamiseks. Üks oluline punkt on kõigi osapoolte kaasamine. Ta tegi ettepaneku, et mis iganes muudatustega edasi liigutakse, edaspidi kaasataks osapooli koheselt. 

Muusikakooli õpetajad ja lapsevanemad jäävad oma seisukoha juurde, et muusikakooli vajab küll hädasti mõningat täiendamist, sest näiteks suvel ja kevadel on praegustes ruumides liiga palav, kuid kui oleks olnud raha kogu muusikakoolile sobilike ruumide korrastamiseks, siis loodetavasti leitakse võimalus hoopis olemasolevate ruumide parendamiseks. 

Tekkinud probleem ilmestab ilusti praegu olukorda, mille põhjuseks on ka liiga suured vallad, kuna ilmselgelt ei ole volikogu laua ääres kätt tõstnud inimestel õrna aimugi kohalikest oludest ning neid ei tuldud ka uurima. Üks usaldas teist, teine kolmandat, kuid inimesed, keda teema otseselt puudutab, kuulati ära hetk peale viimast minutit. Seekord aga läks õnneks ja halb otsus suudeti ära hoida! 

Suur tänu kõigile, kes Pärnu-Jaagupi muusikahariduse heakäigu eest seisid ja ka valla esindajatele, kes olukorda mõistsid!

****
Loodan väga, et nüüd on teema veidi selgem ja need, kellel on rahva poolt antud võim otsustada, kasutavad seda ka kohalike inimeste (eriti laste!!!) huvides! 

Tänan tähelepanu eest! 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Mis jama mul selle laste õppimise ja õpetamisega on?

Kordan ennast, aga seekord on kooliaasta ikka väga vaevaliselt alanud. Oluline ajakulu on olnud sellele, et nüüd tuleb lahendada mitmeid probleeme, mis on mujal pikema aja jooksul koguneda lastud. Viimastel nädalatel tahaks korduvalt kasutada klassikaks saanud sõnu: "Ma ei peaks olema siin...", aga kuni mulle abitult otsa vaadatakse, pole mujale ka minna.

Lastega hakkasin nüüd siis tegema süsteemi, et pole päris koduõppel, aga püüan ühe päeva nädalas või vähemalt üle nädala igale lapsele koduseks õppimiseks võimaldada. See tähendab muidugi, et sel päeval on ka minu tööpäev häiritud, sest olen õpetaja, aga no... ega söögiraha teenimine ongi ületähtsustatud. Peaasi, et lastel koolitükid selged on. Õigemini küll- neil päevadel tegelen sellega, et lastel uudishimu ja õppimisrõõm kuhugi ei kaoks.

Täna võtsime salaja ette koduõppe päeva. Ehk et tegime retke loodusesse, mida lapsed kindlasti koduõppena ei võtnudki. Viimasel ajal pole me loodusesse väga jõudnud, sest kooliaasta alguse tegemised on nii palju aega võtnud, et kui on vaba hetk, siis lapsed puhkavad kodus ja mina saan neil vabadel hetkedel siis vahepeal veidi tööl käia. Paar nädalat tagasi õnnestus ühel pisikesel üldnarkoosiga operatsioonil ka käia, nii et peale seda polnud metsades ja põldudel tatsamine kõige tervislikum. Vist... ega ma tegelikult siiani ei tea, mida ma teha tohin või ei tohi... aga niite enam sees pole, järelikult olen nüüd taas tavaline inimene.


Tänane koduõppe valik oli Kiigesaare, kus oleme tegelikult ka varem korduvalt käinud. Loodusõpetusest sain teada, et mõnigi mu laps ei suuda lehtede järgi mõnda puud ära tunda, aga... lugemisega on kõik korras. Nimelt leidis Joosep ühel hetkel, et mitmelgi puul oli juures silt, et mis puu see on. Mina juba rõõmustasin, et laps on äkitselt puuteadlikumaks saanud, aga... tuli välja, et hoopis luges. No aga seegi ju oluline oskus. Ise ju korrutan muudkui, et lugedes saab rikkaks.

