teisipäev, 13. detsember 2016

Aita Joosepi koer jõuluks koju!

Täna siis selline üleskutse: aita Joosepi koer jõuluks koju! Jah, meie koju!

Lugu siis selline: oleme alati teadnud, et kodus on vaja sõber-koera. Siinse maja koerkogemused on väga kurvalt lõppenud. Nüüd oleme mitu aastat koeravabalt elanud. Kuni tuli Barbi. Tema omanik läks aastaks ära ja nii tuli Barbi meie sõber-koeraks. Tema saatus on aga lahtine (pidime omaniku naastes otsustama, et kas koerake jääb meile või läheb eelmisse koju tagasi). Pealegi on ta nunnu pisike, kuid maja valvamise roll, mis on maamajas koera lisakohustus, pisikesele taksile kindlasti ei sobi.

Nii on aastate jooksul meie pere unistuseks olnud berni alpi lambakoer kui laste- ning loomadesõbralik koer.

Mõned aastad tagasi olime kindlad, et enne Mathiase kooliminekut enam loomi ei võta. Puhkame veidi ning koos lapse kooliteega jätkame suuremat loomapidamist. Mathias lõpetab aga koolis esimest poolaastat. Viimasel ajal oleme pigem rahalisel põhjusel koer-sõbrast loobunud.

Nüüd on aga mitu mu raamatut korraga ilmumas ja mitu uut järjekorras. Kirjastuse töö tõesti käib. Jah, kirjastuse tootmisprotsess on väga pikk ja septembris tehtud töö eest hakkan raha saama jaanuaris. No umbes selline on see tempo.

Sõber-koera vajadus on meil selgelt olemas. Eriti meie 5-aastasel Joosepil. Kindlasti aga ka teistel lastel. Kuigi oleme oma arust suht teadlikud lastekasvatajad, siis looma tingimatu armastus on midagi, mida inimene ei asenda. Ja see on meie lastel praegu suures osas täitmata. Barbi saab küll laste armastuse ja vastab samaga... aga teadmatuses, et kas ja kui kauaks ta meie juurde jääb. Ja üks ei välista teist.

Täna juhtus siis see, mida ... ma teadsin, et juhtub. Olen Pajumäe Kenneli tegemistel ammu silma peal hoidnud. Mitu pesakonda on meist möödunud, sest polnud veel meie aeg. Nüüd aga oli selge, et neid koerakesi me vaatama läheme.

Tahtsin testida mõtet, et kutsikas valib omaniku välja. Tahtsin näha, mis saab, kui ma oma nelja lapsega kutsikate juurde ilmun. Vaatasime kahe pesakonna koerakesed üle. Ühes ei tuntud meie vastu väga huvi. Teise pesakonna aiakesest tõstis omanik Marve mõned koerakesed välja. Ja see juhtus- Joosep ja üks kutsikas leidsid teineteist kohe.


Kutsikas istus rahulikult Joosepi süles või lamas tema peal. Ja nii jäigi- ülejäänud aja olid nad lahutamatud. Minu ülienergiline rahmeldis poiss lihtsalt istus ja lamas seal koos kutsikaga.



Lisaks tekkis ka teine, kes käis ennast pakkumas- küll näksis Mathiast kõrvast (sest see ju lamas ka põrandal), küll nügis Mariat. Äsja ärganud veidi tõbine Christian oli niisama segaduses kogu selle pusa sees.




Joosepil olid pisarad silmis, kui tuli välja, et kutsikake ei tulegi meiega täna koju. Jah, me rääkisime enne minekut, et läheme vaid neid vaatama ja pole üldse kindel, kas mõni neist kunagi meie juurde tuleb. Lapse ja loomakese vaheline side oli aga silmnähtav.

Kindlasti on mul plaanis koos lastega veelkord minna ja kontrollida, kas täna nähtu oli ikka päris. Aga tänane oli küll võimas vaatepilt.

Armas blogi ja eriti mu raamatute lugeja:
sina saad aidata meie pere ja eriti 5-aastase Joosepi jõuluunistuse täita. Selleks telli 5€ eest mu järgmisel nädalal ilmuv raamat "Jõuluks koju". See lugu ilmub järjejutuna Delfi naistekas ja nüüd saab paberile. 


Kui järgmiste 2 nädala jooksul saame 250 raamatusoovi kokku, siis täitub Joosepi suur jõulusoov ja tema armas koerake saab jõuluks kodu (koju lubatakse nad küll alles aastavahetuse paiku, kuid ilus mõte jääb samaks). 

Joosepi jõuluunistuse täitmiseks kirjuta helikunnapas@gmail.com ja anna oma raamatusoovist teada. Siis annan edasised juhised. 

Ma tänan juba ette väga-väga kõiki, kes sel moel osalevad ning loodan, et ka tellitud raamat teile meeldib ning niisama riiulile seisma ei jää! 


Keegi meist ei tea, millal just sinu pisike panus aitab kellegi suure jõuluunistuse täita! 

Kui sul endal huvi pole, siis tänan ette kõiki, kes seda infot jagavad, sest äkki jõuab see just nii nendeni, kes osaleda soovivad.