esmaspäev, 12. detsember 2016

Vanemad valvavad meie magamistoas. Tasus abielluda!

Sel nädalal möödub meil Herlendiga 5 kuud abiellumisest. Selle aja jooksul oleme jõudnud sellise tulemuseni, et nüüd valvavad meie magamistoas meie vanemad, õed-vennad, nende kaaslased.

Kõlab nagu unistuste abielu? Meie arust on see ka täitsa ilus. Kogu lugu näeb välja siis nii:




Selles kõiges on "süüdi" Minu Print OÜ, kes meid ennast ja meie perekonnad fotolõuendile trükkisid. Minu Print OÜ kodulehelt võid lugeda, mis on fotolõuend?

"Foto trükitakse lõuendikangale ja seejärelt tõmmatakse pingule puidust alusraami peale. Nii et pilt lõuendikangal läheb ka alusraami äärte peale luues omamoodi ruumilise pildi. Lõuendi kangas meenutab tavalist maalimiseks mõeldud lõuendit, aga on enamasti siledam ja trükk sellel on tegelikult väga detailne." (Minu Print OÜ kodulehelt)
Ma käisin neil fotolõuenditel Tallinnas järgi neljapäeval, enne juhatuse koosolekut. Meie pildid olid ilusti kilesse pakitud, nii et nägin neid kohe. Siit fotolt pole ilmselt hästi aru saada, aga teate, kui äge on üks pilt niiii suurelt???

Neljapäeva südaööl koju jõudes, nägin välja täpselt nii väsinud, aga täpselt nii õnnelik nende piltide üle (hmm, kas neljapäeval 23.59-le järgnev südaöö on neljapäeva südaöö või juba reede?):

Herlendile meeldisid pildid ka. Täpselt nii palju, et ta käskis esimese hooga mul need kilesse tagasi pakkida ja ära peita. No ikka selleks, et lapsed neid kätte ei saaks ning ära ei lõhuks. Jaa, on küll nii, et meil on pastakajoonistused laudseinal, vildikakaunistused uksel jne. Sellest kõigest kirjutasin aga siin: Suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed!
Tuletan endale seda aegajalt ikka meelde ja igasugused sõdurid kaotavad tähtsuse.

Kuna ma olen üldse viimasel ajal kindel, et meie lapsed on nüüd hirmus suured ja saame teha paljusid asju, mida siiani ei saanud, siis jäin endale kindlaks, et pildid lähevad seintele. Herlend küll vaidles minuga veidi veel, kuid seejärel leebus. Fotolõuendid läksid seinale:

See, et nad üldse seinale lähevad, oli vaid esimene vaidlus. Suurem küsimus oli, et kuhu?

Ma olen alati rääkinud, et meie kodu jääb sisustamata. Kuni ehitusküsimused jäävad piiridesse: kuhu küprok, kuhu laud, millal kaevame jne, saame väga edukalt ehitatud. Kui aga hakkame tapeeti või mingit värvi valima, siis jääb meil ehitus seisma. Asi pole selles, et me Herlendiga ei suudaks omavahel kokku leppida. Pigem selles, et meil mõlemal on suht suva, kas need kardinad on sinised või lillad. Kunstimeeleta inimesed oleme. Mäletan, kui vannituppa vuugisegu valisime. Appi, ma mõtlesin, et me jäämegi sinna poodi. Õnneks üks müüja tuli ja valis meile siis sobiva välja. Saime lõpuks poest jalga lasta. Me kumbki ei kannata üldse shoppamist. Koos poodi minnes on see hea omadus, aga kui tegelikult poest ka midagi vaja on, siis on halb omadus.

Algul olin hirmus kindel, et meie ilusad fotolõuendid peavad kööki kaunistama. Kuna ühtegi sobilikku kohta aga ei leidunud, siis jäigi nende asukohaks hoopis magamistuba. Pärast teise korruse valmimist (aastal 20....+) saab sellest elutuba, nii et selles mõttes on valik isegi õigustatud.

Kui ka sinul on mõni oluline pilt, mis võiks fotolõuendina mõne toa seina kaunistada, siis täpsemat infot fotolõuendite tellimise kohta saad Minu Print OÜ kodulehelt.
Siit saad tutvuda hinnakirjaga. Usun, et see on üliäge idee ka jõulukingiks. Kui kiiresti liigutada, siis jõuaks praegu veel tellida. Mina käisin enda töödel ise järgi, sest sõitsin sealt nagunii mööda, kuid nad saadavad hea meelega ka kulleriga.

Kes aga tellida ei soovi, siis üks Minu Print OÜ fotolõuend on auhinnaks ka meie suures pulmaloosis. Selles osalemise kohta loe täpsemalt siit postitusest: Võida 400€ eest auhindu! Oleks vahva, kui enne jõule liituks meie lehega 1000 sõpra, nii et saaksime loosimise ära teha!