Pipi etendus läks südamesse

Täna möödus nädal aega imelisest kogemusest. Nimelt käisime kolme suurema lapsega Rahvusooper Estonias vaatamas etendust "Pipi Pikksukk". Iga päev võtsin hoogu, et sellest kirjutada, aga see kogemus oli kuidagi nii suur ja ere, et ei osanud seda sõnadesse panna. Nüüd püüan ikka kirjeldada, miks see päev mulle nii korda läks.

Sellest, et me tegelikult samal päeval käisime mitu korda Estonia teatris, kirjutasin siin: Nutivaba elu maksab kätte ehk kaks korda päevas Estonia teatis.

Kui me siis õigel ajal lõpuks õiges kohas olime, saime kõigepealt etenduse dirigendi Priit Aimla käest oma piletid kätte. Nägime vaid selleks hetkeks, sest tal oli lastega proov pooleli. Tutvusime siis lastega teatriga. Lugesin neile seintelt ja kujudelt nimesid. Kui oskasin, rääkisin ka, kes on kes, aga ega kõigi puhul ei osanudki. Jah, oli küll loll tunne.

Mõne aja pärast istusime ühes saalis maha ja hakkasime lastega koos kava uurima, kui härra dirigent isiklikult helistas.
"Kui tahate, saate orkestri ruumi näha," lubas ta lahkelt. Vägev! Pardipojad said üles rivistatud ja sibasime Priidu järel kõik trepist alla, töötajate uksest sisse. Tunne oli täpselt selline, nagu saaks osa sellest, millest igaüks (ja isegi) iga päev ei saa. Ja see tunne oli selline sellepärast, et me saimegi osa millestki, millest me iga päev osa ei saa.

Lapsed vahtisid vaimustunult ringi. Kõik onud-tädid olid väga sõbralikud ja naeratasid. Mõni mängis pilli ka.

"Kui tahate, võime lava pealt ka läbi käia?" ütles äkitselt härra dirigent. Kõlas uskumatult. Vaidlema ei hakanud. Sättisime ennast hoopis uuesti ritta ja vudisime Priidule järgi. Nii me siis olimegi Estonia teatri laval:

Väga eriline tunne oli! Jah, me polnud aastatepikkuse tööga ja harjutamisega sinna jõudnud, vaid lihtsalt jalutasime läbi, aga mõni koht on lihtsalt eriline. Inimestena on meil komme harjuda kõigega, mis on olemas. Usun, et näitlejate-lauljate enda jaoks ei tundugi ehk see lava enam nii eriline, sest on igapäevane töökoht. Seda, kas Estonia lava hingus meie lapsi kuidagi mõjutas, näeme aga aastate pärast. Pipi hobuse seljas istumiseks on Maria aga just õige tüdruk, sest ta on meil ka üks paras Pipi.

Loomulikult said lapsed ka härra dirigendi endaga pilti teha:

Siis oli aga Priidul aeg riideid vahetama minna ning meil igast otsast hirmus vaimustunult aeg oma koht leida. Minu esimene kogemus loožist etendust vaadata:

Veel vahvamaks läks siis, kui üle saali teise poole looži istus suurepärane lauluõpetaja Anu Aimla paljude lastega. Lehvitasime ja naeratasime! Niigi armsalt ja soojalt alanud üritus muutus veel päikselisemaks.

Kui juhuslikud on tegelikult juhuslikud asjad? Lava taga näitas Priit mulle ka orkestri tööplaani suurel ekraanil. See näitas, et meie vaatame Pipi 77.etendust. Number 77 on minu elus alati kuidagi oluline olnud. Pidavat õnnelik number olema. No näiteks on mul korter nr 77 ja viimase aja kogemustest on kõige kasutatavam nr 77 minu jaoks selle numbriga spordiklubi kapp. Igatahes oli see veel üks hea märk!

Ja siis hakkas pihta: külmavärinad esimestest taktidest. Loomulikult oli mul veidi hirm, et kuidas üksi kolme lapsega Estonias hakkama saan. Teada ju küll, et mul on väga energilised lapsed. Võin kohe kokkuvõtte teha: ei mingit probleemi!

Kohe algul tuli ära "Pikksukk Pipi mina, nimi on mul kena..." laul, mida kodus lastele korduvalt laulsin. Ma ju tean, et lapsed haaravad kergemini sellest, millega kuidagi seostuvad. Nii püüdsingi neid etenduseks ette valmistada... aga no rohkem laule ei tulnud mul endal ka meelde. Nii korrutasin kodus Pipi laulu ja seda ka vaid poolte sõnadega. Ülejäänud nädala on Maria seda laulu ise laulnud, aga ka poolenisti omamõeldud sõnadega. Teda ei häiri.

Ma istusin terve etenduse ja nautisin naeratades. Lihtsalt nautisin ja naeratasin!

Enne etendust lugesin kavalehelt rõõmusõnumi, et Tommy osa mängib Aare Kodasma. Meie lugu Aarega kirjutasin varem juba siin: Tsirkusprintsess, Aare ja Kivine armastus. Aga kohtunud me ikka polnud ammu. Suure osa etendusest nautisingi Aare mängu. Kui siiralt aus olla, siis Pipi jäi minu jaoks veidi... eemalolevaks. Aare mängitud Tommy oli hulga elavam. Pigem oleksin Pipilt oodanud, et ta on kogu aeg aktiivselt olemas ja ei oota, et teised tegelased oma osa ära teevad, aga kohati jäi just selline äraolev mulje.

Kindlati tuleb ära mainida ahv ehk siis Alo Kurvitsa mängitud Härra Nilsson. Täiesti uskumatu, kui tõetruu ta oli. Hääled, liikumine, kõik oli lihtsalt perfektne. Väga-väga nauditav mäng. Pole ime, et hiljem lava taga pilti tehes Maria keeldus ahvi kõrvale minemast, sest ahv rääkis. See ei mahtunud pisikesse peakesse, sest etenduses ju ahv ei rääkinud.

No ja röövlid Blom (Vennno Loosaar) ja Kõva-Karlsson (Raivo E. Tamm) olid ka nii õiged, kui õiged. Nii mõnusad ja omas elemendis.

Näidake mulle nüüd inimest, kes saab Põhjamaa ajal vaid olla ja kellel pisarat silma ei tule? Pipi etendus lõppes Vinteri lauluga "Põhjamaa". See on iseenesest imeline laul, aga pärast sellist meeliülendavat etendust ründas see otse südamesse. Pisarad tõi välja küll, aga püüdsin ikka suu kinni hoida. Siis aga nägin, et üle saali vastas loožis istuv Anu Aimla laulab ka kaasa ning mujalt saalist kostus ka laulu ja nii liitusin ka mina teistega. Vaikselt, aga ikkagi.