Loodus uuritud ja vestlused peetud läksid lapsed kehalise kasvatuse tundi. Mina aga mõnulesin voolava vee juures. Enne kinnitasin abikaasale, et mulle on ikkagi vaja maja mere ääres. Vähemalt kirjutamiseks. No nagu kirjutamistalu või midagi sellist. Abikaasa nägu arvestades pean selle maja endale ise ostma, kui esimese miljoneid koopiaid müüva bestselleriga hakkama saan. 

Et mõnus loodus kehast ka hiljem ei kaoks, lindistasin vett. Ei mäleta, millal viimati Kiigesaarel käies vesi niiviisi voolas. Täna igatahes voolas. Kui sa tahad ka veidi rahustavat loodust oma praegusesse hetke, siis vaata ja kuula siit:

Vee ääres oli väga rahulik. Kehalise kasvatuse tunnis aga tegid mu lapsed samal ajal midagi, mida pole lapsevanemana vist väga tervislik pealt vaadata. Võiks äkki muretsema hakata. See nägi välja nii:

Kui sa videot lõpuni ei viitsinud vaadata, siis ütlen ette, et korduvalt lasti sealt alla neljakesi koos.

Abikaasa kinnitas, et see trosskiik (või kuidas seda nimetada?) katki ei lähe (ikka ju teiste vara pärast muretsed esimesena). Selle pärast ei pea muretsema.

Aga lapsed... Nuvot- nii ma oma lapsi kasvatangi- õpivad tegutsemise, katsumise, proovimise, mõnikord ka ebaõnnestumise teel. Järgmisel korral on targemad. Ja õppimise ajal ei mõistagi, et õpivad. Ja lastel oli väga lõbus.

Jaa, kui keegi oleks vahepeal maha kukkunud, siis oleks haiget saanud... aga tulime koju ja Christian sai sõrme veriseks hoopis magamistoas kapi uksega (ojaa, pole vaja küsida, et kuidas see juhtus, sest mul pole õrna aimugi, sest ta ei teinudki seal peaaegu midagi). Minu jaoks taaskord tõestus, et lastega juhtuvad suurimad õnnetused tavaliselt tavalistest lihtsates olukordades ja vanemate silma all.

Lapsed ei õpi ainult raamatust, ega loengutest, vaid peavadki mõned õppetunnid ise kätte saama. Samuti arenemiseks on vaja teha seda, mida sa ei oska. Ületada oma piire ning teha asju, mida kardad. Loomulikult on eriti laste puhul oluline jälgita, et nad mõistaksid julguse ja hulljulguse piiri.

Võimalik, et mõne aja pärast on meil plaanis lapsi pikemalt koduõppel hoida, nii et selleks ajaks tuleb vaikselt endale ka süsteemi sisse seada ja mõelda, kuidas päevaplaan võiks toimida. Ega igapäevane töötamise vajadus ju ei kao ka kuhugi.

See on ikka nii äge, kui sul on kodus nii palju õpetajaid, kellega koos iga päeva selle ägeda elu ja elamise kohta midagi uut õppida!



***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Mida ma tean uue beebi tulekust ja kuidas lapsi selleks ette valmistan?

Teatavasti olen neli korda tegelenud sellega, kuidas uue beebi tulemisel vanemaid lapsi ette valmistada. Loomulikult on minu käest väga palju kordi soovitusi küsitud.

Tegelikult ei saa kunagi valmis olla selleks, kuidas vanemad lapsed uue beebi vastu võtavad. Samas on aga päris mitmeid teemasid, millest lastega võib ja saab enne uue beebi saabumist rääkida. Just sellepärast püüdsin oma mõtted ja kogemused kinni ja panin kokku üheks pisikeseks lasteraamatuks.  Selliseks, mida lapsevanemad koos vanema lapsega lugeda saavad. Illustratsioonideks on fotod lastest. Päris lastest.

