Ma ei julge öelda, et olen lapsevanemana kõik proovikivid kätte saanud, sest eks lapsed kasvavad ja koos nendega uuenevad võimalused saada ... põnevaid kogemusi. Seda et, teismelise aeg veel tulemas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.
Täna hommikul FBst läbi supsates jäi ühes lapsevanemate grupis ette paar küsimust, mis tuletasid meelde, et tänaseks päevaks on mul olemas üks oskus, mida vajavad kõik lapsevanemad, kuid mille õppimiseks läks mul 10 aastat. Kui oleksin seda osanud esimese lapse sündides, oleks ilmselt paljugi asju teisiti olnud.
Minu arvates lapsevanemate oskus, millest liiga vähe räägitakse on õigus ja vajadus võtta aega endale ning üksinda puhata!!!
Kõlab lihtsalt?
Aga katsu sa seda teha, kui elad keerlevpöörlevas elus, kus tegevused ja teiste vajadused kunagi ei lõppe.
Nii oligi, et alles mõned aastad tagasi õppisin alustuseks seda, et kui endal katus sõitma hakkab, siis rahustab mind ujuma minek (ei, ma pole superujuja, vaid lihtsalt kulgen omaette basseinis edasi-tagasi) või üksinda jalutamine. Seega esimene samm oli, et võtsin need ette siis, kui enam üldse ei jõudnud.
Kuna see oli nii hea tunne ja nägin, kui palju parem olen pärast sellist ettevõtmist, siis hakkasin nendega regulaarsemalt tegelema.
Koroona algusaeg oli see, mis kõik jälle segi lõi. Esiteks lendas meile kõigile peale palju uusi kohustusi ning elu muutus igast otsast ebakindlamaks. Siis võtsin tihedalt ette jalutuskäike koos lastega, sest neil oli samuti välja vaja. See tähendas aga, et minu enda rahulik aeg jäi olemata.
Läks jälle veidi aega, enne kui sain aru, mida endaga teen ja et ma endale puhkust ja oma aega ei luba.
Olen alati püüdnud elada põhimõtte järgi, et ma ei taha, et mu lapsed mulle kunagi ütleksid, et ma polnud nende lapsepõlves kohal. Jah, ma pole võrdselt pidevalt koos kõigi lastega, sest nad on erinevates eluetappides ja erinevate vajaduste ja elukorraldusega. Aga ikkagi olen suure osa ajast koos lastega. Seega olekski nagu vaheldus see, kui vahetad lapsi, kellega koos olla. Eriti kuna nad kõik tahavad ju üksühele aega ka.
Minu teine "mure" on, et mul on nii lahe töö, mis on hobi ja töö korraga. Võimalus arvuti taha istuda ja mõni raamat kirjutada, on selline nauding, et ... see nagu lähekski endale võetud ajana kirja. Sama mõnus on teadmine, et Heli Kirjastuse kaudu uute autorite leidmine ja avaldamine annab võimaluse mõjutada paljusid elusid, kui lugejad hiljem neid raamatuid loevad ja naudivad. Seega kirjastamistöö oleks ka nagu vaba aeg. Näiteks eile öösel surfasin kella 1.30ni uutes käsikirjades ja otsisin, mida veel avaldada võiks,.
Seega on kohustused mu elus sellised, mida ma naudin. Nii ongi lihtne unustada, et tegelikult vajan kõige selle järel aega vaid iseendale. Seda tehtu settimiseks, kui ka uute ideede korjamiseks. Või ka lihtsalt kõigest eemaldumiseks.
Tegelikult pole asi vaid unustamises, vaid õigustamises! Sellise elu järel on keeruline õigustada seda, et ma vajan aega iseendale. Teen ju nagunii kogu aeg asju, mis toovad naeratuse näole. Mis puhkust veel vaja on?
Varasematel aastatel kui näiteks kas Tallinnas või Türil koolis käisin (magisti- ja kutseõppes), siis tulin alati ööseks koju. Tallinnas õppides oli mul küll vaid üks laps, nii et temaga olime tihti ka koos öösiti linnas ning tundides. Laste (arvu) kasvades aga olid nad kodus ja ... mina ka. Jah, see tähendas päris hullu sõitmis. Iga ilmaga. Vahel nägin neid vaid selleks, et head ööd öelda. Mõnikord jõudsin nii hilja, et sain alles hommikul lapsi tervitada ja siis kohe uuesti teele asuda. Aga teadsin, et neil on mind vaja ja pean olemas olema nii palju kui võimalik.
Aastatega olen õppinud, et pean ka endale mõtlema. Minu romantiline lühiromaan "Jõulud parima sõbraga" oli üks raamat, millesse mõnedki sarnased mõtisklused peategelase teekonda kirja said. Selle raamatu tagasiside on lihtsalt hämmastav olnud. Nii paljud lugejad on ühendust võtnud ja öelnud, et see raamat aitas endaga paremini sõbraks saada. Ja mul on hea meel. Käidud- nähtud!
Kokkuvõttes polegi esmatähtis küsimus, et kuidas laste kõrvalt puhkust ja oma aega leida. Number üks on mõismtine, et olen seda väärt. Vajan üksinda olemist. Lapsed ei kaota sellest midagi. Pärast oma aega olen ka parem lapsevanem. Kõik võidavad!
Täna näiteks lähen ma üksinda klassikalise muusika kontsertile (viiul+klaver) ja ei võta ühtegi last kaasa. Isegi mitte oma pisikest viiuldajat. Jah, neil on ka vaja sellistes kohtades käia, aga seekord on minu aeg. Nii ei võta ma näiteks oma erajalutuskäikudele koera kaasa, sest siis oleks see juba jalutuskäik koeraga ning jällegi hoopis teine asi.
Puhkus ja oma aja võtmine ei pea tähendama, et üks lapsevanem sõidab nädalateks ära. See võibki olla tunnike jalutamist või muu viis igapäevasest elust eemaldumiseks. Igaüks leiab oma võimlused. Oluline on aga mõista, et see on normaalne ja ma pole halb lapsevanem, kui julgen öelda, et vajan ka aega üksinda olemiseks. Suhtumine, et "üksinda saad siis olla, kui lapsed on 18!" viib mõnedki meist kiiresti haiglavoodisse või ... sealt veelgi kaugemale...
Oma aja võtmiseks ei pea ülimalt keerulisi ja valusaid õppetunde läbi tegema. Mina olen osad augud ikka läbi koperdanud, kus kõik karjub, et "Võta endale aega!". Loodan, et õppisin oma kogemustest. Veel rohkem loodan, et kellelegigi on sellest postitusest ja ka raamatust "Jõulud parima sõbraga" kasu teel endani.
Imelist päeva jätku!
***
 |
| Foto autor Triin Künnapas |
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas
noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss
Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar