pühapäev, 22. oktoober 2017

Kas mul jääb laste jaoks aega?

Mõnikord unustan isegi mina ära, et inimesed näevad asju läbi nende prillide, millega nad elu jooksul on harjunud. Hindavad olukordi ja nähtusi vastavalt oma eelnevale elukogemusele, vastavalt sellele, kuidas on võimelised asju nägema.

Ma olen väga teadlik sellest, et siin maailmas saan muuta vaid iseennast ning enda läbi kogu maailma. Mõnikord see ikka ununeb. Ja siis ongi üllatus, kui mõni sein jälle ümbert laguneb. Siis tuletan endale meelde heliismi (lauset, mille Heli välja mõtles... kui muidugi keegi ei taha vastupidist tõestada?):
"Seina langemine puudutab sind ainult juhul, kui sa selle vastu toetud! Nii tuleb energiat panustada omal jalal seisma õppimisele, mitte seinte ehitamisele ja toestamisele!"
Seejärel hakkab ümbritsev peegeldama seda, kuidas ennast sisemuses tunneme. Minu jaoks on praegu olud sellised, et mul on lihtsalt nii palju tööd, et tuleb vaid ära teha. See on niiii hea! Minusuguse väikeettevõtja jaoks on palju tööd ainult ja ainult hea! Lugesin eile just ühte käsikirja ja sain taaskord aru, miks mulle kirjastaja töö kohe väga-väga meeldib.

Selle kõige juures pean aga ikka veel vastama küsimusele, et kas mul selle kõige juures laste jaoks ka aega jääb?

Peale kirjaniku ja kirjastaja töö sõidan tõesti ringi, nagu taksojuht. Sest see on minu valik. See on minu investeering laste tulevikku. Iga lapsevanem annab oma lastele selle hea, mis on neil olnud ning rohkemgi veel. Nii ka mina- annan lastele need võimalused, mis minul olid, mida mina nautisin ja rohkemgi veel.

Sel kuul sujusid trennidesse jõudmised ja õppimised juba päris ilusti. Jätkuvalt on vaja lahendada need kolm korda nädalas, kui pean samal ajal mitmes kohas olema. Peale selle pole ma ikka suutnud oma auto muret lahendada... aga tegelen kõigega järjest. Minu trenniskäimiseks on ka olnud vaid jalutamisretked, kuid samas on see suur samm edasi, sest varem polnud neidki.

Kas mul selle kõige kõrvalt jääb ka aega, et lastega olla? Lühike vastus- jah, sest enamus aega olengi koos lastega. Trennidesse-ringidesse sõitmine või jalutamine käib koos lastega. Selle aja jooksul räägime läbi päevased teemad. Koos lastega kedagi lastest trennist-ringist oodates oleme koos lastega. Loomulikult õhtud ja nädalavahetused.

Mida ma veel koos lastega oktoobris teha jõudsin: 

Koos Maria ja Joosepiga käisime Mathiase esinemist vaatamas. Jälle Pärnu Kontserdimajas. Jälle tantsimas. Kuna tegemist oli ühe teise erakonna valimiseelse üritusega, siis enne küsiti ilusti, et kas meie poliitilised vaated lubavad lapsel esineda. Minu vastus oli kindel jah. Minu poliitilised vaated lubavad kõike, mis on mu lastele kasulik ja arendav. Järjekordne eriline esinemiskogemus, kust laps õnnelikult naaseb, on kindlasti üks neist. Seda enam olen õnnelik ja tänulik, et Mathiase treener lastele selliseid esinemisi korraldab (ja muidugi, et lastele on eelnevalt tantsud selgeks õpetatud). Väga äge! 

Pea kaks kuud õppimist ja Joosepi klaveritunnis anti mulle kontsert. Üliäge oli näha õnnelikku last, kes nautis seda, mida tegi. Ja loomulikult esinemist. Samuti imetlen õpetajat, kes Joosepi nii palju keskenduma on õpetanud. Kuna Joosep pole muusikakooli jaoks veel õiges vanuses, siis ta solfedžo tunnis ei käi. Seega jääb klaveriõpetajale kogu noodiõpetus ka. Äge oli pojakese edusamme ja uhket esinemist näha!

Viieaastane Maria, kes samuti hakkas sel aastal muusikakoolis õppima, arvas muidugi, et järgmisel tunnil pean tema juurde viiulitundi tulema. Tegin siis selgeks, et igal õpetajal on omad meetodid ja ma ei saa niisama tundi tulla, kui ei kutsuta. Maria aga naudib samuti tõsiselt oma tunde. Kui muusikakooli juurde jõuame, siis ta põhimõtteliselt jookseb klassi. Muusikakoolis näen kõigi kolme lapse puhul, et igaüks neist on täpselt õige õpetaja juurde sattunud.

Mathiase puhul näiteks eelmisel aastal ei teadnud ma üldse, mis pilli ta võiks õppida, kuid sisseastumiskatsetel õpetajad rääkisid, et ta võiks trompetit õppida. Nii jäi. Mõnda aega tagasi mängisin just ühele trompetistile Mathias videot ning kuulsin taas, et pojakesel on mängides mõnus mahe toon. 

Mõnel päeval jalutame koos väikestega läbi alevi, et suured vennad korvpalli trennist kaasa võtta. Mathiasele ja Joosepile ostsin nüüd nende enda korvpallid ka ning poisid on väga uhked nende üle. Mulle muidugi tähendab see, et kui ma ühest kohast teise sõidan, siis pean peale trenni ja muusikakooli kottide veel pallid ka kaasa võtma. 