Just praegu on võimalik see raamat Hooandja lehelt endale tellida. Selleks mine palun siia leheküljele "Kuidas uus beebi majja tuli", millel minu raamatu trükkimiseks raha kogutakse. See tähendab, et iga tellija saab endale kingituse, mille on siin leheküljel valinud.

Kui aga peaks juhtuma, et ei tule piisav arv huvilisi kokku, siis saadetakse kõigile seni tellinutele nende raha lihtsalt tagasi. Kuna minult on neid küsimusi aga nii palju küsitud, siis väga loodan, et kõik huvilised endale siit raamatu ikka ära tellivad, et saaks hiljem koos lapsega lugeda.

Kui usud, et sellist raamatut on vaja, siis telli kohe raamat enda, aga jaga infot ka sõbrada. Seda postitust võid julgelt kõikjal jagada. Olen jagamise eest väga tänulik. 

Vaata palun videot ning täpsemat infot siit:

Kuidas uus beebi majja tuli!

Seda Triin Künnapas´e tehtud pilti näed selles raamatus ka:

Aitäh, et selle raamatu sünnile kaasa aitad!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kuidas fotograafi juures tuli välja, et ma olen pere ainuke valge (pruun!) vares

Kui oled kolm kuud koos 5 lapsega maal suvitanud (ja töötanud!), siis tuleb kooliaasta algus isegi parima planeerimise korral šokina. Sellepärast sain ma ikka ühe päris suure prohmakaga hakkama- augustikuu lõpus broneerisin meile perekondliku pildistamise aja... esimese koolinädala lõpuks... kell 18 reede õhtul!!!

Aa... eee... muidugi, kui sa ei tea, millised on 5 last koolinädala lõpuks, siis sa teed selliseid asju.

Aga mina ju tean, sest ma elan koos oma lastega... aastaid juba... olen kursis nende võimete ja stressitaluvusega... Ja ikkagi ma broneerisin sellise aja! No mul oli lihtsalt vaja uusi fotosid raamatu "Kuidas uus beebi majja tuli" jaoks. Seda raamatut saab varsti Hooandjast tellida, sest seal läheb trükkimiseks raha kogumine lahti. Ikka selleks, et kõik soovijad saaksid lugeda, kuidas vanemaid lapsi uue beebi tulekuks ette valmistada.

Nii me siis kihutasime perekondlikult läbi esimese koolinädala. Hmm, meil kõigil läheb harjumiseks veel aega. No paljud tunnid jms oli veel alles lahtine ka, nii et jätkame harjumisega.

Reede õhtule läksin vastu ikka päris suure värinaga. Rääkimata sellest, et aega broneerides ei teanud ma midagi tantsutrennidest, aga poistel lõppes reedel tantsutrenn kell 16 ning Marial algas siis ja lõppes 17.30. Ehk siis juba see oli ilge logistika, et kuidas kõik kõikjale jõuaksid.

Selle, et mul on vaja ilusaks saada, avastasin ka neljapäeval. Nii sain seekord aja Ana Ferrumi juurde. Uue inimese juurde meiki ja soengut tegema minna on alati väike värin sees, sest kunagi ei tea, mis on tema nägemus. Tuttavad ja turvalised jumestajad teavad juba, mida minuga teha ja mina tean, mida neilt oodata. Õnneks aga sain Anaga väga hea kogemuse osaliseks. Jäin väga rahule nii jumestuse kui soenguga.

Maailma parima uudise sain temalt ka- mul on pea täis lühikesi juukseid. Eesti keeles tähendab see siis seda, et peale sünnitust aasta aega tagasi arvasin tõesti, et jään kiilakakas, sest iga kammimisega tuli peotäis juukseid ära. Nii ma siis lasingi juuksed lühikeseks lõigata. Aga tundub, et mu juuksed hakkasid mu järgi igatsema ning kasvavad nüüd tagasi. Äge! 

