"Nõidkapteni needus"- etendus, mis sobib nii 2- kui 12-aastasele

See on ikka ülimalt lahe, kui ühest noorteraamatust etendus saab. Ma siin muudkui unistan, et äkki ... kunagi... ühel päeval ... juhtub see mõne minu raamatuga ka. Reeli Reinausi raamatust "Nõidkapteni needus" aga sel aastal just näidend tehti ja täna käisime lastega seda Pootsi veinimõisas vaatamas. 

Reeli Reinaus on vaieldamatult autor, kelle teoseid mu lapsed on kõige rohkem lugenud ja nautinud. Ta tõesti teab, kuidas kirjutada põnevaid lugusid, mis just ka poistele lugemise põnevaks teevad. Nii olid lapsed vaimustunud, kui Pärnus Rüütli tänaval ühel päeval etenduse reklaamplakatid nägime. Kohe oli selge, et seda me nägema peame.  

Minu ja Reeli Reinausi intervjuud Eesti Noortekirjanduse Ühingu lehel saad vaadata siit: Reeli Reinaus!

Naljakalt kujunes välja, et meil oli täna korduva  Maria päev. Nimelt hommikul laulsime oma Mariale palju õnne sünnipäevaks, sest 9 aastat tagasi ta meie juurde tuli. Siis sõitsime Pootsi veinimõisa minnes mööda Maria talust. Seejärel ilmus etenduse käigus lavale Maria. Peale etendust saime veel Maria isaga pilti ka teha. Rääkimata Juss Haasmast, kes andis aastaid tagasi inspiratsiooni mu raamatuks "Ütlemata sõnad", mille peategelane on Maria (Jussist kirjutan postituse lõpus veel!). 

Eks etenduse eel oli veidi ärevus sees, et kuidas mu 2-aastane (olgu, tegelikult paari nädala pärast on ta juba 3-aastane!) vastu peab. Oli jur kirjas, et etendus on soovitav alates 7-aastastest. Mingil hetkel ta küll sahmerdas, aga tegelikult võib öelda, et Johannale täitsa meeldis. Paugutav torm oli üks koht, mille ajal ta mu külje alla ronis. Muidu aga ei muusika, ega hääled tema jaoks liiga kõvad kindlasti polnud. Päris väikestele aga see etendus ilmselt jah pole. Teise vaatuse ajal oli aga pisikesega ka lihtsam.  

Peale väikese Johanna teistega mingit muret polnud, sest kõigile meeldis väga. Kogu aeg. Vahepeal olid küll pikemad jutustamise osad ning siis tundus, et 7-aastane hakkab veidi rahutuks muutuma, kuid neid kohti oli vähe. Pigem pidin neid vahepeal vaigistama, et nad vaimustunult kaasa ei elaks, sest laste jaoks oli nii põnev, kui keegi jälle vette visati, taaskord võitlemiseks jne. 

Suuremad lapsed jälgisid mõlemat "Nõidkapteni needuse" vaatust ühtmoodi huvitatult, kuid ka 7-aastase puhul nägin, et 2.vaatus meeldis rohkem. Minu enda jaoks oli kogu lugu mõnus. Igal juhul on see õigustatult kogu pere etendus ja igav ei hakka kellelgi.

Üldiselt meenutas lugu Eestimaa Kariibimere piraate. Needus, konkureerivad piraadid, kadunud sugulased, surnust ülestõusnud, karm omakohus laeval, mõõgavõitlused ja paljugi muud põnevat. 

Mina lootsin rohkem laule kuulda. Need mõned, mis olid, võeti publiku poolt väga hästi vastu. Samuti jäid lapsed ka laule veelgi suurema tähelepanuga kuulama. Kui näitlejate seas on nii head lauljad, siis seda oleks kindlasti võinud paremini ära kasutada ja neile rohkem laulmise võimalusi anda. 

Pootsi veinimõisas pole ma enne käinud. Tiigile ehitatud laev-lava on väga vahva ehitis. Laste jaoks oli muidugi väga keeruline sellest eemal püsida. Nad oleksid hea meelega kogu laeva ise ka läbi uurinud. Tõesti vahva ehitis. 

Tribüün oli väga mõnusalt ehitatud, nii et kõik nägid ilusti lavale. Keegi ette ei jäänud.

Peale etendust algas osa "vaatame, kas saame mõne näitlejaga pilti ka". Muidugi oli laste esmane valik kaptenid. Mina muidugi ootasin, et keegi korraldaks nii, et me pilti saaks. Ausalt - ma võin ise esineda nii paljude ees kui vaja, aga ... kui on vaja küsida pitli "kuulsus ja mina", siis minu poolest jääksid kõik pildid tegemata. Ma ei julge lihtsalt küsida... 

No näiteks kui Joosep läks Mikk Saare käest küsima, et kas pilti saaks teha, siis läks mööda ka Juss Haasma, kelle käest mina sama ei julgenud küsida. Seda, miks ta minu loomingu (noorteka "Ütlemata sõnad") jaoks oluline on, kirjutan fännipostituses : Mis värk mul selle Juss Haasmaga on?   

Miks need "mina ja kuulsus" pildid üldse olulised on? Ee ... ma ei teagi. Aga minu jaoks näitab see kuidagi, et artisti tehtu puudutas. Artistiga pilt on kuidagi tõelisem mälestus. Joosep selgitas pärast, et tema tahtis kapteniga pilti sellepärast, et tema arvates näitels Mikk Saar väga hästi. 

Aga kui keegi teab paremini, miks inimesed "mina ja kuulsus" pilte teevad, siis anna aga julgelt teada. 

Kokkuvõtlikult olgu siis veel öeldud, et mulle ja lastele "Nõidkapteni needus" väga meeldis. Raamat on meil raamatukogust juba võetud, nii et nüüd läheb rabelemiseks, kes enne lugema jõuab.   

Kellel veel suvel aega, siis Pootsi venimõisa tiigilaval/-laeval saab "Nõidkapteni needust" augustis veel korduvalt näha. Piletilevi lehelt saab pileteid osta siit: Nõidkapteni needus. Rohkem infot ja videoid leiad ka Pootsi veinimõisa FB lehelt. 

Jaga soovitusi, millist laste- või noorteetendust sel suvel veel nägema peaks? 

 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (39), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 10a, 9a, 7a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 20 raamatu (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Eriline tähelepanu on noorteraamatutel ning ajaviitekirjandusel. Suviti korraldan lastelaagreid. 

 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com