neljapäev, 4. jaanuar 2018

Minu ilusa maaelu ühe ajastu lõpp

 "Mõnikord tuleb üks uks sulgeda, et saaks avaneda uus!"  

Täpselt sellise pühenduse kirjutan enamasti oma raamatusse "Tähtajaline elu" 1.osa. Sellest see Ameerikas seiklemise lugu ju räägib- pea ees tundmatusse hüppamisest, millega peategelane kaotab suure osa oma elust, kuid saab asemele hoopis midagi uut ja huvitavat. Kõige rohkem aga teadmise, et kõik meie elus on tähtajaline ja pigem tasuks sellega kogu aeg arvestada, sest see aitab paremini hinnata seda, mis sul olemas on.

Mu esimene iseseisvalt kirjastatud raamat "Minu ilus elu maal" algas kuupäevaga 20.oktoober 2012, mil ma kirjutasin:
"Tänaseks oleme Kuuse talus elanud aasta ja viis kuud ning just praegu algas meie talus uus ajastu! Täna jõudis meie tallu sisemine rahu! Selle tõid kolm Kihnu maatõugu lammast! /---/ Nendega koos jõudis arusaamine, et nii ongi hästi, nii peabki!"
Täna, viis aastat ja paar kuud hiljem algas uus ajastu- selline, kus lambaid ei ole.

Tegelikult olid nad müügis juba kevadest alates. See aga kuidagi ei läinud. Nüüd aga panin uue kuulutuse, millel algul oli 7 lammast, sest leppisime lastega kokku, et mõned lemmikud ikka jätame. See ka ei läinud. Eile sai üles kuulutus kõigi 9 lamba kohta ning huvi oli suur. Ju siis oli niipidi õigem! Usun jätkuvalt, et kui oled sisse astunud õigest uksest, siis kõik laabub. Kui aga pidevalt on sein ees ja kivi ees ja augud tees, siis järelikult polnud õige uks, kust sisse minna.

Kuna sobilik inimene lammaste ostmiseks selgus eile õhtul, siis lastele polnud võimalust rääkida. Nii jäigi see vestlus hommikuks. Kui ma veebruaris pidin esimest korda tunnistama, et üksi lammastega hakkama ei saa, siis rääkisime sellest armsa Dianaga. Juba siis teadsin, et lastele on sellist uudist raske edastada, sest nemad hoolivad kõigist ja kõigest oma ümber. Diana selgitas, et kui on möödapääsmatu otsus, siis lastele pean ütlema nii, nagu on. Ja seda ma tegingi. Ütlesin, et kui nad saavad suuremaks ja mind aitavad, siis saame koos taas päris maaelu elada. Aga praegu ma lihtsalt pean arvestama, millega ise hakkama saan. Lammastega laste ja enda tööde kõrvalt ilmselgelt mitte.

Sellises vormis lastele edastatud teade töötas. Jah, mitmed pisarad tulid ikka ära. Aga otsustasime, et lammaste raha eest läheme näiteks kinno ehk kingime meile midagi tagasi. Kingime meile ühiselt koosveedetud aega, mida väärt oleme.

Ja tunne on hea! Rääkisin lammastega eile õhtul sel teemal pikalt. Valasime omad pisarad... või noh, ilmselt lambad siiski ei nutnud. Täna oli lammastele järgi vaadates mõnus kergendustunne. Teadsin, et minu kantav koorem on mulle võimetekohasemaks muutunud.

Nüüd jääb koos lastega veel paar puhastavat lõket teha ja siis võime selle ajastu täitsa lõppenuks lugeda.

Et täna oleks täielik ühest ajastust teise mineku päev, siis kirjastuses tegin inventuuri. Tegelikult... teen siiani. Hommikupoolikul kolisin suure osa oma laost ümber. Meil on üks suur tuba, mida me ei kasuta, nii et otsustasin, et see võib sama hästi mu ladu olla. Siiani oli ladu minu töötuba. Aga miks ma pean töötama laos, kui vean puid ja kütan ka teisi tube? Pigem siis olgu mu töötuba ikka tõeliselt inspireeriv ruum, kust tulevad üha uued ja uued teosed, mis aitavad maksta nii puude kui kino eest (prioriteedid, eks ole).

Kuigi täna läksid raamatupoodidesse uued kastitäied raamatuid, siis tuleb välja, et mul on laos ka ikka päris palju lugemisvara. Nii et kui sa pole Heli Kirjastuse raamatutega veel tutuvunud, siis tule vaata, mis meil e-poes pakkuda on ja telli endale sobivad teosed. Tunnistan, et kogu see kodulehe ja e-poe teema on nii värske, et ma alles õpin veel. Õigemini tegijaga koos käib alles arendus... aga kuna mu viimased nädalad pole üldse plaanipäraselt läinud, siis ma pole väga arendamisega tegeleda suutnud. Pika jutu kokkuvõte- ma loodan, et koduleht töötab, aga kui midagi on valesti, siis anna aga teada! Aitäh!

Ja tänase päeva mõttetera: elu on üks igavene kaardimäng! Sul on vaid mingi osa kaarte ja nendega tuleb hakkama saada. Minu eelis on see, et ma kaarte väga hästi mängida ei oska, seega ma pean igasuguse kaartide kombinatsiooniga hakkama saama. Ma lihtsalt ei tea reegleid. Seega ei ole mul ka teadmist, et nagu mul oleks käes valed kaardid, millega võita ei saa. Kuna ma reegleid ei tea, siis ilmselt on ainuke reegel, et tuleb hakkama saada just nende kaartidega, mis mul hetkel käes on. Kui kusagilt midagi juurde tulemas ei ole, siis mida muud mul üle jääb. Edasi mängida ja ellu jääda! Nii ongi!  

Lammaste teema lõpetuseks väike mälestuspilt raamatust "Minu ilus elu maal" (nagu isegi aru saad, originaalpilti näed raamatust):


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com