Fotograaf Triin Künnapase juurde vajusime taaskord sisse 100 kotiga.

,,Me hakkame nüüd riietuma!" teatasin uksest sisse astudes. Tegelikult pidid riidesse panema need, kes trennist tulid. Kes valmis oli, sai juba pildistama minna. Tõsine konveier läks lahti. Selle tunni aja sees igav meil ei hakanud.

Perepildi tegemiseks puges fotograaf muudkui kaugemale... ja kaugemale... õnneks päris stuudiost välja minema ei pidanud ja mahtusime ikka pildile. Pere on meil siis selline:

No ja täitsa ausalt-ausalt ei olnud mul õrna aimugi, et ma meie pere ainus valge (pruun!) vares olen. Et nad kõik mu ümber nii blondid on... Üle kümne aasta juba koos oma lastega elanud ja alles nüüd siis avastan.

Praegu on meil käes vaid mõned pildid. Need, mida oli raamatu jaoks vaja. Eile jõudsid minuni lõpuks karupoeg Lukase lugemispäevikud ja lähipäevil jõuab müstiline lasteraamat "Kolme pärna saladus". Nii ongi ju õige aeg uue raamatu materjalidega rabeleda.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et saime hakkama! Nüüd on meil päriselt pere praeguse seisu pilt ka olemas. Maria lõpupeol küll tehti ka meist pilt, aga kuna need tulid ainult paberil, siis seda nagu polekski olemas....

Suur tänu Triinule meiega veedetud sportliku tunni eest! :) 

Ja nüüd leia perepildilt üks asi, mis küll pidi olema lastest eraldi tehtud piltidel, aga ei peaks olema perepildil!



***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Filmisoovitus- Kurjad linnud naerutavad kõiki!

Täna hommikul olin alles väga skeptiline. Meil oli plaan minna kõik koos vaatama filmi "Kiired ja vihased", aga kuna üks teine hommikune tegemine jooksis sisse, siis ajaliselt sobis hoopis "Angry birds". See tähendab, et perekondlik kiirelt vihastamine peab toimuma ilmselt järgmisel nädalal.

Proovisime midagi ekstreemset ikka ka- parkisime parkimismajja! No pole seda lihtsalt siiani proovinud. Sõitsime kohe kõige kõrgemale. Kõigil oli muidugi paha olla pärast. Aga (trellitatud) vaade oli päris hea. Negatiivne üllatus oli, et parkimismajast ei saanudki otse Pärnu Keskusesse, vaid tuli sõita alla, parkimismajast väljuda ja siis sõita uuesti üles kinno. Nii harjunud, et keskuste külge ehitatud parkimismajadest saab ikka otse keskusesse. 

"Angry birds" lühimultikat on loomulikult mulle tuttavad. Lastele on need aastaid meeldinud. Pikka filmi näinud ei ole. Sellest ka skeptiline hoiak. Aga no kuna koolivaheaeg kihutab vahva kooliaja poole, siis tahaks veel nii palju asju ära teha, kui vähegi võimalik. Sellepärast saigi veidi lohutusvariandina "Angry birds" valitud.

Tegelikult oli aga nii, et me muudkui itsitasime... või naersime kõvasti. Me abikaasaga isegi veidi rohkem, aga lapsed ikka ka.

Jah, lugu oli must-valge ja veel võimendatult lame, nagu "Angry birds"´i võimuvõitlused on. Aga lihtsalt nii palju mõnusaid naljakaid juhtumeid oli selles, et võis mõnusalt nautida. Nii et meie näitel sobis see film nii 5-aastasele kui ka... vanematele. Johanna oli samal ajal maal vanaema ja vanaisa juures, nii et ma ei tea, mida tema sellest filmist oleks arvanud.