Kardina langedes oli taaskord tunne, et see oli niiii ilus hetk, et ei taha ennast üldse liigutada, sest äkki saab kõik otsa. Lihtsalt niiii ilus ja lihtne oli olla. Lapsed olid samuti vaimustunud. Ja mina olin vaimustunud sellest, et lapsed nii hästi vastu pidasid. Priit ei kahelnud mu lastes muidugi hetkekski ja lubas juba ammu, kui me etendusele tulekut planeerima hakkasime, et mu lapsed saavad seal hästi hakkama.

Etenduse lõpus tuli mul aga jälle meelde, et ma unustasin lilled täitsa ära. Ma käin nii harva sellistel etendustel, kus osalejatele lilli viiakse ja nii ma need siis pärast unustangi. Järelikult peab tihemini teatris käima hakkama.

Pikalt me suletud kardinat nautida ei saanud, sest Priidul oli meile veel üks üllatus: pääsesime Pipi ja ahviga pildistama. Vudisime taaskord kokkulepitud ukse taha ja Priit juhatas meid lavale. Joosep sättis ennast kohe hobuse selga, aga nagu öeldud, Maria keeldus Härra Nilssonile lähemale minemast.Alo kutsus teda enda juurde, kuid ilmselgelt see läbi ei läinud. Rahvast kogunes igast küljest veel ja Priit tegi meist sellise pildi:

Tänusõnad öeldud ja kallistused kallistatud palusin Priidul ka Aaret tervitada.
"Aga äkki tahad teda ise näha?" pakkus Priit välja.
Ja nii me vudisime jälle tema järel kusagile Estonia tagaruumidesse. Tee peal tänas Priit muudkui ühte ja teist kohatud inimest toreda etenduse eest. Äkitselt seisis meie ees röövel Blom. Enne etendust nägime tegelikult ka, kuidas talle grimmi tehti. Tunnistan- siis ma teda ära ei tundnudki. Nüüd aga rippus tal pea nahk otsa ees. Röövel tõmbas selle ära.
"Lapsed, tahate näha, kuidas ma endal nina küljest ära tõmban?" küsis ta meie nublude käest. Tore- see jääb vist meie laste viimaseks teatri kogemuseks, kui nad näevad, mis jubedused teatris toimuvad, jõudsin mõelda. Veidi sikutamist ja röövel Blom saigi oma ninast lahti. Lapsi see aga ei šokeerinud. Ju nemad on selle imeliku maailmaga rohkem harjunud, kui mina. Igatahes seisis röövli asemel meie ees nüüd taas Venno Loosaar.

Ja siis seisis minu ees hoopis Aare. Nii ammu pole kallistanud, seega tegime kõik tasa. Pilti tegi Priit meist ka:

Aarega kohtumine on lihtsalt kogu ürituse kirss, sest selleks ma tõesti valmis ei olnud. Niii armas!!! Aare lihtsalt on minu jaoks edu võrdkuju. Kui ma mõtlen Pärnu Vallikääru taga toimunud "Kivise armastuse" etendustele, aastaid hiljem tema rollile koori liikmena ja nüüd Tommy. See kõrvalt nähtud arengutee on lihtsalt nii inspireeriv. Kes kelle käest nüüd autogrammi peaks küsima?

Päeva lõpuks oligi selline tunne, et "mõni hetk on ilusam kui teine... mõni hetk on kohe väga-väga ilus...."

Taaskord sai tõestust, et maailm on ilusam koht, kui iga inimene teeb seda, milles ta hea on. Kui inimesed teevad oma tööd südamest, nii et jääb mulje, et nad ei teegi tööd.

Ma olen nii õnnelik, et minu sõprus-ja tutvusringkonnas on selliseid andekaid inimesi, kes toovad päikest niiiii paljude inimeste südamesse.

Teele võtsin kaasa muidugi ka Pipi sõnad:" Ära muretse! Mina saan alati hakkama!" Sest nii ju ongi!

Nagu ma ütlesin- mõnda kogemust on raske sõnadesse panna! Aga äkki sain kuidagi ikka hakkama. Seda, mis mina ja lapsed sellest päevast oma südametesse saime, mõõta ei saa.

Kareka moodi lõpetades: mina tänan!

Maalased päälinnas ekskursimas

Kuna meil tekkis eile Tallinnas ootamatult mitu tundi vaba aega (loe "Nutivaba elu maksab kätte ehk kaks korda päevas Estonia teatris"), siis otsustasin teoks teha oma ammuse mõtte ja lastega vanalinnas jalutada.

Lapsevanema kiiks on see, et aegajalt tunned, et vaja oleks omaette olemise aega, võimalust teha "suurte" asju ja siis kui oled näiteks mitu päeva järjest üksi Tallinnas mingitel kohtumistel-koosolekutel vms, siis mõtled: "Ah, oleks mu lapsed siin!" Nii olen mina ka küll ja küll Tallinna vanalinnas jalutades mõelnud, et tahaks, et lapsed sellest osa saaks. Eile avastasin, et minu arust polegi teised peale Mathiase Tallinna vanalinnas jala käinud... või ma lihtsalt ei mäleta? Ja Mathias käis seal ka siis, kui sünnist saati minuga EELK Usuteaduse Instituudis magistriõppes käis. Ehk siis miiiitu aastat tagasi.

Kuna Tallinnat on viimastel aasta(kümne)tel nii palju ehitatud, siis tegin endale ekskursiooni koos lastega. Näiteks parkisime Vabaduse väljaku maa-aluses parklas, kus ma siiani pole käinud. Minu Escort parkis umbes 15 aastat tagasi küll samas kohas, aga maa peal.

Georg Otsa Muusikakoolist möödudes tuleb mul alati meelde Aare. Ma ei teagi, miks, sest tegelikult pole ta mu ainuke tuttav, kes on seal õppinud. Sel päeval aga oli see väga õige mõte, sest just Aare mängis õhtul Pipi Pikksuka etenduses Tommy osa.

Rääkisin lastele, kus ma kooli ajal käisin, näitasin tuttavaid kohti.
Joosep (5a) tahtis teada: "Emme, kas sa elasid Tallinnas siis, kui Ertsmal kodu veel olemas ei olnud?"
Seletasin siis, et Tallinnas elasin ikka ülikooli ajal.

Laste jaoks olid vaimustavad linnatuvid. Nad ei saanud aru, kuidas linnud inimesi nii lähedale lasevad, sest tavalises looduses sa sellist asja ei näe. Ma ei hakanud neile pidama pikka loengut sellest, et see pole normaalne. Leppisime sellega, et linnalinnud lasevad ligi ja maa omad mitte.

Ma küll tahtsin neile veel palju-palju näidata, aga pisikesed jalakesed väsisid ära juba Raekoja platsile jõudes. Nii jäidki vaateplatvormid jms järgmiseks korraks. Eks nad oleks ka seekord jõudnud, aga eesmärk oli ju ikka sigelt ja selgelt õhtul teatrisse jõuda.

