pühapäev, 4. detsember 2016

Jõuluks koju #1 - järjejutt Delfi naistekas

Novembrikuu keskpaigas hakkasin Delfi naistekas kirjutama järjejuttu "Jõuluks koju". Avaldan tagant järgi nüüd need osad ka siin. Järgmisi peatükke saad lugeda Delfi naistekast.

Igaks juhuks tuletan meelde, et kõik inimesed ja juhtumid on välja mõeldud. Kui kellelegi ei meeldi see, kuidas tegelased käituvad või mida nad teevad, siis tuleb sellest nendega rääkida. Mina tegelaste tegude eest ei vastuta :) Delfi tegijate sõnul pidi mu järjejutt aga olema väga suurte lugejanumbritega ning väga menukas, seega on ilmselt siiski palju inimesi, keda lugu kõnetab. Suur-suur tänu teile kõigile, kes mu järjejutu edule kaasa olete aidanud!

Head lugemist!

Jõuluks koju #1

Tere, väike ime!

“Siin sa nüüd oledki,” silitan oma vastsündinud tütre pead. “Ma armastan sind nii väga!”
Reklaam

Naeratan oma paaritunnisele lapsukesele, kuid silmist jooksevad samal ajal pisarad. Kõik mu pojad pärast sündimist kõigepealt sõid ning seejärel magasid vähemalt neli tundi. Tütreke aga saab aru, et selleks ajaks, kui tema siia ilma sündis, on nii palju muutunud. Tundub, et ta on otsustanud, et oma esimestest siinses maailmas veedetud hetkedest alates teeb tema kõike teisiti. Nii ongi ta oma esimeste elutundide jooksul maganud vaid umbes tunnikese. Hoian teda tihedalt enda süles ja naudin, kuidas ta oma värskelt maailma avastavate rohekate silmadega mind ainiti vaatab.

Kõik mu kolm poega sündisid ideaalsesse perre. Vähemalt nii ma kogu aeg arvasin. Mina olin lastega kodus, mees käis Soomes tööl. Kohtudes oli ta meie kõigiga väga armas, tõi kingitusi, veetis meiega koos aega.

Nädalavahetuseks tulles käis Ülari kindlasti vähemalt ühe öö sõpradega väljas, aga eks tal oli ka vaja pikkadest töönädalatest lõõgastuda. Loomulikult maksis Ülari kinni kogu meie elu. Sellepärast ta ju Soomes töötaski. Nägin küll, et poistel oleks vaja rohkem isa näha, et nad jäävad kuidagi võõraks. Aga samas said lapsed teha kõike, milleks oli raha vaja — käia muusikakoolis, trennides, sõpradega koos vaba aega veeta. Kõike kahjuks korraga ei saa ja see oli meie valik.

Meie kolmas poeg Indrek läks lasteaia viimasesse klassi, kui otsustasime veel ühe lapse saada. Kumbki meist ei öelnud seda otse välja, aga eks me mõlemad soovisime ikka tütart ka. Ja kuna rahaga probleeme polnud, nagu paljudel mitme lapsega peredel, siis miks ka mitte.

Hakkasime kohe peale seda otsust üritama. See polnud aga kõige lihtsam. Ülari käis kolme nädala tagant ühe nädalavahetuse kodus. Tõenäosus, et see rasestumiseks õige ajaga kokku langeb, polnud väga suur. No ja kui ühel õhtul nädalavahetuse jooksul oli ta sõpradega pidutsemast tulles purjus, siis see ka eriti üritamisele kaasa ei aidanud. Lõpuks aga ikka õnnestus ja nii meie pisike tütreke täna sündiski.

Beebi sulgeb silmad. Vaatan teda veel mõne hetke. Minu pisike ime! Siis suunan pilgu aknast välja. Valged lopsakad lumehelbed langevad alla. Maa on juba üle kuu aja mõnusa lumevaibaga kaetud olnud, nii et ega seda sadu hetkel rohkem vaja ei oleks. Aga lumi on alati ilus, nii et las ta sajab. Jõuludeni on aga veel kuu aega, nii et praegune lumi ei tähenda, et valged jõulud tuleksid.

Tõusen vaikselt, panen beebi voodi kõrval seisva käru läbipaistvasse plastmasskorvikesse ja katan hoolikalt tekiga. Imetlen hetke veel oma armsat last. Siis astun paari sammuga aknani ning jään rahulikku imelist talvemaailma jälgima.

Oeh, valged jõulud… Eks see on ju suure osa inimeste suurim mure seoses jõuludega — kas meie poolt kontrollimatu valge mass on jõuludeks maas või mitte. Sellest oleneb inimeste jõulutunne.