Isegi 3D ei seganud nautimist. Tegelikult oli isegi täitsa hea vaadata. Paar aastat tagasi oli 3D film selline, mida mina näiteks üldse ei saanud vaadata. Kuna vähemalt kolmel meist on üks silm tunduvalt nõrgem kui teine, siis on 3D´d raske vaadata. Ilmselt võrdsemate silmadega inimeste jaoks on see mõnusam. Aga jah- kuna meil seekord valida ei olnud, siis pidime 3D filmi võtma ning see toimis.

Perekondlikult on aga jah "Kiired ja vihased" järgmine, mida tahame näha. Õigemini- lapsed on need, kes hakkasid rääkima, et tahaks minna. Mina olen ikka veel kurb, et see mees... noh, see ilusm ees, ära suri! Aga ilmselt olen nõus ka teiste tegelastega seda filmi vaatama. Kurvastades. Tean, et see film on alla 12-aastastele mittesoovitav, aga meie omad tahavad kõik näha.

Mina käisin eelmisel nädalal nautimas filmi "Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts" ja see oli tõsiselt mõnus elamus. Arvamust selle kohta loe mu lugemisblogist, sest lugesin ka raamatut, mille põhjal see film on tehtud.

Ilmselt minu järgmine üksinda filmielamus saab olema "Tantsulahing". See tundub ka huvitav! 

No ja New Yorgile mõeldes ei saa muidugi mööda filmist "Tundekeeled. Vabatants". See tundub kohustusliku repertuaarina!!! Väga ahvatlev!

Muidugi tahaks ära näha filmi "Tõde ja õigus", mis eelmisel korral nägemata jäi. 2.septembril tuleb see küll korraks Pärnusse tagasi, aga ma ei kujuta ette, millise valemiga me sellele seansile jõuaksime...

Nii et täna saime perekondlikult väga positiivse kinokogemuse ja päris mitu filmi on nüüd jälle plaanis!

Milline on sinu viimase aja parim filmielamus? Halvim? 


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kuidas uus beebi majja tuli ja vanad fotod

Tihti küsitakse minu käest  nõu, et kuidas uus beebi eelmiste lastega ära harjutada. Või siis õigemini vastupidi- kuidas vanematele lastele järgmine laps "söödavaks" teha. Nii sündiski raamat "Kuidas uus beebi majja tuli". Raamatu kujundus saab lähipäevil valmis ja siis oskan sellest ka rohkem rääkida. See on kirjatähtedega raamat, sest kuna mõte on rääkida rõõmudest ja muredest, mida uus beebi kaasa toob, siis peaksid lapsed seda nagunii koos vanematega lugema.

Raamat "Kuidas uus beebi majja tuli" on sarjast "Maalaste lood", mille esimene raamat oli "Laste ilus elu maal".

"Laste ilus elu maal" rääkis sellest, mida lapsed maal teha saavad ja kus mängida.

Uue raamatu "Kuidas uus beebi majja tuli" illustratsioonideks on samuti päriselu fotod. Neid otsides sattusin aga 2011.a fotodele sellest ajast, kui me alles küülikufarmi alustasime. Ajast, mil küülikutel oli meie majas parem elu kui meil endil. Tänaseks oleme väääääga palju ehitanud-korrastanud-jne, nii et meil on siin juba täitsa mõnus elada. Oma majas jätkub muidugi tööd igavesti, nii et igav pole jätkuvalt. Praegu aga tundub, et kõik ongi alati selline olnud. Sellepärast ongi hea, kui aegajalt on vaja vanades fotodes sorida.