Ühel päeval käisime koos lastega vaatamas, kus me elaks, kui me oleks pärnakad. Lapsed kihutasid õnnelikult mööda tühja korterit ringi ja arvasid, et me võikski linna kolida... vahepeal. Aga kui tuli välja, et meie loomad sinna ei mahu, siis tuli otsuseks kindel ei!

Vanaema sünnipäevale jõudsid linnalapsed, kes polnud ammu loomi näinud. Ehk et Maria ja Christian ei saanud peole tulla, sest pidid õues ämblikut uurima. 
Oktoobrisse on mahtunud ja juba mitu nohust päeva. See on minu jaoks tähendanud, et tööülesanded tuleb kiirelt ümber vaadata ja neil päevil teha seda, mida jutustava lapse või multikate kõrvalt saab teha. Jah, kui keegi lastest on haige, siis ma ei istu päev otsa tema kõrval, vaid teen jätkuvalt tööd. Kui ta vaatab multikaid, siis teen enda toas tööd. Kui ta tahab, et oleksin samas toas, siis loen vahepeal talle raamatut, seejärel vastan kiirelt mõnele kirjale või vestlusele.

Nüüd on mul küll ka haiguslehe võtmise võimalus. Teisalt aga- olen aastaid... aastakümneid vaeva näinud, et mul oleks selline kodune ja liikuva ajagraafikuga töö, nii et mul on palju tööülesandeid, mida saangi laste kõrvalt teha. 

Kuidas te lõikuspüha tähistasite? No mina käisin lasteaias. Sest lapsed esinesid. Harjutasime enne Joosepiga kodus mõistatusi ja Maria laulis muudkui laulu, mille ettelauljate reas ta oli. Mõtlesin küll, et hiilin vaikselt ja vaatan, mida lapsed teevad, kuid jäin kiirelt vahele.

Mäletan oma lapsepõlvest, kui oluline oli vanemate osalemine esinemisel. Just sellepärast tahtsingi laste jaoks kohal olla. Olgugi, et see on võib olla mõni rida teksti või koos teistega laulmine-tantsimine, aga lapse jaoks on see oluline.

Joosep teatas kindlalt, et tema läheb pintsakuga lasteaeda, sest esinemine on nii oluline. Tegelikult on Joosepi kõige suurem mure praegu, et millal kooli saab. Ma pole päris kindel, kas ta on ikka vaimustunud koolitundides istumisest või sellest, et pärast on pikapäevarühm ja koolis on vend ja kõik suuremad sõbrad... Aga no eks selgub varsti. Minu jaoks on ülimalt äge vaadata, kuidas lasteaias lapsi kooliks ettevalmistatakse ja neile ka individuaalselt tähelepanu pööratakse.

Tunnistan alati, et mina pole oma lapsi teadlikult õpetanud, ega arendanud. Jah, aitan koolitundideks valmistuda, kui vaja, aga ei treeni neid kuidagi eraldi, et teistest ette jõuda vms. Minu jaoks täidab lapse arendamise rolli huviharidus. Kodus on küll olemas laste jaoks huvitavad raamatud ja raamatukogust toome neid aegajalt ka juurde, samuti ostan kirjutamise harjutamise vihikuid. Kõige olulisem kodune õpetamine on aga pidev rääkimine, kõige selgitamine ja palju-palju koosolemist ning erinevaid kogemusi.

Oktoobrikuusse mahtus ka ... palju hommikusi lasteaeda jõudmisi. Christian on meil praegu see, kes saab täismahuga lasteaias käia. Arusaadav, et tema on ka see, kes on mitu päeva tõbisena kodus olnud. Eks viis päeva nädalas lasteaias käia pole kellegi jaoks tervislik.

Joosep tuleb kahel päeval juba lõunast ära, sest tal hakkab siis klaveritund. Maria samadel päevadele enne kella 16, sest siis on tal viiuli tund. Christian on aga see, kes kõik selle aja lasteaias on, sest talle lähen järgi kas peale teiste tunde või siis, kui kellegagi linna tantsutrenni sõidame.

Eilsesse päeva mahtus koos Mathiase ja Christianiga meie lasteraamatu "Laste ilus elu maal" reklaamklippide tegemine. Selle idee pakkus Mathias ise kunagi välja, kuid siis me teostuseni ei jõudnud. Kuna nüüd aga on kirjastamine nii hoos, et raamatuid muudkui tuleb peale, siis on kohe eriti oluline, et kõik eelmised raamatud endale kiiresti uued kodud leiaks. Muidu lihtsalt ei ole järgmisi võimalik teha!

Minu lapsed kasvavad ettevõtluse kõrvalt. Nii on nad kiirelt selgeks saanud, et kui sa oma tööd-teenust-kaupa müüdud ei saa, siis süüa ei ole! Ja nii lihtne see elu ongi. Olgu, laste jaoks on see reegel küll, et kui raamatuid müüdud ei saa, siis mänguasju ei osteta... aga noh, eks igaühel meist ongi erinev käimapanev jõud. Lastega aga oleme mõistmise tasandil jõudnud ikka nii kaugele ka, et tööd ei tehta vaid mänguasjade eest, vaid ka sooja toa ning söögi eest. Sest see on meie kõigi jaoks. Meie enda pere jaoks.

Ja raamatuid teeme selliseid, et see lugejatele midagi annaks. Kõike ei pea elus ise läbi tegema. Lihtne viis on osa kogemusi saada raamatutest. Mathiase reklaamklippi näed siit: Mathiase ilus elu maal. 

Võin vihjeks öelda, et varsti tuleb järgmine video ka, sest me tegime neid kohe mitu tükki. 



Mida vahvat sina sel kuul koos oma lastega tegid? 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!