Mulle endale andis see väike vanalinna retk fantastilise kogemuse- nägin, et mu lapsed tõesti on järgmises eluetapis ja me saame koos hulga rohkem asju teha. Paar aastat tagasi oleks olnud suht mõeldamatu, et ma üksi kolme lapsega jala keset Tallinna seiklen. Nüüd aga saavad lapsed paljudest ohtudest aru ja minu rolliks on vaid rongkäiku õiges suunas juhtida. Tohutu vabanemise tunne, sest nüüd saame koos veel tihemini väljas käia.

Nii käisidki maalased päälinnas ekskursimas. Varsti jälle!

Nutivaba elu maksab kätte ehk kaks korda päevas Estonia teatris

Viimasel ajal tõden üha tihemini, et mu lapsed on suured. Kolme suuremaga (7a, 5a ja 3,5a) koos välja minnes pole mul mingit erilist ärevust, ega valmisolekut, et "appi, mis kõik juhtuda võib!"

Mitmeks päevaks välja minnes võtab küll jätkuvalt päris mitu minutit aega, enne kui kõigile mitmeks päevaks sobilikud riided suudan kaasa pakkida. Aga no seda muret aitaks vähendada, kui millalgi jõuaksime nii kaugele, et saaksime endale majja mõned riidekapid. Jaa, ükskord tuleb päeva, kui täitub minu helesinine unistus isiklikust riidekapis...

Riidekapi asemel pidin aga rääkima seda, et käisime kolme suurema lapsega Tallinnas. Täiesti juhuslikult sattus mitu üritust järjestikku, nii et saimegi kahepäevase reisi. Eile alustasime Rolandi sünnipäeval:

Mina korjan kõigist sellistest kohtadest praegu muidugi mõtteid perekeskuse jaoks, sest eks sellegi koha suurim ülesanne saab olema pakkuda võimalust sünnipäevade korraldamiseks.

Tordil küünlaid lugedes sain aga aru, et mulle ikka ei jõua kohale, et kuidas need meie lapsed nii ruttu kasvavad. Alles me istusime Kadiga Libatses korteris ja vaatasime, kuidas pisikesed alla aastased Mathias ja Roland oma saamatul moel sõprust sobitasid. Ja nüüd kooli... Tegelikult on see aga vahva! Nad on nii mõnusad inimesed juba praeguseks!

Kuigi pidu lõppes üheksa paiku, ei läinud lapsed ööbimiskohas sugugi kohe magama, vaid hoopis koos Keviniga õue mängima. Nad kõik olid seda kohtumist nii kaua oodanud, nii et uneaeg ei saanud kedagi segada.

Hommikul said lapsed luksust nautida- tädi Pille tegi lastele pannkooke vaarikamoosiga:

Varsti oligi aeg ennast ilusaks teha ja keskpäevaks Estonia teatrisse jõuda. Pipi Pikksukk ootas! Rääkisime selle teose dirigendi Priit Aimlaga juba ammu, et peaks seda tükki vaatama minema. Siis oligi aeg pileteid ostma hakata. Algul rääkisime eelmisest teisipäevast. Panin märkmikusse kirja kl 12. Siis tuli välja, et see on ikka nii välja müüdud, et saame piletid selleks teisipäevaks.

Olen paar korda varem siin kirjutanud, et praegu on kuidagi eriti hullud ajad jälle. Eriti arvutisse jõudmise osas. No lihtsalt ei jõua. Ja kui jõuan, siis tuleb 100 asja korraga teha ja lõpuks kõik ununevad. Nutitelefoni oleks nüüd tõesti vaja, et igasugused kiired vastused-kooskõlastamised-info liigutamised saaks päeva jooksul pidevalt ära teha, mitte kell 22 õhtul arvutisse jõudes.

Lühidalt öeldes- ma mõtlesin küll, et peaks tänase etenduse info kodukalt üle vaatama, sest kusagil ajusopis oli mingi mälestus, et sellega oli mingi teema. Ei jõudnud! Kui me kl 11 paiku lastega siledate ja sirgetena tühja Estonia teatri fuajeesse astusime, hakkas häirekell tööle. Seinal seisvast ajakavast sain kiire kinnituse- tänane etendus algab kell 19! Jah, tuli meelde küll, et Priit juba eelmisel nädalal telefonis rääkides seda rõhutas. Ma ei tea, miks ma seda kirja ei pannud.

Mis siis ikka- läksime hoopis linna peale, seejärel Pille ja Kevini juurde lõunat magama ning õhtul uuesti teatrisse.

Kui muidu võiks öelda, et kaks korda päevas Estonia teatris käivad inimesed on väga kultuursed, siis meie tänase kogemuse kohta seda öelda ei saa. Nutitelefoni on vaja, saab hoopis selle kohta öelda. Oeh, tuleb selle nädala ajaplaani ikka sisse panna ja kõigi asjaosalistega telefonipoes ära käia. Pole ju vaja, et minust saaks see loll, kes mitu korda päevas teatris käib.

Lõõgastav pühapäev

Täna oli puhkus! Lõpuks!

Minu dream team osales Pärnu Kaubamajakas suvetegevuste messil ja tutvustas ka Uulu laagrit. Sai ju otsustatud, et laager tuleb ja saame kõik korda. Tõstsime tuusiku hinna seekord 45 euroni. Samuti alustame talgutamisega Uulu kiriku juures juba 6.mail (kõik vabatahtlikud on oodatud!), aga laager tuleb. No ja meie pulmi korraldame ikka ka samal ajal, kui laagritki (need ei toimu samal ajal, vaid korraldamine on samal ajal).

Mina aga täna kodust välja ei läinud. Või noh, läksin, aga koos lastega. Herlend käis mu isaga Kurtna laadal. Meie lastega aga Pööraveres ratsavõistlusel. Püüan ikka lastele erinevaid kogemusi anda ning loomadega püüan neid ka ikka igal võimalikul juhul kokku panna. Nii nägi välja mu kodune dream team:

Meie kodu on viimastel aastatel väga palju ilma meieta elanud. Nii on mul (tänu pulmadele?) plaanis sel aastal ka lillepeenardama jõuda. Libatses jäi ühest tulevasest autoparklast lilletaimi üle. Nii vedasin pärast ratsavõistlust need enda juurde.

Herlend läks kodus väiksematega magama ja meie Mathiasega hakkasime õues tegutsema. Ikka seetõttu, et viimasel ajal on kogu aeg nii kiiiiire olnud, et kodu meid üldse ei näe. Pühapäevase pärastlõuna veetsin puulõhkumisega lõõgastudes. Mul oligi väga mõnus ja lõõgastav olla, kuni Mathias (7a) mulle appi tuli. Ta veeretas mulle ette kõik need suured pakud, mida ma siiani vältinud olin, sest arvasin, et ma ei jõua neid. Aga no kuidas sa lapsele vastu hakkad. Ja nii ma siis lõhkusin ja lõhkusin...