Aga no... mõned asjad olid ka varem paremad. Ehk et me olime ikka kunagi nooremad ja... nooremad :)


Siin siis aga väike pildivalik sellest, kuidas me 2011.a küülikufarmiga alustasime. Kuna me vahepeal küülikupidamise lõpetasime, siis olin need fotod kusagile mitme saladuskihi alla arvutis ära peitnud. Ise ka ei tea, et miks. Ilmselt oli minu jaoks küülikukasvatuse lõpetamine ikkagi valuline, sest need loomakesed on mulle alati väga meeldinud. Tänasel päeval on meil aga taas ka küülikud, nii et võib rõõmsalt meenutada aega, kui nendega alustasime.

Juba algusaegadel olid prantsuse pässid meie lemmikud. Nii on ka tänasel päeval- sest nüüd kasvatamegi ainult seda tõugu küülikuid. Prantsuse pässid on lastele lemmikuteks parim valik, sest nad on rahulikud ja mõnusalt nunnutatavad. Nagu selleltki vanalt pildilt on näha:

Armas lugeja- soovin sulle rõõmu lastest ja loomadest ning oskust seda iga päev märgata! Vanu pilte on mõnus vaadata küll, aga minu jaoks on kõige mõnusam teadmine, et olen igal päeval kohal olnud. Elanud selles päevas. Isegi kui nüüd tundub, et vanasti oli miski parem, siis täna tean, et ka sel hetkel ma märkasin seda. Ja kui ka miski oli halvasti, siis... on hästi, et see on möödas. Liigume edasi. Kõik head mälestused kaasa. Halbadest õppetunnid kaasa, et tulevikus halvade kogemustega üha osavamalt hakkama saaks.

 ***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja peaaegu 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Mis on esimene asi, mida isa koos lastega maale kolides peaks tegema?

KOOS ISAGA EHITATAKSE ONN JA MADIS TULEB KÜLLA

„Sellest tuleb üks vägev onn,“ ütles isa ja hakkas naeltega järjekordset lauda paika lööma. Sten hoidis kõvasti laua teisest otsast kinni ning hoidis samal ajal tasakaalu, et puu otsast alla ei kukuks. Ta oli nii uhke ja õnnelik. Uhke selle üle, et mitte ühelgi tema sõpradest ei olnud sellist onni. Õnnelik, sest isa veetis täna koos temaga nii palju aega. 

 Siiani elas Sten linnas. Paar päeva tagasi lõppes kool ning 
seejärel koliti kogu perega maale Pärna tallu. Päriseks. Mitu 
päeva sõideti linna ja maa vahet, et kõik vajalikud asjad ära 
tuua. 
Eile jäädi esimest korda ööseks majja. Täna algas aga kogu 
pere jaoks esimene päev nende maamajas. Kaheteistaastasel 
Stenil on veel kümneaastane vend Egert ning kolmeaastane õde 
Johanna. Ema ja isa loomulikult ka. 

Kui vanemad maale kolimisest rääkisid, siis olid nii Sten kui 
Egert algul väga mures. Ja kui kohale jõudes selgus, et siin pole 
üldse interneti levi, hakkasid poisid kogu ettevõtmises väga 
kahtlema. 

,,Teate poisid, nüüd teemegi nii, et panete telefonid hoopis ära 
ja hakkame maaelu võlusid nautima,” ütles isa Stenile ja 
Egertile interneti puudumise kurva uudise peale. Poisid arvasid, 
et isa on hulluks läinud. Siis aga rääkis isa mõttest, et võiks 
poistele õue onni ehitada. Sten ja Egert ei saanud veel päris 
hästi aru, mida isa sellega mõtles, aga see kõlas juba päris 
põnevalt. 

Hommik algaski sellega, et isa ja poisid otsisid üheskoos onni 
jaoks tükk aega sobivat kohta. Lõpuks näitas isa maja 
lõunapoolses otsas aia taga kasvava suure pärnapuu poole, mis 
oli üsna tüve algusest kolmeks lõhenenud. 

