reede, 12. jaanuar 2018

Kui kõik ei lähe nii, kuidas planeerid... siis ilmselt läheb paremini!

Eelmise aasta detsembrikuu oli igast otsast eriline- nii planeeritult kui planeerimatult. Nüüd siis lõpuks aega sellest paari sõnaga ka rääkida.

Kokkuvõtlikult öeldes oli suur õunte korjamise kuu! Kõik see, mille nimel on aastaid saanud tööd teha, sai mingi tulemuse, uue taseme, saabus selgus. Eriti just lastekasvatuse teemal.

Lastega on see tore asi, et kasvatamise teema annab kõneainet alati. Põhjust vaielda ja targutada. Fakt on aga see, et ega me keegi ei tea, kas ja kui õigesti lapsi kasvatame. Selgub pärast. Ja ka see, mis 10 aasta pärast selgub, ei pruugi olla ainult kasvatuse tulemus, vaid elukäigu kujundamisel oleneb palju igast lapsest/inimesest endast.

Mina olen oma laste puhul kogu aeg püüdnud jälgida, mis neile sobib, millised on eeldused ja samas ka millised nõrkused. Nagu ise trenni tehes ei treeni sa ainult tugevaid lihaseid, vaid samaväärselt (või isegi rohkem) nõrgemaid lihaseid. Nii tuleb ka enda ja laste eelduste ning puuduste puhul teha.

Suurim muudatus sel sügisel oli, et Maria (5a) ja Joosep (6a) hakkasid muusikakoolis pilli õppima. Just sellepärast, et see annab neile võimaluse panustada rohkem kui rühmatundides.

Kui vanima lapse Mathiase puhul oli väga varakult näha, mis talle sobib, siis Joosepiga on nuputamist hulga rohkem olnud. Suurim murdepunkt temaga oli, kui paar aastat tagasi kadus tema igapäevasest ringist ära üks inimene, kes last hirmutas. Sellest ajast avanes tema loomingulisus ja laps hakkas pidevalt joonistama.

Detsembrikuu algul aga teatas Joosep õnnelikult, et: "(Klaveri)õpetaja Eva lapsed esinevad varsti lasteaias ja mina olen õpetaja Eva laps, seega mina esinen ka!" Nii oligi- neil oli omaloominguline lugu, milles õpetaja mängis saadet ja Joosep siis kellamängu sinna peale. Ehk lugu, kus valesid noote väga palju olla ei saanud. Peale lasteaia mängiti seda lugu veel nö poolaasta arvestusel ja lapsevanematele tehtud kontsertil.

Oluline oli selle loo ja esinemise puhul minu jaoks aga näha, kuidas mu laps seda nautis! Ta oli nii uhke. Ta nägi lõpuks, et kui ta midagi teeb, siis sellel on tulemus. Praegu on ta jätkuvalt väga vaimustunud ning läheb muusikakooli alati väga hea meelega, nii et mul on ka ülihea meel.



Maria sai samuti oma esinemise ristsed. Esiteks oli tal samuti poolaasta ettemäng. Peale selle aga mängis keelpilliansambel muusikakooli jõulupeol. Kui ma proovis vaatasin, et Maria on ikka veidi pisike ja kipub lollitama, siis esinemise ajal oli kõik väga hästi:

 
See on nii äge, et õpetajad juba nii väikestele esinemiseks võimalusi leiavad. Sellises vanuses lähevad nad suht hirmuta lavale. Katsu esinemistega 10-aastaselt alustada... Mul on tõesti hea meel, et mu lapsed on kõik neile väga sobivate õpetajate juurde sattunud. See on ikka väga oluline.

Mathias esines jõulukuul ka nii pilli (trompet!), laulu kui tantsuga. Esimest korda kuulsin selle lapse suust, et ta kartis esineda. See oli muusikakooli jõulupeol, kui ta trompetit mängis. Eks ta läks veidi vales seisus lavale ka, nii et tegelikult ma ei imesta, et ta polnud päris valmis.
WAF Tantsukooli jõulupidu oli ka. Joosepi jaoks taas eriline, sest aastaid oleme käinud suure venna esinemisi vaatamas ja nüüd sai ka tema lõpuks lavale. Ja vähe sellest- lavale koos suure vennaga! Nimelt oli neil tehtud tants, kus nii suuremad kui väiksemad poisid koos esinesid.

Märkimata ei saa jätta ka kingitust ning kohtumist PÄRIS jõuluvanaga. Need olid ja Joosepile üliolulised. Tasub tantsimas käia :)

Olen varemgi kirjutanud, et minu jaoks on laste trennide ja huviringide hindamise viis see, et mis tundega laps tundi-trenni läheb ja mis emotsioonidega sealt tuleb. Kuni lapsele meeldib, on kõik hästi.

Muidugi mahtus detsembrisse veel hulgaliselt jõulupidusid. Aga laste arvates oli jah WAF Tantsukooli jõulupeol PÄRIS jõuluvana. Mujal olid... lihtsalt jõuluvanad.

 
Minu jaoks tähendas detsembrikuu veel tihedamat graafiku jälgimist ja töötamist igal vabal hetkel, mis võimalik. Peo- ja esinemisriided olid kogu aeg valmis.

Sel aastal otsustasin, et võtan jõuluaega rahulikult. Ja nii ka oli! Olin selleks mõnusalt valmistunud ja arvestasin oma võimetega. Nii et kuigi graafik oli tihe, siis lõppkokkuvõttes oli suht rahulik aeg. Kõik on suhtumise küsimus.

Kaheks nädalaks jätsime detsembris ära näiteks poiste korvpalli treeningud, sest need ei läinud lihtsalt esinemis- ja proovigraafikutega kokku. Valikute küsimus.

Nii mööduski see hirmutavana tundunud detsember suht viperusteta. Arvestasin, et teen nii hästi kui oskan ja jõuan ja paremini lihtsalt ei saa. See ongi sisemise rahu puhul oluline- ootad ka endalt vaid seda, mida suudad, mitte ei püüa vastata kellegi teise sellistele tingimustele, millele sa nagunii ei vasta.

Lapsed aga näitasid, et nende senise arengu toetamine on läinud täitsa õigesti. Selline tööviljade (õunte!) korjamise kuu oligi!

Üks viimase aja suurimaid tarkusi, mida olen õppinud on, et ma ei pea alati aru saama, miks mõned asjad juhtuvad. Kuid pean hakkama saama erinevates oludes ja tingimustes. Nii ma ei püüagi enam kontrollida toimuvat, vaid lihtsalt tegelen sellega, millega vaja! Esmatähtsad asjad kõigepealt ning seejärel ka need, milleks veel aega ja jõudu ja energiat üle jääb!

Detsembrikuu näitas samuti, et ma ei pidanud teadma, kuidas kõik läheb... kõik ei pidanud minema planeeritult... aga kõik läks hoopis paremini!

Ma olen tõesti ülimalt tänulik kõigile õpetajatele-treeneritele jne, kes mu lastega päevast päeva kokku puutuvad. Laste puhul on kohe näha, kui mõni inimene neid ei toeta. Lapsed on siirad. Seda enam on vahva, et mu laste ümber on toetavad inimesed. 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  











Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar