kolmapäev, 31. jaanuar 2018

Mälestusteta hommik

Nojah.... ikka veel läheb mul oma elu uuesti sisseseadmisega aega, nii et postitada väga midagi ei jõua. Nii et veelkord mõned read raamatust "Ütlemata sõnad". Seekord mälestusteta hommikust.

Just praegu on käimas "Nukitsa" konkurss, kus kõik kuni 16-aastased noored saavad oma lemmikraamatu ning kaunima kaanekujunduse poolt hääletada. Minu palju positiivset tagasisidet saanud noorteromaan "Ütlemata sõnad" on samuti kandidaatide sekka valitud ja mul on selle üle ülihea meel. Kui sulle see raamat samuti meeldib, siis palun tule ja anna oma hääl siin: 
(otsi noorteraamatute alapealkirja alt!)

Aitäh-aitäh-aitäh, kes hääletavad... või sõbral-lapsel-tuttaval seda teha soovitavad :) 

Joel räägib aga raamatus niiviisi:

Oigan, kui pead liigutan. Ma ei mäleta, millal mul viimati hommikul ärgates nii sitt olla oli. Püüan silmad lahti saada. Ere päike pimestab ja ma ei näe algul midagi. Siis hakkavad kujutised veidi selgemaks saama. Püüan pead mitte väga liigutada.
Kus ma olen? Tõstan ettevaatlikult veidi pead. Ma olen täiesti võõras toas. Põrand on täis riideid. Mina olen teki all... alasti. Pagan! Mis toimub? Miks ma midagi ei mäleta? Mäletan. Ühte asja ma mäletan  lahkuvat Mariat. Kui mina olin rääkinud, kuidas Adelina mu endast välja viis, läks Maria minu juurest lihtsalt minema. Jättis mu üksi.
Ukse taga kostuvad sammud. Panen silmad ruttu kinni ja teesklen magamist. Ta astub sisse. Piilun laugude vahelt ettevaatlikult. Keset tuba seisab seljaga minu poole saunalinasse mässitud tüdruk ja raputab oma lühikesi märgi tumedaid juukseid. Ju tuli duši alt. Nujah  ilmselge, sest põrandal on nii minu kui ka mingi tüdruku riided. Poisipea järgi saan kiirelt aru, et Maria see ei ole. See on hoopis... Triin!
Surun silmad kõvasti kinni ja teen, et seda pole olemas. Pööran pea seina poole ning teesklen magamist edasi.
“Kas sa ärkasid?” küsib Triin ja puudutab mind õlast. Ma ei tee välja. Raisk! See ei ole võimalik. Tunnen, kuidas kuum soolane pisar mööda mu põske padjale langeb. Raisk! Sellest ma enam välja ei keeruta. Raisk!

Kui ma uuesti silmad avan, on tuba hämar. Teises toa nurgas põleb mingi väike lamp. Voodis on kitsas. Triin on tagasi voodisse tulnud ning minu kõrval magama jäänud. Ronin kiiresti välja ja hakkan ennast riidesse panema.
“Juba lähed,” ehmatab mind tüdruku hääl. Kohmetun. Ma pole harjunud võõraste juures niisama alasti keset tuba seisma. “Ära muretse, ma olen seda kõike juba näinud,” tuletab Triin mulle karmi tõe meelde.
“Vist jah,” pomisen. Panen edasi riidesse.
“Ära muretse, ma ei räägi sellest kellelegi. Aga tea, et sa võid igal ajal tagasi tulla, kui soovid,” naeratab Triin mulle meelalt.
“Anna andeks, aga ma arvan, et mis iganes juhtus, see ei pidanud päris nii minema,” püüan olukorda kuidagi siluda.
“Aa, sa mõtled Mariat? Tema jah kindlasti sellest vaimustuses pole. Aga kui sa arvad, et temaga kunagi midagi tõsisemat aretada võiksid, siis unista edasi. Sa ei sobi talle mitte kunagi. Sa ei suuda kunagi tema standarditele vastata.”
Tõmban särgi veidi liiga äkilise liigutusega selga ja astu sõnagi lausumata uksest välja. Miks ma Triinu peale tige olen? Tegelikult on tal ju õigus.

Minu raamatu "Ütlemata sõnad" poolt saad hääle anda siin: NUKITSA KONKURSS!

Kui sul raamatut veel pole, siis "Ütlemata sõnad" saad osta Heli Kirjastuse e-poest siit! 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, peaaegu 7a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com