„Sinna me teie onni ehitamegi!“ ütles isa. „Ideaalne koht!“

Poisid vaatasid umbusklikult pärnapuud, sest puualune oli 
uppunud kõrgesse rohtu, mis ulatus poistele rinnuni. Sinna ei 
saanud ju midagi ehitada. Poiste murelikke nägusid nähes aga 
näitas isa käega kõrgemale:

„Sinna üles – puu otsa ehitame teie onni! Kui midagi teha, siis 
ikka korralikult! Sellest tuleb parim onn siinkandis!“

Poisid ei suutnud oma õnne uskuda. Linnas ei olnud isal kunagi 
nende jaoks aega ja nüüd hakkas ta koos Steni ja Egertiga puu 
otsa onni ehitama. Selliseid onne olid poisid vaid 
arvutimängudes näinud, aga mitte kunagi päriselt. 

„Ärge muretsega, küll me koos hakkama saame,“ julgustas isa 
poisse. Poisid olid väga õhinas ning koos asuti kiirelt töö kallale. 
Selgus, et isa ei valetanud – ilmnes, et tal on varjatud anded 
onnide ehitamise alal. Enne ehitamist aga selgus veelgi ägedam 
asi – isa oskas niita vikatiga, mille kusagilt kuuri alt leidis. Nii 
sai puudealune puhtaks ja oli üldse võimalik ehitustööga alustada. 

Kui keegi Steni või Egerti käest küsis, mis tööd nende isa teeb, 
siis teadsid poisid vastust – isa töötab pangas, tema töö on 
arvutis istuda ja koosolekutel käia! Sellisena nad isa tavaliselt 
nägid. Seepärast polnud kummalgi poisil õrna aimugi, et isa 
võiks nii suurepärane onniehitaja olla. 

Töö kulges vaikuses. Õigemini – toksimise ja saagimise häälte 
saatel. Aeg-ajalt kostus isa hüüe „Haamrit!“ või jällegi „Sae 
sealt lühemaks!“ ning sellele järgnes jälle tükk aega töiseid hääli,
mil igaüks oma töölõigu kallal nokitses. Saagimise tunnid olid 
esimesed, millega onniehitus algas. Algul tundus võimatu 
käsisaega vastupunnivast lauajupist tükk kätte saada. Mõne aja 
pärast aga tuli see mõlemal poisil ilusti välja.  

Ema tuli juba kolmandat korda isa, Steni ja Egertit sööma 
kutsuma. Ta huikas mitu korda puu all, enne kui töömehed üldse 
kuulsid.

„Ei saa,“ kõlas järjekordselt peaaegu ühehäälselt.

,,Toit jahtub juba ära,” nurises ema. 

„No me lõpetame veel selle seina ära ja siis tuleme,“ lubas isa 
leplikult. Tegelikult oli ta juba varem lubanud, et lõpetame ära 
põranda... ja esimese seina... ja teise seina... aga iga kord mõeldi 
üheskoos, et tehakse veel üks asi... ja nii tuligi ema jälle tagasi. 

„Ma lihtsalt ei taha, et te näljanõrkuse tõttu sealt ülevalt alla 
kukuksite,“ vastas ema murelikult. 

„Ei kuku. Meil pole selle jaoks aega,“ teatas Egert elutargalt ja ulatas 
isale haamri. 

„Siis on hästi,“ noogutas ema muiates ja läks maja poole tagasi. 

***

Nii algab minu lasteraamat "Kolme pärna saladus". Juba 
mõne nädala pärast on see poodides saadaval.
Praegu on võimalik raamatut ette tellida hinnaga 10€. Oma 
soovist kirjuta mulle palun FBs või helikunnapas@gmail.com.

See on müstiline teos, milles perega maale kolinud laste 

tegemised ristuvad üle saja aasta tagasi toimunud sündmustega. 

Teoses on must-valged pildid, mille joonistas Kairi Laur. 

Raamatu "Kolme pärna saladus" toimetas Maris Põkka. 

 ***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja peaaegu 1 a).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com