See töö jäi aga pooleli, sest alles on vaid saagimata pakud. Seda tööd ma aga tegema ei hakka. Mootorsaagi ma kardan. Ükskord metsas Herlend lasi mul küll proovida, aga see on minu jaoks liiga hirmus.

Jalanõudega on aga see lugu, et kaar tuleb ukseni välja. Ja kui meie kodus on näha sellist pilti, siis on koridoris käinud kas Maria (3,5a) või Christian (1a10k). Neil peavad asjad lihtsalt kõrvuti ja järjest olema:

Ilusat uue nädala algust teile kõigile! Mul on täna igatahes tunne, et korraga on käimas palju uusi algusi. Ühelt poolt on see väga värskendav ja ärev tunne, teisalt aga hirmutab. Ikka on ju hea, kui miski ei muutu ja kõik on nii, nagu on. Aga elus nii ei käi! Seisak on tagasiminek. Mõnikord tuleb millegi uue saamiseks midagi vana kaotada. Uue ukse avamiseks tuleb mõni vana sulgeda. Ja nii me muudkui liigume. Igasugu uutest asjadest aga varsti-varsti!

Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu (pulmakorraldus #3)

Kes pole tähele pannud, siis ma annan teada, et ma pole viimasel ajal väga palju siia kirjutama jõudnud. Ma ei tea, kas kevad käes... või siis minu tavapärane mittetavapärane elu, aga päevad lähevad nii kiiresti.

Trennis käisin sel nädalal 3 korda. Rohkem ei jõudnud. See-eest olid need aga väga intensiivsed trennid. Bryan kirjeldas mulle veel täpsemalt seda, mida me nüüd teeme ja lähipäevil kirjutan sellest pikemalt. Esmaspäeval on uus kehaanalüüs. Dieeditamist hakkab ka 4 nädalat täis saama. Toitumises tegime mõned muudatused juba ka.

Nädala algul tegin ka vereanalüüsid ja treeneri hinnangul olid nende tulemused ootuspärased. Üks osa küll läks Tartusse, nii et viimased tulemused tulevad paari nädala jooksul ja siis on rohkem teada.

Kolmapäeval käisime Mathiase lasteaia rühmaga Järvakandi klaasimuuseumis. Lapsed said endale luiged teha. Meie pere lastele ostsime Mathiase valikul kaasa ilusad klaasist inglid.

Teisipäeva öösel kirjutasin valmis lühikese arvamusartikli, mis ilmus neljapäevases Pärnu Postimehes. Paar nädalat tagasi võeti minuga Pärnu Postimehest ühendust ja küsiti, et kas oleksin valmis nende püsikolumnistiks hakkama. Loomulikult olin nõus. Ja nii saigi minu esimeseks artikliks Munad ühes korvis. Järgmine lugu umbes kuu aja pärast.

Millegi pärast on mu ajalehtedesse kirjutamisse suurem paus sisse tulnud. Ja kui pikalt ei kirjuta, siis juba tundub iga teema puhul, aga kas see on ikka see, millest ma tahan midagi arvata... ja nii see läheb. Nüüd aga on algus tehtud ja tundub, et varsti kirjutan jälle.

Linna vahet olen sel nädalal iga päev vähemalt ühe korra sõitnud. Mitmel päeval aga ka mitu korda. Jah, küll see töötu koduse perenaise elu on keeruline. Või on mul hoopis liiga palju aega, et niiviisi ringi sõita saan? Pole hullu, järgmisel nädalal asendan Pärnu Tallinnaga ja ikka sõidan-sõidan-sõidan... Seda ikka juhul, kui Herlend sama palju mu autot remontida jõuab.

Neljapäeval käisin Uulus ära. Kiriku ümbruses olevas laagrikohas on taaskord laamendatud ja seekord sai sellest Pärnu Postimehele lugu. Joosepil oli sel päeval lasteaiast vaba päev, nii et sel ajal, kui mina ajakirjanikuga rääkisin, jalutas Joosep fotograafiga mööda territooriumi ja rääkis, kuidas temast saab tulevikus koomiksite joonistaja ning näitas oma laserpüsse (ehk puupulki). Joosep on ju see laps, kelle poolest meil võiks ahi kütmata jääda, sest iga puupulk on tema jaoks kas püss või mõõk või mõni muu mänguasi.

Lugu Uulu kiriku juures laamendatakse usinalt ilmus tänases ehk 30.aprilli Pärnu Postimehes. Täitsa esiküljel. Loo mõte on see, et meie pingutame suure hulga inimestega, et teha vähese eelarvega laagrit, mis on väga vajalik meile kõigile, nii korraldajatele kui lastele. Ja siis käivad mingid jobud lihtsalt laamendamas ja tekitavad meile nii ajalisi kui rahalisi suuri lisakulutusi oma laamendamisega. Nõme!

Reedese õhtu veetsin kirjandushuvilistega Pärnu kohvikus Versus. Toimus järjekordne Margit Petersoni ja Sven Kivisildniku korraldatud kirjandusõhtu.

Rääkisin oma noorteka "Ütlemata sõnad" saamisloost ja ka eelmistest teostest. Andsin aru, et kuidas mind on mõjutanud noormehed, kellele see lugu on pühendatud. Lehekülje 129 lugesin ette ka.

(mõlemad pildid tegi Margit Peterson)

Sel nädalal sai lõplikult selgeks, et mul on vaja nutitelefoni. Kui ikka pikad päevad kodust ja arvutist eemal oled, siis on elu täitsa halvatud. Ei, mul pole vaja näha, kes on FBsse uusi pilte pannud vms. Isegi FBs käies keskendun ikka töö asjadele, sest suur osa töisest suhtlemisest on samuti seal. Kuna sel nädalal sai ka mu kirjastamisalane tegevus järgmise tasandi, sest sõlmisin oma esimese litsentsilepingu, siis see tähendab jälle järgmistel nädalatel vajadust olla kiirelt kättesaadav, anda kiireid nõusolekuid või teha muudatusi.

Nii et lähipäevil saan nutikaks!

Raamatupoodidele saatsin see nädal 2 korda oma raamatuid juurde. Kuller teab juba helistamatagi, kuhu tulema peab. Tee on täitsa selge.

Aga lastega hakkame täna igaõhtuse Lotte asemel Pipi Pikksukka lugema. Miks? Järgmisel nädalal kuulete.

p.s. pulmade korraldamisega pole ma ikka tegelenud rohkem, kui et käin trennis... ehk sellele kulub üle poole mu töönädalast!

Jääkotitud põlved ja nälgas pere

Sel nädalal sai katsetega selgeks, et porgandi-maisi-herne segu on põlvedele hulga parem kui kiirpada.

Trenniga oleme jõudnud siis nii kaugele, et miski ei meeldinud ikkagi mu põlvedele ja nii ma jääkotitan neid nüüd viimase nädala. Vahepeal on täitsa hea, aga eriti trennipäeva õhtuks on jälle mingi valu sees. Siis muudkui jääkotitan.

Tõestust sai ka see, et ma olen eriline ja ei allu reeglitele. Mingil põhjusel ei läinud mu kaalulangus siiani päris nii, nagu ootasime. Bryan kinnitas, et mu keha reageeris algul trennile ja dieedile ootuspäraselt, kuid siis ei käitunud enam nii, nagu enamus kehasid oleks käitunud. Homme püüan jõuda perearsti juurde, et teha vereanalüüs, et see annaks vastuseid. Kuna ma jaanuarist siiani suutsin kokku 5 nädalat haige olla, siis tegelikult oli juba sel ajal juttu, et vereanalüüsi oleks vaja. Siis ta jäi, sest ma sain terveks, aga nüüd tuleb ikka ära teha, et teada, mis mu kehaga täpsemalt toimub. Kõige tõenäolisem on, et rasestumisvastaste vahendite kasutamine on keha hormonaalse tasandi paigast ära viinud. Aga tõde selgub lähipäevil.

Täis sai ka kaks nädalat dieeti. Teatavasti siiani treener Bryan mulle söömisel erilisi reegleid ei kehtestanud. Oluline oli süüa proteiini ja üldse häid toite, et jõuaks trenni teha ja kehal oleks materjali, millest ennast üles ehitada. Kaks nädalat tagasi aga sain kätte professionaalse toitumisnõustaja koostatud toitumiskava, mida hakkasin kohe järgima.

See tähendab, et nüüd söön 6 korda päevas. Igal toidukorral saan kõhu väga täis ja pigem on probleem, et ei jõua nii palju süüa. Toidud on kõik kaalutud. Tegelikult on suures plaanis valida kahe erineva versiooni vahel, milles toiduained on samad, kuid erinevad kogused.

1.versioon- riis, veise hakkaliha, salat, (oad)
2.versioon- proteiinijook puuviljadega, leib, kana, salat, (kaerahelbed)

Nii et nüüd ma jah kokkan pooled päevad ja ülejäänud päeva söön... ja kui veel aega jääb, siis teen trenni.

Küsige nüüd uuesti, miks mul kõik muud asjad tegemata on ja miks üks ja teine minult vastuseid või tegusid ootab? Sest kui ma ei kokka, söö, ega treeni, siis ma olen niiii väsinud. No näiteks läksin üks päev kl 22.30 magama! Ja ülejäänud päevadel ka umbes enne ühte. Kui ma õhtuti (u kl 23) oma uut raamatut Tähtajaline elu 2.osa kirjutama hakkan, siis saan ühe lehe kirjutatud ja seejärel...lähen magama.

Aga no näiteks sel nädalal esmaspäevast kolmapäevani kadus 0,5 kilo rasva, seega pole halb. Kogu selle trenni ja dieedi oluline osa ongi Bryani sõnul, et kaalukaotus oleks tervislik. Ta kinnitas juba varem, et tegelikult olen ma niigi nö tervislik ülekaaluline (ehk et ülekaaluline inimene ei pea olema samal ajal ebatervislik). Seda näitab näiteks mu keha lihasmass, mis juba enne selle trenni alustamist oli väga suur. Sel nädalal oleme juba kaks korda kehaanalüüsi teinud, aga peale selle poole kaotatud kilo ma näite ei tea, sest Bryan alles analüüsib neid kodus.

Trennis on nüüd samuti rasvapõletuse faas. See tähendab, et trenn on intensiivsem, kuid väiksemate raskustega. Näiteks täna tegin 3 alakeha ja 3 ülakeha harjutust ringtreeninguna. See tähendab, et tegin kõiki kuute harjutust 15 korda järjest, siis minut puhkust ja siis kogu ring uuesti läbi. Ja nii 4 korda järjest.

Treeninguid on nüüd nädalas kokku 6! Sellest nädalast on 2-3 treeningut neist ujumised. Kuigi ma pole eriti hea ujuja, siis see on asi, mida mulle meeldib teha. Vesi puhastab mõtteid. Bryan aga kaaperdas ujumise ka ning nüüd teen ujudes ka trenni. Kui Bryan mõtles, kuidas saaksin ujumisest trenni mõttes rohkemat võtta, uuris ta erinevaid ujumisstiile, mida ma oskan. Tunnistasin, et ma ujun ainult konna ja nägu ma vette ei pane, nii et ujumisega treenimise võimalused on väga piiratud.

Pere aga on nüüd nälgas. Aegajalt annetan lastele küll osa oma riisist, kuid enamasti ma väga ei raatsi. Olenevalt toidukorrast söön ise 100-230 grammi riisis, nii et päeva peale on see päris hea kogus. Peale selle ei anna ma lastele enam enda toidst ampsu, kuigi kui me laste söögiajast erineval ajal sööme, siis on nad harjunud seda saama.

Kuigi ma näiteks riisi keedan suht palju korraga, siis hakkliha ma üle kahe paki korraga ei tee. Samuti ei meeldi mulle, kui kana on liiga kaua seisnud. Nii keedan ja praen päeva jooksul korra või paar. Iga toidukorra eel tuleb kaaluda-lõikuda-jms, nii et kokkamist on mul elus nüüd küll ja küll. Aga nagu ütlesin- kui keegi mõtleb, et ma ilgeks kokaks olen hakanud, siis ei- kokkamine on riisi-hakkliha-kana ettevalmistamine ja toidu kaalumine. Ma pole toidule kunagi oma elus nii palju aega pühendanud.

Nii ei viitsigi ma enamasti enam mõeldagi sellele, et ülejäänud perele veel midagi muud süüa teha. See annab Herlendile taaskord võimaluse oma kokavõimeid eksponeerida. Algul kartsin, et ma ei saa teistele süüa teha, sest tekkivad isud. Tegelikult on mul aga kõht kogu aeg nii täis, et isusid ei ole.

Nüüd ma vaatan otsa oma 12 tööga nimekirjale, mis tuli täna kindlasti ära teha.... ja lähen magama!

Homme on jälle päev!

Mathias on kooliküps

Täna oli järjekordne palgapäev. Lastekasvatuse palgapäev. Käisin meie selle aasta viimasel arenguvestlusel lasteaias. Eelmisel nädalal said peetud Christiani, Maria ja Joosepi vestlused. Täna siis Mathiase oma.

Enamuse ajast istusin ja naeratasin seal, sest palgalehel seisis: Mathias (7a) läbis koolivalmiduse testi ja sai maksimaalsest 80 punktist 79, mis oli rühma parim tulemus. Ühe punkti kaotas ilmselt tähelepanuga, sest ühes ülesandes, kus õpetaja luges ette erinevaid tähti, mis tuli ära märkida, oli tal üks täht märkimata. Kuna ta aga loeb soravalt, siis tähe tundmises kindlasti asi ei ole.

Ma ei poolda nii varakult laste sildistamist, mõõtmist, järjestamist. Samas on ikkagi vaja mingit tagasisidet, mis ütleks, kuidas lapste kasvatamine on läinud. Eks me igaüks ju teeme oma parima, aga kas parim on piisav? Olen ju minagi lapsevanemaks oldud 7,5 aasta jooksul saanud küll ja küll kriitikat selle kohta, millised mu lapsed on. See teeb alati haiget. Eriti kui tuleb inimestelt, kes peaks toetama, mitte julmalt kritiseerima. Ja nii hakkadki kahtlema. Sellepärast oligi selle testi tulemus ja tänane tagasisde minu jaoks ülimalt oluline.

Kui nüüd aga algusest pihta hakata, siis mida ongi oodata lapselt, kes lõpetas ülikoolis magistriõpingud enne kui läks lasteaeda:

Mathiase esimesed eluaastad möödusid jah ülikoolis minu kõrval laua peal magades. Arvata võib, et ma olen selle eest ka vastu päid ja jalgu saanud (mitte kaasüliõpilastelt ega õppejõududelt, sest nendel sellega probleemi polnud. Ikka kõrvalseisvatelt isikutelt).

Mathiase koolivalmiduse kaardil on kirjas positiivsed hinnangud nii lugemise, matemaatika, käeliste, muusikaliste ja sportlike tegevuste suhtes. Kinnitasin, et olen jätkuvalt selline lapsevanem, kes oma last eriti ei arenda. Teadlikult. See tähendab, et ma ei sunni teda lugema, kirjutamist harjutama jms. Jah, kui ta abi küsib, siis ütlen, milline täht on õige vms.

Arendamise tugevaim osa meie majas on aga alati olnud rääkimine. Oluline on, et lapsed on oma küsimustele alati vastused saanud. Jah, ma jäin hätta, kui pidin seletama DNA muundumist, sest lapsed olid seda mingis multikas näinud, aga mina mitte. Looduse teemadega saadan lapsed üldse enamasti nende issi juurde.

Meie Mathias alustab sügisel õppetööd Pärnu-Jaagupi koolis (mis iganes ta nimi siis nüüd on ehk endine gümnaasium). Minu jaoks on alati õppetöö oluline osa olnud huvitegevusel. Lapsevanemana tunnen, et koolitöös saan last parimalt aidata võimaldada talle huvi- ja võimetekohaseid huviringe. Sel kooliaastal käis Mathias lasteaias jalgpallis ja kunstiringis, Vigalas maadlemas, Pärnus WAF tantsukoolis ja Pärnu-Jaagupi muusikakoolis.

Siinkohal suur-suur tänu kõigile, kes on aidanud viimaste aastate jooksul meid siis, kui oleme jälle hädas, et ise oleme kusagil ära või teised lapsed haiged või muul põhjusel ei saa lapsi huviringidesse viia või lasteaiast tuua. Siis on vahelduva eduga meil abiks käinud vanaema Maie, vanaema Liia, onu Rasmus, vanaisa Raivo. Muusikakoolis käib poole laseaia rühmaga igal nädalal Kati. Aitäh teile, sest just teie abil on Mathias saanud osaleda mitmetes ringitundides, kuhu ta muidu poleks jõudnud, sest meie graafikud lihtsalt ei klappinud.

Kriitika ennetamiseks kinnitan, et me tõesti kasvatame Herlendiga oma lapsi ise ja püüame nii palju kui võimalik ise ära teha. Aga aegajalt on ikka nii, et meist jääb väheks. Nii ongi hea teada, et on olemas mõnus võrgustik, kes võimalusel aitavad. Ja ega nemadki saavad aidata vaid siis, kui neil endal pole midagi samal ajal midagi muud, nii et ei, me ei ehita oma elu ega päevaplaani üles lootusele, et keegi meid kogu aeg aitaks.

Kokkuvõtlikult ongi Mathiase head küljed suuresti seotud sellega, et tal on head teadmised ja hea fantaasia, suudab keskenduda aeganõudvatesse tegevustesse, avatud uuele ja huvitavale.

Mängudes pidavat ta tahtma olla liider. Alustab ise mänge ja kutsub teisi mängu, aga mängib oma reeglite järgi ja teiste reeglitest kinni ei pea.

Jah, see ongi nüüd tõlgendamise koht. Eks liidriroll ja juhendamine on temasse sisse kirjutatud juba seetõttu, et tal on kodus kolmest liikmest koosnev meeskond, mida ta kogu aeg juhib. Pere vanima lapse asi. Tean, millest räägin. Kui väiksena oli Mathias see, kes teisi omavanuseid lapsi kartis, aga täiskasvanutega sai hästi hakkama, siis ise usun, et paljud tema probleemid on seotud sellega, et ta ongi harjunud olema kas täiskasvanute või endast noorematega. Aga eks näha ole, kuidas koolis minema hakkab.

Reeglite täitmist on mul aga alati väga raske kommenteerida, sest kodus on meil palju kehtivaid reegleid. Muidu ei oleks lihtsalt võimalik nelja last koos kasvatada, kui igaüks teeks, mida tema tahab. Olen ka varem kirjutanud, et olen lastega alati püüdnud käia koos nii paljudes kohtades, kui võimalik. Nii tean, et nelja lapsega teatris või kontsertil on võimalik käia. Samuti on nad iga aasta sünnist saati kõik meiega Uulu laagris kaasas olnud, kus ma olen laagriülem ja ka annan mitmeid tunde.

Mina ise näen väga otsest seost selle vahel, et kui inimene on väga hea fantaasiaga ja loominguline, siis ongi raske kõiki teiste reegleid täita. Me teemegi neid ise. Jah, teiste maailma tuleb ära mahtuda... aga pigem kipub olema nii, et loomingulised inimesed loovad endale oma maailma, milles elada. Tunnistan oma süüd- ma olen lapsed õpetanud küsima MIKS? Kõike ei pea elus tegema, sest "kõik teevad", kui see tundub väga ebaloogiline ja mõttetu.

Oma kooliajast olen mina ülimalt tänulik õpetajatele, kes gümnaasiumis ei pööranud tähelepanu sellele, et ma olin klassis põhjuseta puudujate nimekirjas auhinnalises esikolmikus. Just need koolist puudutud päevad ja tunnid on need, mis minu loovust kasvatasid ja mis aitavad nüüd kirjutada raamatuid, mis paljudele meeldivad. Me ei tea kunagi, mis lapse loovusele kaasa aitab. Kordan- on mingid piirid, milles peab püsima, et ühiskonda ära mahtuda... aga aegajalt peaks ka "ühiskond" mõtlema, kas kõik, mida me õigeks peame, on ikka õige ja vajalik?