Tunnistan, ma olen ise ka aastaid sama mure käes kannatanud. Eriti kui lapsed sündisid. Siis tundus kuidagi nii oluline, et lumi oleks maas, sest muidu on väikestele lastele väga keeruline seletada, et millal jõulud tulevad.

Nüüd on mu poisid juba nii vanad, et saaksid ka ilma lumeta kalendrisse vaadates aru, millal aasta kauneim aeg kätte jõuab. Nii et mul on üks mure vähem. Selle asemel on aga hulga suurem — kus on kodu, kus me poiste ja pisikese tütrekesega jõulud veedame? Kust tuleb kuusepuu, mida üheskoos ehime? Millisel laual teeme piparkooke? Millisest rahast ostan kingitused, millega oma kalleid lapsi jõuludeks rõõmustan?

Vähemalt ei pea ma enam mõtlema sellele, millele kogu viimase kuu — kes vaatab mu poisse nendel päevadel, kui tütrekest sünnitades haiglas olen. Õnneks andis ta kindlamad märgid sündima hakkamisest reede lõuna ajal. Nii sain poisid sõbranna Kelli juurde saata. Nädala sees oleks hulga keerulisem olnud, sest keegi oleks pidanud kõik poiste kooli ja trennide asjad kaasa võtma. Samuti hommikul vaatama, et õige laps ikka õige varustusega kooli poole lahkub. Viiendas klassis käiv Mihkel ja kolmandat alustanud Hendrik saavad juba päris hästi oma asjadega hakkama. Esimesse läinud Indreku koolikoti sisu ja õppimist on aga ikka vaja kontrollida. Nii ongi parem, et tütreke otsustas sündida just nädalavahetusel. Kellil on endal ka kaks poega, kes on minu vanemate lastega ühevanused, nii et mu poisid käivad seal alati hea meelega.

Tegelikult kasutavad Mihkel, Hendrik ja Indrek praegu iga võimalust, et meie kodust välja saada. Koduks on seda üldse palju kutsuda, sest me kõik teame, et see pole meie kodu, vaid on ajutine peatuspaik. Nii kauaks, kuni suudame endale oma kodu leida. Poisid jagavad meie kahetoalises korteris kolmekesi ühte tuba. Mina magan läbikäidavas elutoas. Kui köögis laua keset tuba tõstame, siis mahume isegi kõik neljakesi korraga sööma.

Viimase poole aasta jooksul on see mitmes koht, kus elame. Kui Ülari maikuus oma uudise teatavaks tegi, saime suveks Varblasse Kelli ühe sõbranna maakoju kolida. Maja omanikud läksid ise suveks Ameerikasse ja vajasid kedagi, kes majal silma peal hoiaks. See oli meie jaoks ideaalne variant — raha ei kulunud väga palju ning saime mingi osa toidust endale ise kasvatada. Võtsime Varblasse kaasa vaid kõige vajalikumad asjad. Ülejäänud viisime Kelli garaaži. Paljud meie asjad on kastidesse pakitult seal siiani. Kooliaasta algul tuli aga Pärnusse tagasi tulla, sest Varblas poleks lapsed muusikakooli õpinguid ja oma treeninguid jätkata saanud. Pealegi tuli maakodu pererahvas tagasi ja me olime sõna otseses mõttes jälle kodutud.

Pika otsimise peale leidsingi meie praeguse kahetoalise korteri, mille üür ja kommunaalmaksed sobisid minu olematu sissetulekuga. Ülari lahkumine jättis meid väga halba olukorda, aga siiani oleme hakkama saanud.

Pisike piiga vääksub oma roosa tekikese sees, nagu loeks mu mõtteid.

“Jah, saame ka edaspidi,” luban ning võtan tütre vaikselt sülle. “Jõulud on soovide täitumise aeg, ma tean! Jõuludeks saame oma koju! Luban sulle!”

Pisike ime surub oma pisikesed silmad korraks uuesti kinni ja haigutab magusalt. Ta justkui ütleks mulle, et pole vahet, kuhu ta viiakse. Tema jaoks on tähtis, et mina olen olemas, siis maailm toimib.

Ja minu jaoks on tähtis, et minu lapsed on olemas. Siis maailm toimib. Nüüd pean vaid nende usaldust õigustama ja kõige eest hoolitsema.


****
Samal teemal:
5.12.2016 Anonüümsed kommentaatorid- kus on teie empaatiavõime? (Pere ja Kodu blogis)
20.11.2016 Miks see mees selline tõbras on?