Ma tahan loota, et meie laste kohta võib öelda, et nad on tugevaks armastatud lapsed! Just seda oleme üritanud teha- olla olemas nii palju kui võimalik, et nad saaks emotsionaalselt tugevaks, õpiks ennast tundma ja seejärel juba saaks aru, kuidas teiste sekka sobituda.

Mina aga naeratan nüüd edasi, sest Mathiase võimete hinnang oli üks asi, mida mina olen tegelikult alati teadnud. On veel palju asju, mida ma olen ammu teadnud, aga teised veel ei näe või ei mõista. Ja siis ongi nii raske, kui ei saa teistele rääkida seda, mida mina tean, sest teised peavad ära ootama, kuni need asjad juhtuvad või väljenduvad.

Mul oli õigus! - see on mõte, millega täna edasi elan! Jah, ma ei tea, mis saab edasi, aga seda kõike ma teadsin juba ammu!

Minu igavene esmaspäev

Lapsed vaatavad aegajalt mingit multikat "Igavene esmaspäev". Ma pole seda väga palju näinud, aga minu arust on seal mingi teema, et esmaspäevad muudkui korduvad. Millegi pärast jäi täna just see pealkiri minu jaoks kõlama, kuigi tegelikult pole minu päevades väga palju korduvaid osi.

Ja nii tulebki siit üks postitus ühest minu päevast ehk eilsest esmaspäevast:

7.15 äratus. Lastel on sel nädalal lasteaias hommikuvõimlemine, sest on südame nädal. Nii tuleb tavapärase 7.30 asemel ärgata varem. Õnneks on kõik nüüd enam- vähem terved püsinud ja kõik käivad juba mitmendat päeva lasteaias. Enamuse viimasest poolaastast on keegi ikka kogu aeg kodus olnud.

8.00 Herlend sõidab lastega minema. Mina hakkan sööma. Kuna mul on nüüd trenniga koos lõpuks ka dieet, siis ma suure osa päevast kas söön või valmistan endale sööki.

9.00 sõidan Pärnusse (40 km)

10.00 trenn- ülakeha päev. Siiani oli see kergem päev, aga nüüd on trennis kardio osa ka (nö võhmatreening) ja see võtab võhmale. Nii olengi ülakeha trenni lõpuks rohkem surnud, kui varem jlagade päeval olingi. Viimase aja jama on, et põlved on hakanud valutama. Teen kodus muudkui jääkotte neile. Selgeks sai, et porgandi-herne-maisi segu on parem kui mingi köögiviljade segu. Esimeses on tükid väiksemad ja jaguneb paremini põlvele.

11.00 dušš, teine söögikord (hommikul valmis tehtud ja ilusti kaasa pakitud)

11.45 toidupood- pärast iga trenni käin linnas toidupoes. Iga kord saabun sealt mitme kotiga. Iga järgmine kord on jälle vaja minna. Kui ma mõnikord mõtlen, et seekord ei viitsi toidupoest läbi minna, siis... ei saa- ikka peab! Eriti nüüd, kui ma olen dieedil, siis on kogu aeg vajalikud asjad otsas. Eriti kuna ma söön nüüd palju hakkliha, aga seda ei julge ma väga palju ette osta. Kahjuks ei pea enamasti hakkliha pakil märgitud kuupäevani vastu ja on enne seda halb. Sõidan koju (40 km)

13.00 kodu, armas kodu! Vaatan üle kirjavahetused kõigil teemadel, millega tegelen. Praegu on vaja raamatupoodidele saata info mu uue raamatu kohta, et nad saaks müügiks kõik ette valmistada. Perekeskuse maja hindamisega peab tegelema. Suvine lastelaager... jne. Lasteaias tehtud piltide seast peab ka täna valiku tegema ja laste pildid ära tellima.

14.30 järgmine söögikord. Söömise ajal teen põlvedele jääd. Pärast mõtlen korra magama minna... aga juba on aeg lasteaeda sõita (10 km).

15.30 võtan lasteaiast Mathiase ja Joosepi kaasa ja viin Kivi-Vigalasse maadlus trenni (u 15 km).

16.00 kui poisid on riidest lahti võtnud, sõidan tagasi Pärnu-Jaagupisse (15 km). Võtan Maria ja Christiani kaasa. Räägin kasvatajatega laste päevast.

17.00 sõidame Maria ja Christianiga uuesti Kivi-Vigalasse (u 15 km) poistele järgi. Sõidame koju (u 5 km). Lapsed jävad õue mängima. Meie lapsed pidavat lasteaias viimasel ajal hästi magama. Asi on selles, et me oleme kõik päevad peaaegu viimse hetkeni õues, seejärel venib ka magamaminek ja nii nad lähevadki viimasel ajal hilja magama.

17.30 järgmine söögikord- tegelikult pole veel õige aeg, aga järgmistel tundidel pole enam aega, nii et söön nüüd ära. Sõidan uuesti Pärnu-Jaagupisse (u 10 km)

18.00 Christiani arenguvestlus lasteaias (appi, ma pole kindel, kas neid seal ikka nii kutsuti või oli see lihtsalt vestlus?). Jah, ta on alles mõned kuud käinud, aga ikka on meil juba ühtteist rääkida. Arenguvestlused on head, aga mina pole korjaja, nii et räägin kasvatajatega võimalusel ikka igal päeval ja kindlasti siis, kui on mingid mured. Nii käibki meil tegelikult suhtlemine kogu aeg. Aga ikka on hea kord aastas mingi ühine kokkuvõte teha.

18.30 kihutan laulukoori (0,5 km? vist). Eelmisel aastal puudusin koorist hästi palju, sest kui Herlend töötas Soomes, siis ma lihtsalt ei jõudnud sinna. Sel aastal olen aga hästi palju haige olnud ja jälle pole jõudnud. Seega oli mõnud taas tagasi olla. Paaegu nädalase dieedi jooksul oli esimene kord, kui hetkeks dieedi unustasin- Epp jagas oma sünnipäeva puhul šokolaadist banaane. Hakkasin automaatselt suhu panema... ja siis tuli meelde, et ma ju ei söö praegu mitte midagi sellist. Pakkisin ilusti kaasa ja viisin koju lastele. Nad jagasid selle ilusti neljakesi ära ja olid väga õnnelikud ja rahul.

20.15 laulukoorist koju (u 10 km). Ühine pereaeg ja lastega tegelemine, et nende päevaseid pingeid maandada. Selleks on enamasti vaja armas olla, kuulata, sülle võtta, kallistada... ei mingit kõrgemat matemaatikat.

21.00 lastele kiire dušš, paar lehekülge Lottet ja Herlend paneb lapsed magama. Mina söön jälle ehk järgmine toidukord.

22.00 öötöö algus. Kirjutan edasi noorteka Tähtajaline elu 2.osa.

24.00 söön jälle. Viimane toidukord! Nüüd peaks veel tund aega üleval olema... aga ma lähen magama. Dieedi kavasse pandi kellaajad selle järgi, milline oli minu elurütm. Siis läksin enamasti kl 2 magama. Nüüd, kui teen rohkem trenni ja veel pean dieeti ka, olen õhtuti ikka täitsa väsinud ja enamasti lähen juba umbes kl 24 paiku magama. Selles mõttes on raske, et öösiti on hulga parem raamatut kirjutada, sest siis keegi ei helista, ega kirjuta jms. Aga no kui ei jõua, siis ei jõua. Peab kuidagi mõnda aega ennast jälle välise maailma eest varjama, et saaks järgmise raamatu valmis. Tähtajaline elu 2.osast on valmis 27 arvuti lehekülge (raamatus umbes 60 lehte).

Ja nii määdubki igavene esmaspäev... mis kunagi ei kordu!

Ütlemata sõnad saavad öeldud

Täna kirjutasin Pere ja Kodu blogis sellest, kuidas ütlemata sõnad saavad öeldud ehk et lõpuks ilmub "Ütlemata sõnad". Praeguse seisuga on ilmumise kuupäevaks 15.04.2016. Siis lähevad raamatud ettetellijatele posti ning kõik ülejäänud huvilised saavad selle endale lähimast raamatupoest.

Samuti kirjutan, kellele ja miks oma raamatu pühendasin. See on esimene kord, kui seda teen.

Seda kõike loe siit: Ütlemata sõnad saavad öeldud

Raamatu toimetaja Monica-Linde Klemet kirjutab mu raamatust nii:

Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused.

Pulmakorralduse muru- ja mudamängud (pulmakorraldus #2)

"Kirjuta ikka pulmade korraldamisest ka!" on mitmedki inimesed mulle meelde tuletanud. Minu aus vastus- ma olen kõik kirja pannud, mida oleme korraldanud.

Kogu pulmajutt on nendes postitustes:
26.12.2015 Pulmakellad helisevad
29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks
3.01.2016 Mis on pulmas tähtis (ehk pulmakorralduse 1.osa)?

Ja rohkem polnudki me siiani midagi teinud. Või noh- mina käin pärast tervenemist taas 3-4 korda nädalas trennis. Ja see kõik on ka blogis kirjas.

Pärast minu sünnipäeva (Heli 34 ehk Chicago Kuuse talus) läksime aga Herlendiga lolliks. Me otsustasime, et pulmakohaks saab... meie enda kodu! Jah, see tundub siiani väga hirmutav idee, aga teisalt ka väga armas mõte.

Minu jaoks oli kodus pulmade pidamine alati kuidagi välistatud. Pulmad peaks olema mingis pidulikus ja... steriilses kohas. No kus on ilus ja lillepeenras pole võõraid juurikaid kasvamas ning murus ei turrita mullamuttide künkad ja kusagil pole ühtegi laste mänguasja laiali. Selleks ajaks, kui me pulmakohta broneerima hakkasime, olid aga kõik sellised lähemad kohad võetud. Jah, me otsustasime abielluda juba septembris, aga korraldamisele hakkasime mõtlema alles pärast avalikustamist ehk detsembris-jaanuaris. No ja kuna kõik kohad olid jaanuariks võetud, siis ega me selle teemaga edasi ei tegelenud ka. Palju-palju igasugu muid asju on ju kogu aeg kiiremini teha vaja. Veronika küll käib mul kogu aeg järgi nagu udu, et ma oma elu ja oma asjadega ka ikka tegeleks, aga... mul on ikka vaja enne kogu ülejäänud maailma ära päästa. Oma eluga saan ju ikka hakkama. Vist.

Pärast minu sünnipäeva istusime Herlendiga köögis ja vaatasime ringi.
"Tead, mis ma näen?" ütles Herlend mõne aja pärast. "Me oleme endale turismitalu ehitanud."
Kuna mina olin tegelikult ka korduvalt hellitanud mõtet, et pulmad võiks kodus olla, siis nii oligi asi otsustatud. Jah, ma tundsin, et pulmad peaks olema mingis steriilses kohas, aga samas oleme aastaid oma kodu ehitanud ja tundub kuidagi imelik sellise suursündmuse jaoks kellegi võõra koju sõita... nii et oma kodu sellest üldse osa ei saa. Maksta suuri summasid, et keegi teeks oma koha steriilseks, kuid samal ajal pole raha oma kodu korrastamiseks.

Ja siis läks lahti- meie kodus on nüüd üle nädala aja käinud pidevad muru- ja mudamängud:

Herlend tõstis traktoriga maast välja majaesise heki ning maja otsas oleva sirelivõsa. Tulemus on selline:

Enne oli selline:

Koos väikeste abiliste Maria (3,5a) ja Christianiga (1a 9k)vedas maja ette heki kohale mulda juurde. Kõik tahtsid hirmsasti tööd teha ja aidata:

Aitamine toob aga alati kaasa konkurentsi, sest meil on ju majas nii vähe tööd teha ja nii palju neid, kes tahavad tööd teha, et suurema osa ajast me kakleme sellepärast, kes tööd teha saab. Nagu näiteks sellel pildil:

Mina veedan oma vabu hetki nii:

Kuna suur hulk pakke, mida Herlend kokku saeb, on umbes 50-60 kg raskused, siis pole see töö praegu kahjuks üldse nii lõbus ja meeldiv, nagu võiks olla. Jah, trennis tõstan ma maast 80 kg-se kangi ja Herlendit jõuan ka süles hoida. Ükspäev proovisime. Aga ümmargusi pakke on maast ikka halb võtta. Mulle tegelikult rasked asjad üldse ei meeldi. Aga puudelõhkumine meeldib.

Õues on sama mure, mis iga kevad- muudkui on külm, märg, paha... ja äkitselt on liiga kuiv. Sellist aega, kus maa oleks piisavalt kuiv ja samas mitte liiga kuiv, pole nagu kunagi. Natuke nagu vara on veel lehti riisuda, aga varsti on lõkke jaoks juba liiga hilja. Esimese õue lõkke tegime aga ka ära:

Sel päeval olime kõik viimse hetkeni õues. Kui pimedaks läks, kogunesid kõik lõkke juurde. Kust meie lapsed aga tuld vaatavad? Otse loomulikult:

Kokkuvõtlikult: korraldame pulmi koduste muru- ja mudamängudega. Mul pole õrna aimugi, kas muru kasvab kõikjale pulmadeks tagasi ja kuidas pulmad vabas õhus välja tulevad, aga me liigume selle poole. Eks õues korraldamise suurim mure on alati ilm. Milline on varuvariant, kui tõesti juulikuu keskel mitu nädalat järjest vihma kallab ja lund sajab? Või teeks kohe plaani, et on täpselt piisavalt soe ja päikeseline, et saame oma peo ilusti maha pidada?